Videoblogi "kolmekesi paadis", 3. osa: millised vaated! Droonilend Christianso kohal


Tallinnast soojadesse vetesse purjetav seltskond on praegu veel jahedavõitu Taanis. Laura kirjutab, kuidas nad sattusid pealtnäha inimtühjale Christiansole, kus kõik elanikud olid kirikus laulmas.

33 tundi ja 192 meremiili on seljataga - jõudsime Gotlandilt Crhistianso saartele. Käes on varahommik, kell 5 siia jõudes tervitasid meid aga sadamas juba varajast hommikukohvi joovad kalamehed.

Foto: Laura Melkonjan

Sadam ise on imepisike ja kaikohti minimaalselt. Hooaja lõpu tõttu siiski õnneks enam suurt trügimist pole, kuigi ei kujuta ettegi, kuidas nad suudavad suvehooajal oma kõiki külalisi siin vastu võtta.

Sadamas. Foto: Laura Melkonjan
Seotud lood:

Chrstianso pisikesed saared on omavahel ühendatud väikese sillaga ja saarte kogupindala on 0,39 ruutkilomeetrit. Poole päevaga teeb saartele kenasti ringi peale ja kohati jääb mulje, nagu oleksid kuhugi imelisse muinasjuttu ära eksinud, sest kogu ümbruskond on tohutult ilus ja salapärane. Iga väike teejupike viib kuhugi ja avastamist on palju.

Foto: Laura Melkonjan

Aastaringselt elab saartel umbes 100 inimest. Sel ajal (kella 14 ja 17 vahel), kui meie saari põhjalikumalt külastasime, ei olnud kuskil mitte ühtegi hingelist näha, sest kogu saarerahvas oli kirikus laulmas.

Kohalikud inimesed on sõbralikud ja kalamehejutte aetakse külalistele kohe päris palju, kui kai ääres juhtud juttu tegema. Hakkasime just vaikselt äraminekuks sättima, kui varahommikused kalamehed oma saagiga tagasi tulid. Kellel oli merelt saadud suured 15-kilosed lõhed, kellel vaid tühjad käed... sadamas toimus aga kohe ka kalameeste autasustamine, mis seal juba traditsiooniks on saanud.

Christiano saartele pääseda pole just kõige lihtsam, aga kindlasti soovitaks kõigil purjetajatel, kes parajasti seda kanti läbi sõitmas on, korraks sealt läbi astuda ja osa saada selle paiga salapärasusest ja ilusast loodusest. Meie tiim võib nagu ühest suust kinnitada, et kindlasti tasub sinna minna.

Foto: Laura Melkonjan

Toidud on head

Pikale merereisile minnes ei saa loomulikult loota vaid looduse andidele ning enne valmistasime korralikult ette ka toidunimekirja. Ostsime kaasa 160 erinevat purgisuppi, riisi, tatart, suitsuvorsti, konserve jne.

Paljudele võib jääda mulje, et me söömegi terve reisi ajal vaid “michi” nuudleid ja purgisuppe.

Tegelikult aga on olukord selline, et meil on pardal superhea kokk Andres ehk Essu, kes valmistab meile selliseid gurmeetoite, et oi-oi.

Ei jõua teised seda ära oodata, mida head meile kokk jälle valmistab! Ja merel olles on kogu aeg selline tunne, et kõht on tühi. Oleme siin vaatamata nuudlitele väga hea toidu peal! Kõik teevad ise süüa ja pesevad nõusid.