Videoblogi "kolmekesi paadis", 8. osa: tõeliselt kuninglik vastuvõtt Portos

 (1)
Videoblogi "kolmekesi paadis", 8. osa: tõeliselt kuninglik vastuvõtt Portos
Foto: Laura Melkonjan

Merioni meeskond jättis Biskaia lahe selja taha suhteliselt muretult võrreldes hirmujuttudega, mida selle mere kohta räägiti. Ees ootas hoopis kuninglik vastuvõtt Portos. Kirjutab Laura.

Enne hingematvate vaadete ja seiklusrikka merereisi kirjeldamist peab alustama hoopis argisematel teemadel. Ma ei hakkaks parem sellest Internetist siin viimastes peatuskohtades isegi mitte rääkima, aga ilmselgelt ei ole siit võimalik midagi mahukamat, näiteks videosid üles laadida. Ühed Vene purjetajad lubasid enda moodsast jahist korraks netti kasutada, nii et midagi sai teele saata.

Aga just sellepärast tulebki avavideona mõned päevad tagasi külastatud Guernsey saare video, sest bitid lihtsalt venivad... järgmised klipid aga saadame juba Las Palmasest, loodetavasti olukord paraneb.

Biskaia laht selja taga nagu naksti

Esimese kiirpeatuse peale ohtlikku Biskaiat tegime Hispaanias ühes väikeses kalurisadamas, kus sai veedetud kiirelt 10 tundi. See tähendas dušši, väiksema loksumisega magamist, tankimist ja oligi aeg täis - edasi mereteele.

Meri on juba soe - kõlbab ka ujuda. Foto: Laura Melkonjan
Seotud lood:

Meid ootas paaripäevane merereis Portugali - Portosse. Millised vaated ja päikeseloojangud mägiste kaljude taustal!

Portosse kohale jõudes teenindati meid kui kuningaid. See oli esimene sadam, kus nii soojalt külalisi vastu võetakse. Täpsemalt olid selle külalislahkuse väljenduseks kaks noormeest, kes näitasid kätte kaikoha, aitamasid randuda kai juures, olid üldse väga sõbralikud ja vastutulelikud. Sama kordus ka retseptsioonis. Kohe eriline tunne oli saabuda Portosse. Mitte ainult sellepärast, et meiega ühineb siin paariks päevaks minu sõbranna Laura, vaid ka sellepärast, et täis on saanud meie esimene kuu merel.

Loomulikult tähistasime seda väärikalt linna peal, nii et järgmisel päeval oli matk veidi raske tervele tiimile, kuid kindlasti oli see raske tunne seda väärt, sest eelnev öö oli tohutult lõbus meile kõigile.

Laura puhkab vööris.

Portost purjetasime edasi Cascaisse. Kui seda just saab purjetamiseks nimetada... terve tee oli tuulevaikus ja kogu liikumine õnnestus vaid mootori abil.

Ega Cascaigi Portole alla jäänud. Taas ootas meid kohale jõudes sõbralik ja meeldiv sadam. Peatusime seal paar päeva, et valmistuda pikemaks sõiduks Madeirale, mis pidi aega võtma 4-5 päeva. Cascais lahkus minu sõbranna ja liitusid kaks Eesti neiut, kes purjetasid meiega terve nädala, kuni Las Palmaseni.

Äärmiselt tore oli vahepeal nautida ka naiste seltskonda ja rääkida vahelduseks naistejutte :)

Kuid Madeira asemel otsustasime külastada hoopis kõrvalasuvat Porto Santo saart, sest see ongi selline kena pisike saar, kus mitte midagi ei toimu.

Veel viimased hetked kindlal maal enne suurt ookeaniületust. Foto: Laura Melkonjan

Ilmselgelt olime saabunud sinna madalhooajal. Seal oldud päeva jooksul suudeti meilt varastada õng, mille just olime Hispaaniast ostnud ja mis meile ka esimesed kalad tõi. Kahju küll, aga mis teha.

Imelikul kombel saime aga peale õngest ilmajäämist ka ilma selleta kala, sest peale öövahetust võis rahulikult teki pealt korjata kalmaare, ühe lendkala ja tuulehaugi. Nii et söök tuleb siin ise lauale.

Õnnetus ei hüüa tulles... nii juhtus ka meil, kui kena tuulega sai gennakeri puri heisatud, mõnusa kiirusega kulgetud, kui üks hetk tuli pagi ja rebis meie gennakeri alt ribadeks.

Santa Porto saarelt purjetasime juba edasi Las Palmasele Kanaaridel, kuhu jõudsime 75 tunni pärast. Saabumine oli igati graafiku järgi ja tegelikult isegi plaanitust päev varem.