Suur jalutuskäik kiivide juures
Matkamine on Uus-Meremaal populaarne nii turistide kui ka kohalike hulgas ning loodus meelitab oma suuremate või väiksemate imedega kokku inimesi üle maailma. Pärast mullust Uus-Meremaa ajaloo kõige hullemat maavärinat on ehk pisut kohatu väita, et tegemist on matkaja jaoks looduslikult täiesti riskivaba piirkonnaga, aga arvestades maavärina või vulkaanipurske väikest tõenäosust ja peaaegu puuduvaid ohte loomariigist, on Uus-Meremaa siiski äärmiselt turvaline sihtkoht. Rumalus ja hulljulgus on loomulikult ka seal riskifaktoriteks, aga need käivad kaasas ikka inimese, mitte sihtkohaga.
Looduslikud head eeldused ja inimeste huvi, sh turismi suur roll majanduses, on aidanud kaasa suurepärase taristu loomisele. Valdavat osa märgistatud matkaradadest (mõned erarajad välja arvatud) haldab DOC ehk Department of Conservation, ja teeb seda suurepäraselt. Lisaks looduskaitse korraldamisele hoolitsetakse matkajate eest – seda selleks, et kaitsta nii inimest kui õrna loodust.
Matka alguses infopunktid
Suuremate matkaradade ja loodusparkide läheduses asuvad DOC-i infopunktid, kust tasub enne matkale minekut läbi astuda kas või värske kohaliku ilmaennustuse saamiseks või kaardi ostmiseks, aga ka küsima nõu parkimise, kohalike transpordivõimaluste või joogivee kättesaadavuse kohta matkarajal. Viimane on eriti oluline mitmepäevastel ja raskematel matkadel, kus keegi ei tahaks asjatult liitrite viisi joogivett seljas kanda. Enamikul radadest on vesi kättesaadav, kuid see võib olla saastunud Giardia-nimelise parasiidiga, mille hävitamiseks soovitatakse joogi- ja söögi valmistamise vett vähemalt kolm minutit keeta või keemiliselt töödelda.
Matkarajad on suurepäraselt märgistatud, eksimiseks on vaja kas suuremat ebaõnne või omajagu pingutada. Kui infotahvel teilt pisut kehvema ilmaga päeval mitmendat korda küsib, kas olete ikka kindel, et teie võimed, varustus ja kaasas olev söök-jook on matka ettevõtmiseks piisavad, võib kogenumgi matkaja endas kahtlema hakata, aga tegelikult piisab ohutuks matkamiseks keskmisest vormist ja ettevalmistamise käigus terve mõistuse kasutamisest. Info vahemaade kohta rajal on peaaegu alati näidatud mitte kilomeetrites, vaid keskmiselt selle läbimiseks kuluvas ajas. Tegelik aeg sõltub loomulikult sellest, millises vormis on matkajad ja kui palju tehakse peatusi, meie võisime näidatud ajast pea kolmandiku alati maha arvata.
Great Walk - suur jalutuskäik
Kui matkaplaani kuulub ka mõni suur jalutuskäik, lähevad asjad pisut keerulisemaks. Great Walk‘i nime kannavad teenitult kaheksa Uus-Meremaa populaarsemat ja maalilisemat matkarada.
Keeruliseks teeb neil jalutamise täpse planeerimise vajadus. Nimelt on neil radadel piiratud arv magamiskohti nii hüttides kui telkimisplatsidel (väljaspool ettenähtud kohti telkida ei tohi) ja need tuleks aegsasti broneerida. Broneerimises pole iseenesest midagi keerulist, vabade kohtade olemasolu saab vaadata ja kohti broneerida DOC kodulehel (http://booking.doc.govt.nz/), tasudes krediitkaardiga.
Keeruliseks teeb broneerimise hoopis asjaolu, et planeerides matka teisel pool maakera, on raske arvestada Uus-Meremaa muutliku ilmaga.
Enne tasuks endilt küsida, kas tahate minna matkale iga ilmaga, kas see on turvaline ja kui üks või mõlemad neist vastustest on eitavad, siis milline on plaan B. Samuti peab juba broneeringut tehes suutma ennustada oma liikumiskiirust, võttes arvesse nii raja profiili raskust, inimeste füüsilist vormi kui mõne raja puhul teatud rajalõikude läbitavuse sõltumist ilmast või tõusust ja mõõnast.
