Katkend reisiraamatust: Tossutäkuga Euroopasse
Sissejuhatus Go Reisiraamatute kirjastajalt Tiit Pruulilt (vt lisa Vilde reisikirjade portaalist):
"Reisikirjade saatmine Eesti ajalehtedele oli Vildele emotsionaalselt huvitav ja majanduslikult vajalik. Vilde elas 20 aastat oma elust väljaspool kodumaad. On mõeldamatu, et see aeg ja need kohad ei mõjutanud tema isikut ja tema loomingut.
Vilde reisikirjadel on aga väga selge iseseisev väärtus. Need näitavad meile, kuidas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses avardus eestlaste maailmapilt. Vilde tundis nii Eestit kui maailma, ses mõttes on ülihuvitav vaadata, mida ja kuidas ta siinsele lugejale laiast maailmast serveerib."
Tatari pulmas
Džurtši asunduses teati ühel heal päeval rääkida, et tatari külas Ongar-Naimontšukis, asundusest mõned verstad eemal, algavad täna pulmad. Oma küsimusele, kas tatarid ka muu-usulisi kontvõõraid oma pulmades salliksid, sain vastuse, et nad võtavad iga külalise, usu ja rahvuse peale vaatamata, sõbralikult vastu. Muidugi oli mul nõu tatari pulma minna. Seda kuuldes lubas kohe valmis ja va mõnus peremees P., kelle majas ma ennast vahel lasksin kostitada, meid, kooliõpetaja Mäge ja mind, lahkesti pärale küütida. Meie neljandaks seltsiliseks heitis veel juhtumisi asunduses viibiv vilja-agent F., ülielav ja jutukas noor heebrea mees. Varsti olime avara vankriga teel tatari auuli (küla) poole, kuhu meil Djurmeni postijaama kaudu tuli sõita.
Lagendikul, umbes poole vahe peal, peatusime ühe kaunis viletsa, viltuvajunud maja ees, et janu kustutada. Selles majas asus kroonu monopolipood, kus peale vodka ka veel õlut müüdi. Monopolimüüja oli paks, raskesti higistav lätlane, kelle näole ilmus nagu päikesepaiste, kui kuulis, et ma tulen Balti kodumaalt, kust saatusetuuled tema-mehikese juba hulga aastate eest Tauria igavale lagendikule olid puhunud. Hea meel oli üksikul mehel ka sellest, et ta võis minuga üht kodumaa keelt kõnelda, kuigi see emakeele asemel oli ainult saksa keel. Tema lahke loaga võisime monopolipoe ees oma janu kustutada, milleks saime laua, istmed ja klaasidki.
Veel väike sõit – ja meie peatusime Naimontšukis. Tatari auuli välimus pole midagi vähem kui veetlev. Pikad, madalad, kühmilised, sorakile vajunud hallid savihurtsikud, korratult segamini, ilma tänavateta, ilma õueaedadeta, nende seas suured, poolrohtunud tuhamäed, ümberringi ühetasane troostitu lagendik ilma puu ja põõsata – nõnda kogu see halemeelne pilt.
Külas valitses pidulik elu. Ehitud inimesed elavates värvides, iseäranis naised, tüdrukud ja lapsed, seisid salkadena hurtsikute ees koos, teised sõelusid hoonete vahel sinna-tänna. Kõige elavama liiklemispaiga järgi polnud pulmamaja raske leida, kui mitte vilehääled ja trummipõrin sellest juba isegi märku poleks andnud.
Me ajasime hobused pidumaja ruumikasse õue. Meid eemalt nähes hakkasid õues seisvad pillimehed, kaks meest viledega ja kolmas türgi trummiga, nii helirikast hommikumaa muusikat tegema, et minugi mittemuusikaline süda põues teise külje pööras; neljas kunstnik oli veiderdaja, kes, päratu pikk toru moodi narrikübar lehvivate lintidega peas ja kirjud arlekiinihilbud seljas, tegi kõiksuguseid hüppeid, lõi tatari tantsu ja pajatas naljasõnu, mida mõistsid muidugi ainult naervad pärismaalised piduvõõrad. Teadagi oli kunstnikel oma eesmärk, miks nad meid nii pidulikult muusika ja galaetendustega vastu võtsid: vaevalt olime britškalt maha hüpanud, kui ilmus veiderdaja oma määratu kübaraga ja muutis selle meie taskute kulul ohvrikausiks.
