Reisipilte Matsalust: vähem linde, aga pilliroost ulatub veel üle vaatama

Osa linde sätivad pesitsema, osadel on pojad pesast väljas. Pilliroog aga veel paadisõitjate vaadet avaratele väljadele ei varja, niitudel õitsevad orhideed. Seda nägid nädalavahetusel Looduse Omnibussiga Matsalu Rahvusparki sõidutatud retkelised.

2004. aastal loodud Matsalu Rahvuspargi 10. sünnipäeva puhul viidi retkelised kevadisele paadimatkale ja ringsõidule Matsalu kandis. Looduskaitseala asutati 1957. aastal, rahvuspark aga sai just kümme aastat vanaks. Tegemist on Eesti viienda rahvuspargiga, mida tuntakse kevadise ja sügisese rändlindude peatuskohana, suvise pillirooparadiisi ja sügisese loodusfilmide festivali paigana.

Reisijuht käis kaasas ajal, kui rändlindude vaatlejad olid juba lahkunud, kuid Kasari jõe kanalis oli paadisõidul veel avar vaade. Hiljem sai mandrile tagasi tulles karulauguväljadel maiustada. Kui lihaveised hoiavad rannaniidud võsastumast, siis karulauguplatse ei lase rohtu kasvada taimetoitlased ja retkelised.

Kasari jõe vanalt sillalt uue silla poole vaadates on jõgi küll sadu meetreid lai, kuid kõrkjate vahel voolavad juba vaid kitsad nired. Selge see, et suvi on kohe tulemas. Keset suve on siin vett juba veel vähem.

Kasari vana sild, eelmise sajandi alguses veel Euroopa pikim raudbetoonsild. Nüüd peatuvad siin vaid turistid, sest liiklus käib üle uue silla.

Matsalu Rahvuspargi keskus asub Penijõe mõisas. Kunagi oli kaalumisel ka Matsalu mõis, mis nime ja asukoha poolest võiks ehk paremini sobida, kuid ei valitud sellepärast, et see oli liiga suur. Penijõe mõisahäärber on aga just paraja suurusega.

Matsalu reisijuht Aare Lepik näitab Penijõe mõisas kaardilt, kus need Euroopa (ja tõenäoliselt maailma) suurimad rannaniidud täpselt asuvad. Kaardil on need hiiglaslikud niidud põnevamad, sest kohapeal laiub vaid suur tühi rohune väli, kaugel silmapiiril meri või põõsad terendamas.

Enne mereleminekut: ilusas rookatusega kuivkäimlas Suitsu silla juures ootasid ees kimalased ja rohutirtsud.

90-ndatel taastatud paadikuuride rookatus peaks pidama ligi pool sajandit. Hari aga vajab juba praegu natuke kohendamist.

Looduse Omnibussi retkelised Suitsu jõel. Kaks paati, kumbki mahutab 12 inimest. Linde näeb küll vähem kui rände tippajal, kuid mai lõpp ja juuni algus on endiselt parim aeg paadisõiduks, kui roostik veel väga vaateid ei varja ning liiga külm ka enam pole.

 

Teeme linnuriigis paatidega peatuse. Merikotkad tiirlevad õhus, luiged on pesitsemismõtetega.

Keset lagedat asub koprapesa. Puid langetada siin enam pole, kõik maitsvamad tüved on juba otsas.

Sirge Kasari. Siit merele ei pääse, kuhjunud risu tõkestab tee. 1930ndatel tehti Matsalus jõed sirgeks ja kanalid sügavaks, et 4000 hektarit rannaniite kiiremini kuivaks ja jõuaks ära niita. Muidu oli kevadiste üleujutuste järel liiga vähe aega neid käsitsi ära niita: paariks nädalaks tuli kutsuda abijõudu kogu Eestist.

Luiged naabreid ei salli. Kui luiged teevad pesa, siis pekstakse ümbrusest teised minema.

Nõukogude ajal kandis Kasari jõgi lahte väetiseid, mis pani roo vohama. Neil aegadel kasvas Matsalu laht kinni kiirusega kuni 100 meetrit aastas. Nüüd on põllumajanduses tehnoloogiad arenenud ja väetised püsivad paremini põllul, vette neid nii palju enam ei satu.

Pilt Suitsu sillalt: see vaade esineb ka paljude Eestit tutvustavate brošüüride kaantel või vahel.

Hall käpp. See mõnikord ka kruusateede lähedusse hoidev orhideeline on nüüd jäänud küll asfalt-tee äärde, kuid harjumusest õitsevad taimed rõõmsalt samas kohas edasi. Kruusateede tolmamine aga aitavat lubjakivilembestel lilledel paremini kasvada.

Õitsevad karulauguväljad: delikatess-taimetoit on maas kohe raja kõrval.