Vihula sügis on eriliselt kuldne


Vihula sügis on eriliselt kuldne
Foto: Mari-Liis Rüütsalu

Ikka ja jälle on Mari-Liis Rüütsalu tagasi jõudnud Vihula mõisakompleksi. Neis, juba mitu aastat külalisi vastu võtnud kordatehtud kenades hoonetes kohe on midagi erilist, olgu see maamõisa hõng või võimalus avastada iga kord midagi uut ja üllatavat.

Viimati olin käinud Vihulas pulma-aastapäeva tähistamas üsna samal ajal, kuldsel sügisel, aga seekord ei tundnud ma Vihulat vaat et äragi. Kogu kompleksi investeeritud 15 miljonit eurot ja palju aega on end nii ära tasunud, et muutus on silmanähtav.

Juba sissesõidul tervitab sind kenasti renoveeritud tuulik, tõeline fotomagnet kõikidele külastajatele.

Näiteks ööbimispaiga saab valida erakordselt paljude eriilmeliste majade seast – 27 hoone hulgast leiab elitaarsema peamaja, rustikaalsema Tagamõisa, majutusvõimalus on ka spaamajas või ujulahoones. Igaühel on oma väärtus ja vaade, iga kord saad Vihulast seega erinevaid elamusi.

Seekord ööbisin Tagamõisas, mille laiu nagisevaid põrandalaudu ja pargivaatega verandat ei leia ühestki uhiuuest spaast. Samas ei pea loobuma tuttavatest mugavustest, sest kõik muu on tänapäevane.

Kui veel paar aastat tagasi polnud mu arust Vihulasse lastega suurt asja, siis nüüd on asjalood muutunud. Lisaks ujulakompleksile leiavad lapsed tegevust mänguväljakul, pisifarmis loomi vaadates (nende mahedalt peetavate kanade munad jõuavad ka hommikusöögilauale), omapärasel minigolfi rajal või hoopis universaalsel palliväljakul.

Aeg kaob märkamatult, kõik hooned asuvad üksteisest väikese jalutuskäigu kaugusel ja see on hea, sest sügis on Vihula imetabases looduses tõesti erakordne. Mulle imponeerib näiteks, et ümbritsevat parki ei ole tänapäevase hoolsa usinusega nudiks pügatud ja ära disainitud, vaid kompleks on kergelt metsik oma ehedas ilus – vanad ja suured puud ning karge olek kogu pargis.

Ka ökospaa meeleolu vastab tervikule – ülisõbralik teenindus ja taas see täielikult enesesse haarav seletamatu aura. Olen Eesti spaasid omajagu külastanud, aga Vihula on ikka eriline. Pisike küll, aga sellevõrra ehk ongi kergem saavutada seda hubasust ja soojust.

Erilise hõngu lisab veel spaa taga asuv ürdiaed, mis on samamoodi kergelt ülekäte läinud. Sain küll aru, et aednik oli pikalt puhkusel, kuid see kerge asjade minnalaskmise meeleolu aias ja ümbritseva loodusega sobitumine just teevadki Vihula eriliseks. Kui kokk sammub hommikul, korv käevangus, eelseisvaks päevaks aiast saadusi noppima, on see juba liiga ilus, et olla tõsi. Aga nii ta on.

Toitlustus oli sealjuures veel mõne aasta eest minu hinnangul Vihula üheks nõrgaks küljeks, ent nüüdseks on söömisvõimalused mitmekesised ja vägagi tasemel. Seekord õhtustasime peamaja restoranis La Boheme, mis õigustab oma peent nime küll. Töötlesin veel enne oma nooremat poega, et ta restoranis kenasti ja vaikselt käituks, ja kui palutud joogikõrs ulatati talle valgel rätikul, ei pidanud ta paljuks mainida, et no nii peent restorani ei saa olemas olla! Eks täiskasvanud on vahest rohkem harjunud peenemate kohtadega ja toiduelamused tasuvad end kindlasti ära.

Lihtsama (aga sugugi mitte halvema) kogemuse saab jääkeldris asuvast Kaval-Antsu kõrtsist, kus pakutakse traditsioonilist Eesti kööki.

Kui on aega ja tahtmist, siis soovitan laenutada rattad ja põrutada mere äärde. Kaugel see ei ole, täpselt paras väike matk looduses, et kuulata suurt merekohinat ja inimtühjal rannal veidike luusida.

Vihula on kindlalt üks mu lemmikkohti Eestis.

Loomulikult väärivad teisedki spaad korduvat külastamist, aga Vihula on suutnud luua selle miski, mis sinna tagasi kisub, ja õhk ongi päriselt ja paksult romantikat täis. Tasub vaid aeg leida ja end üllatada lasta.

(Estraveller 5/2012)