Meid lahkesti teretama tuli ka mõrsja vend majaisandana, kes tundis ära eesti üleaedsed, peremehe P. ja kooliõpetaja, kuna talle ka viljakaupleja näis tuttav olevat. Viimasele tegi nalja tatarit uskuma panna, et ma olevat ühe suure Peterburi lehe kaastööline, kes peale muu tatarite elukorda tulnud uurima, milleks mul vaja on ka külahooneid, elanikke ja pulmapidulisi piltideks üles võtta. See soovitus mõjus vististi nii palju, et meile näidati hiljem mõrsjat katmata näol ja lasti meid naiste ruumis vabalt viibida, kuna aga sõbraliku võõrustamise peale ka muidu oleksime võinud julged olla.
Piduperemehe kutsel läksime tuppa.
Kes näeb tatari elamut ainult väljastpoolt, võib kergesti arvamisele tulla, et seespool valitseb viletsus, korratus, vähemalt aga ilge mustus. Suur eksitus! Elaval imestusel vaatasin, kui madalatest ustest läbi eeskoja eluruumi jõudsin, seal ringi. Uhkust seal suurt ei olnud, aga seinast seina ja põrandalt katuseni valitses väikeses neljanurgelises toas, mida valgustas üksainus pisuke aken, kõige eeskujulikum kord ning puhtus.
Tatarite madal ja väga pikk, nagu väljavenitatud elumaja jaguneb kolme ossa: ühes otsas meeste, teises naiste tuba, mõlema vahel koda. Lage ei ole, madal, lamp katus täidab ka selle ülesannet. Tasane savipõrand on üleni vildiga kaetud ja hoitakse juba sellepärast võimalikult puhas, et tatar põrandal magab ja ristis jalgadel istub. Porised ja tolmused jalanõud tõmmatakse vahekojas maha. Toas pole ainustki lauda, tooli ega järgi, ei ka midagi sängisarnast. Ainsad majariistad, mis silma paistavad, on laudid seinte küljes, millel seisavad mõned puhtad söögi- ja jooginõud ridamisi, osalt metallist, osalt savist. Seina ääres põrandal näed kokkupandud vaipu ja patju, mis laotatakse ööseks põrandale magamis-asemeks välja, ja seesugusel suurel ühisel asemel magab terve perekond koos.
Oma toidud küpsetab tatar samuti põrandal; kööki või muud erilist keedukohta tal ei ole. Tuli põleb raudade all neljanurgelise laia suuga suitsutoru kohal maas. Siin keedab tatari perenaine katlama’t (jahukooke) ölliva lambarasva sees, küpsetab oma šašlõkki (lambaliha) orgi otsas, valmistab oma tšeburekki (pirukad hakitud lihast), oma šurbaad (körti jahust, tangust ja piimast), ja selle tule ümber istuvad ka sööjad koos ning võtavad ühise anuma seest küpsist kui ka keedist, kusjuures muidugi mitte nuge, kahvleid ega taldrikuid ei tarvitata, sest milleks on Allah inimesele kümme sõrme andnud! Lambaliha etendab tatari tugevate toitude seas peaosa, kuigi ta on sellegi söömises väga kasin. Muidu lepib ta otmeki (nisuleiva), vedelate jahutoitude, katõki (hapu lambapiima) ja aedviljadega, nagu arbuuside, sibulate ja kurkidega. Tähtsaks maiuseks on talle puuviljast, arbuusist jne. tehtud siirupisarnane magus moos.
Vaevalt olime meestetoa põrandal pehmel vildil hommikumaa kombe kohaselt istet võtnud, kui algas võõrustamine tubakaga. Ümarik toos hea Krimmi tubakaga ja paberilehekesed pandi meie ringi keskele maha. Siis toodi vodkat ja selle juurde tšeburekki. Veini muidugi ei ilmunud, sest selle joomise oli prohvet usklikele keelanud; vene vodkat Muhamed veel ei tundnud, sellepärast rüüpab tatar seda keelatud märjukese asemel seda rohkemalt. Soojadest roogadest jäime ilma, sest et päris söögiaeg pidi olema hiljemini, mida meie aga ootama ei hakanud.
