Viimati olime Antigual, kus meie blogi pooleli jäi. Sealt viis aga tuul meid kiirelt edasi St. Kittsi ja Nevise saartele, kus kahjuks jäi külastus lühikeseks - ainult ühe päeva veetsimegi saartel. Lahkudes tundsime kõik, et miski jäi nagu sinna saarele maha. Nii vähe, kui me ka seal aega veetsime, jättis paik uskumatu mulje. Kui muidu oleme kohanud sõbralikke kohalikke, siis siin olid nad kohe ülivõrdes head ja sõbralikud. Väike armas koht suure südamega, koht, kuhu kindlasti sooviks ja peaks tagasi minema.

12 tunni pärast jõudsime aga pimedas St. Martinile, täpsemalt Marigot Baysse. Ankrukohta oli veidi keeruline leida, sest selles sadamas ootas ankrus veel umbes 200 jahti, kõigil üks ja sama unistus - ületada Atlandi ookean.

St. Martini saar jaguneb kaheks - üks pool on Hollandi oma ja teine kuulub Prantsusmaale. Meie olime ankrus Prantsuse poolel. Maa peal veidi ringi jalutades tekib tunne, nagu oleksid kuskil Ibizal, sest kõikjal on noored vene teenindajad, hinnad krõbedamad kui mujal saartel ja ringi liigub rekordkogus valgeid inimesi. Seda midugi ka sellepärast, et nendest enamus teeb ettevalmistusi Atlandi ületuseks, kuna just see saar on tagasisõiduks parim koht startida.

Samuti võib siin näha rekordarvu megajahte, üks võimsam kui teine.

Viimane nädal on kulunud puhtalt ettevalmitustele: autopiloot vajas kohendust, kõik otsad oli vaja kriitilise pilguga üle vaadata, mootorile tuli pai teha jne. Samuti õhtuti baaris infot koguda teistelt jahtidelt, kuna enamus nendest teeb seda teekonda läbi pea iga aasta.

Seekord purjetab meie jaht veidi teistsugust trajektoori pidi - St. Martinilt läheb tee edasi Bermudale ja sealt Asooridele ning siis viimaks jõuab Portosse (Portugali). Kogu ületus võtab aega orienteeruvalt üks kuu ja Eestisse on plaan jõuda 1. juulil. Enamus purjetajaid on öelnud, et Kanaaridelt Atlandi ookeani ületades on kindlasti lihtsam kui tagasi minnes, kuna tuuled on siis juba teise tujuga. Siiamaani on Neptun meid ja jahti hästi hoidnud, loodame, et ta meid seekordki alt ei vea. Start St Martinilt oligi 1. mail ehk eile.

Kahjuks on nii, et mina ei ületa Atlandi ookeani seekord, sest töökohustused Eestis koputavad juba ammu uksele. Sellest on muidugi tohutult kahju, sest see marsruut tundub mitte ainult põnev, vaid igati väljakutsuv ja pehmelt öeldes võimas. Aga mis seal ikka, küll tulevad uued tuuled ja uued seiklused.

Tahaks tänada Merioni supertiimi selle seikluse eest! Aitäh, et võtsite mind tiimi ja hoidsite nagu oma väikest õde. Puhas rõõm ja au oli purjetada teiega seitse kuud järjest! Aitäh nende kustumatute emotsioonide eest! Ja loomulikult tahaks tänada kõiki neid inimesi, kes meie tegudele pidevalt Eestis kaasa elasid. Ilma teieta poleks seda blogi ju olnud, olete parimad :)

Kui nüüd reis kokku võtta mõne sõnaga, siis… hmmm, kas seda üldse on võimalik kuidagi kokku võtta mõne sõnaga? Vist mitte, ma arvan. Aga võin öelda seda, et olen nagu uus inimene! Kui reisi alustasime, siis olin mina ainuke meie põhitiimist, kes ei teadnud purjetamisest suurt midagi ja nüüd, hiljem meie blogivideosid järele vaadates on huvitav meenutada, kuidas iga kuuga pidevalt arenesin. Nüüd võin rahulikult jahtiklubi baaris istuda ja kuulata purjetamisjuttu ning reaalselt sellest ka aru saada või ka veidi kaasa rääkida.

Samuti õpid selle aja jooksul merel püsti magama ja üldiselt igas asendis uinuma, samuti ei ole olemas halba toitu, on lihtsalt liiga vähe ketšupit. :)

Arvan, et kõik inimesed võiksid korra elus Atlandi ookeani ületada (see tunne on maailma parim), maailm oleks kindlasti siis veel parem paik. Aitäh meie superkapten Markole, kes mulle purjetamise pisiku sisse süstis. Nüüd on see nagu narkootikum - ilma mereta enam ei saa. Ja ei taha ka.

Jõudu teele, poisid, et tuuled ja Neptun teid hoiaks! Kallistan ja jään igatsema.