Osa radade kohta on DOC-l väga asjalikud voldikud, mis sisaldavad kogu vajalikku infot raja pikkuse ja profiili, hüttide ja kämpingute, joogivee kättesaadavuse ja ka tõusude-mõõnade aegade kohta kogu hooaja vältel. Voldikuid saab osta infopunktist paari NZ dollari (kurss lähedane USA dollarile) eest, aga ka tasuta alla laadida DOC kodulehelt www.doc.govt.nz. Meie tundsime oma Abel Tasman Coastal Tracki voldikust selle kaotsimineku järel matka käigus tuntavat puudust, kui selgus, et korra päevas (iga päev erineval ajal) toimuva mõõna aega võime ainult aimata.
Kuidas hütis ööbida
Telkimise ja hüttide hinnad sõltuvad matkarajast, meil jäid telkimise hinnad vahemikku 12 ja 20 dollarit, hüttide hinnad vastavalt 30-50.
Olenevalt matkarajast on telkimisele ja hütis ööbimisele ka ajaline piirang, enamikus kohtades kaks ööd, mõnes ka üks. Juhul kui ööbimine on broneerimata, saab hütti või telklasse jääda vaid vabade kohtade olemasolul ja topelttasu eest.
Nii kämpingukohtade kui hüttide juures on alati tualetid ja enamasti vesi (mitte alati ja mitte alati joogivesi), hüttides sõltuvalt matkarajast on või ei ole gaasipliidi kasutamise, riiete kuivatamise ja ahjus tule tegemise võimalus. Täpsemat infot oskab anda DOC.
Kuna telkimiskohti on enamasti rohkem kui kohti hüttides, on lihtsam arvestada pigem telkimisega.
Jällegi on olenevalt matkarajast telkijatel õigus osa hütte kasutada (kõigeks peale magamise), aga on ka hütte, kuhu telkijatel asja ei ole. Väljaspool suvist kõrghooaega ei tohiks magamiskohtade broneerimine väga keeruline olla ja isegi suvel õnnestub nädala sees paljudel radadel kohad saada ka paar päeva enne matka, aga suurema tõenäosusega on need siis telkimisplatsil ja mitte hütis.
Hunnitud vaated
Mida need matkad pakuvad, on keeruline, et mitte öelda võimatu ja mõttetu sõnadesse panna. Hunnitud vaated mägedele, mis on tihti tegelikult vulkaanid, nende vahel asuvatele smaragdrohelistele või türkiissinistele järvesilmadele, või hoopis sama helesinisele merele silmipimestavalt valge liivaga randades, jalutuskäigud läbi metsade, mis peidavad jugasid ja allikaid, kohtumised kohalike lindude ja loomadega ning loomulikult tõeline väsimus ja ehe näljatunne, rõõm headest kaaslastest ja elamus oma jalgade ja täieliku kohaloluga mõõdetud meetritest ja kilomeetritest on vaid mõned paljudest põhjustest, miks minna.
Keeruline transport
Kui otsida puudusi, siis neid leiab pigem väljaspool matkaradu – tihti on transport kas matka alguspunkti ja/või lõpp-punktist tagasi keeruline ja kallis. Auto on Uus-Meremaal vägagi abiks, rent on suhteliselt soodne ja paljud firmad pakuvad ka võimalust rentida auto ühelt saarelt ja anda tagasi teisel. Samas valmistab peavalu tihe sissemurdmine, mistõttu asjade autosse jätmist väga ei soovitata, seda ka päevasel ajal ja üsna käidavates kohtades (väljaspool linnu).
Arvestada tuleb ka käänuliste ja mägiste teedega – kui kaart ütleb, et 185 km läbimine võtab aega 3,5 tundi, siis vähegi mõistliku sõidustiili juures see nii ka on. Teed ja tänavad on nagu matkarajadki suurepäraselt märgistatud nii et kaardi ja selle elementaarse lugemise oskusega peaks igale poole kohale jõudma.
Mida kaasa võtta
Varustusest tasub kaasa võtta veepudel, söök, matkasaapad (kuigi mõnel rajal kohtab ka sandaalides kõndijaid, on tegemist pigem ühepäevamatkajatega, mitmepäevaseks matkaks on saapad oluliselt kindlam valik), tuule- ja vihmakindlad riided, tualettpaber, veepuhastusvahend, taskulamp, päikesekreem ja sääsetõrjevahend. Juhul kui on plaanis telkida, siis loomulikult ka telk (telki saab ka rentida ja kui karmimad mägirajad välja arvata, ajab suvel asja ära ka odav supermarketitelk). Reisi ette valmistades tasub meeles pidada, et Uus-Meremaa kaitseb oma põlisloodust üsna karmilt.
(Estraveller 2/2012)