Kuna minu seltsimehed tatari üleaedsetega meestetoas vestlesid, sai kooliõpetajale ja minule au osaks, et meid lasti sisse naisterahvaste ruumi, kus viibis mõrsja. Et see oli tõesti erakorraline luba, selgus sellest, et meile tatari meestest ükski järele ei tulnud ega hiljeminigi, peale pruudi venna, jalga sesse tuppa ei tõstnud, niikaua kui seal naised sees olid, ja meie olime pealegi mittemuhameedlased.
Väike ühe aknakesega kamber oli sama sisemise värviga nagu meesteruumgi, muudkui värvikad istevaibad halli põrandavildi peal ja mõrsja kaasavara, mis välja oli pandud, andsid toale pidulikuma näo. Kaasavaraga mõtlen neid kingitusi, mis noorpaari sugulased ja muud pulmalised pruudile kaasa olid toonud. Need olid toa otsmise seina ääres lauditele ja varnadele, hea maitsega korraldatult, vaatamiseks ja imestlemiseks välja seatud – hea kogu kirjuvärvilisi, kulla ja hõbedaga tikitud ehteid, nagu: vöösid, rätikuid, põlli, loore, salle ja tubakakotte, siis mitmesugust riiet ihukatete tarvis, metallist rinna- ja peaehteid jne. Pruudi kaasavarast oli aga võimalik raha eest ka midagi osta; vähemalt muretses terane viljakaupleja mulle mõrsja venna käest ühe tatari salli, mille ma mälestuseks kaasa võtsin.
Naistetoas oli koos salk vanemaid naisi, kes istusid põrandal vaipade peal poolringis ja popsisid maialt piipu. (Kuna tatari mees põletab tubakat paberi sees, topib naine seda ilusast tikitud kotist pika peene varrega piipu.) Naiste keskel istus nende valvel olev mõrsja täies pulmaehtes, kirju nagu sooja maa lind, türgi kuldrahadega ilustatud punane altõnn (mütsike) peas, loor näo ees, kõrvad, kael, käerandmed rõngaste, rahade ja helmeste ehtes, kullaga väljaõmmeldud punased kingad jalas, juuksed ja küüned punaseks värvitud. Meie maitse järgi pole seesugused värvitud juuksed mitte ilusad – nad on, sest et juuste eneste värv on must, näotu roostekarvaline, umbes säherdune, nagu oleks veri karvade sisse ära tardunud. Võõrik oli ka värvitud küüsi näh
.
Näokatmiskombest ei pea alamat liiki tatari naisterahvad, nagu juba teises kohas kord öeldud, mitte suuremat kinni. Loori kantakse ainult nagu ehteks pidupäevadel; igapäevases elus pole teda nähagi. Kaetud nägudega käivad väljaspool maja ainult mursade naised ja tütred. Mõrsjakambris olid kõik vanaldased naised ilma näoloorita, ja ka pruut ei peitnud oma jume meie eest, vaid lõi, kui meie temaga hakkasime rääkima, katte sedamaid lahti. Iseäralist ilu tal ka varjata ei olnud. Oli teine vaeneke rõugearmiline ja kaunis mongoolse näomudeliga, kuna tatari neidude seas muidu kaunis rohkesti hommikumaalisi iludusi leidub.
Mõrsja tegi minukesele seega erilist au, et võttis mu käest paberossi armulikult vastu ja tõmbas selle ka minu tikutulest põlema. Nagu mulle öeldi, ei julge sellise pakkumisega ükski tatari isand pruudile läheneda, ja kui ta nii häbematu oleks, saaks ta armutult – „korvi”. Ka pruudi kaitsjaskond ei hüljanud minu paberosse. Aga veel suurem au ootas mind: mulle anti luba pruuti katmata näol üles võtta.
Eriõigused, mis meile naistekoja suhtes olid antud, tegid meid liiga julgeks, ja sellele järgnes jalapealt karistus. Hr. Mägi ja mina jäime nimelt liiga kauaks naiste hulka, mis oli minu süü, sest ma hakkasin, istudes pehmel vaibal, oma päevapildiaparaati korraldama. Seal korraga ilmus mõrsja vend kortsus kulmul ja teatas meile, et me nüüd juba küllalt tema maja pühamas paigas olevat viibinud. Nõnda pidime Muhamedi paradiisist lahkuma.
Vaheajal oli meie iisraeli soost kaaslane sarai (maja) leidnud, kus oli noorem õrnsugu pulmaliste seast koos ja kuhu lasti igaühte keelamata sisse. Siin ootas meid uus värvikas ja üsna luuleline vaatepilt.
Toa ühes nurgas lömitas nagu hirmunud linnuparv suurem kogu noori neiusid ja tütarlapsi põrandal maas, kõik täies säravas piduehtes. Nad hoidusid nii tihedasti kokku, et neid mahtus mõnikümmend väikese nurga sisse. Kõik kandsid näoloori, ka pisukesed plikakesed, aga üks ja teine paljastas vilks ja välks nägusa edevusega vahetevahel oma näokese, et mustadest silmadest heita põlevaid pilke poiste poole, kes seisid tihedas sõõris püsti nende ümber, nendega naljatades ja hepitades. Pilkudele järgnes magus, igatsev naeratamine värskeilt purpurhuultelt. Noormeeste naljatamine seisis muuseas selles, et nad pildusid neiudele kompvekke. Igapüks püüdis oma magusa anniga seda õrnakest õnnestada, kellele ta silma heitis. Võttis neiuke kompveki vastu, siis oli see peiule lootusemärgiks; visati kuul tagasi, siis teadis poiss, et ta selle iluduse juures armu ei leia. See nägus armumäng jäi täie jõuga edasi kestma, kui meie mõne aja pärast saraist lahkusime. Neiude hulgas olid mõnedki üpris ilusad.
Täielikumalt ei saanud ma tatari pulmakombeid ega eriti laulatamistseremooniat kasina aja pärast tundma õppida. Need öeldi kaunis keerulised olevat. Pulmamajas algas, kui me sinna tagasi läksime, suur palvetamine, sest ülemmulla (ülempreester) oli parajasti sinna jõudnud, aga seda ei lastud meid, võõrausulisi, pealt vaadata – palveruumi uks lükati varsti kinni. Ainult ukse vahelt nägin, kuis maani kummardati ja lauba ning suuga põrandat puudutati.
Enne jumalateenistuse algust aga võisin vahekojas tähele panna, kuidas muhamedi ülemmulla hommikumaa pesemispruuki täis. Keegi ümmardaja ruttas talle, kui ta oli uhkest tõllast, mille ees tantsisid suured ilusad hobused, saraisse sisse astunud, kohe vaskse veekausi ja puhta, ilustatud käterätiga vastu. Kui mulla oma ülekingad jalast oli võtnud, algas pesemine. Esmalt pesi vaimulik mees käsi, siis otsaesist, siis silmi, siis suud, siis kaela ja lõpuks koguni jalgu, aga ainult saabaste pealt. Et pesemine on enam usu- kui praktiline tarbepruuk, selgus sellest, et preester äigas igast kohast märja käega vaid lihtsalt üle ja pesi sõna tõsises mõttes ainult käsi. Kui ta oli käterätiga enese kuivatanud, astus ta teiste mullade juurde palveruumi.
Säärane tatari ülemmulla elab, nagu vaimulikud ärkamata rahvaste seas kunagi, ülijõukalt. Tal on oma 2000 tiinu maad ja peale selle saab ta koguduse liikmeilt kümnise ja muude annetiste näol veelgi rohkesti sissetulekut. Papp ja mõisnik elavad ka siin varaliselt juba ses paradiisis, mida nad oma alamaile alles teises maailmas tõotavad.
Muusikantidele ja veiderdajale, kes meile ikka jälle uut lõbu püüdsid teha, kopikaid kübaratesse visates – nende närused rõivad ja nälginud näod äratasid meie elavat kaastundmust – sõitsime alles õhtul pidupaigast koju tagasi.
Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad. Koostanud: Kairi Tilga. Kirjastus: Go Grupp. Ilmumisaasta: 2013.
