Veoautoga nomaadidena Aafrikas - 2500 kilomeetrit puhast seiklust


Veoautoga nomaadidena Aafrikas - 2500 kilomeetrit puhast seiklust
Sellised näevad välja Nomadi Aafrika seiklusautod.FOTO: Nomad Africa Adventure Tours

„Me läheme Aaaafrikasse!“, sai selgeks pärast seda, kui just nimelt Tanel osutus õnnelikuks seiklejahingeks CWT Kaleva Traveli reisimängus, mis pidi välja selgitama, kas oleme nõus telgis magama, mida me arvame lõkkel tehtud õhtusöögist ja kas oleme nõus ärkama koos päikesetõusuga ning lõviga tõtt vaatama.

Muidugi olime kahe käega poolt, sest seikluseotsijad oleme me tõesti ja nii saigi paika pandud plaan, mille kohaselt hakkasime Namiibiat avastama 12-päevasel seiklusreisil Nomad Africa Adventure Tours overlander’is, kaaslasteks toredad reisisellid Euroopast ning ka mere tagant Uus-Meremaalt ja Austraaliast.

Aafrika lõunatipu maagia ja maailmalinn Kaplinn

Seiklusreisi algpunkt oli Kaplinn Lõuna-Aafrika Vabariigis. Meie saabusime paar päeva varem ning rentisime lennujaamast auto, mille abil sai täidetud üks meie kiiksuga „kõige-kõige“ unistustest: käisime ära Hea Lootuse neemel ning päris Aafrika lõunatipus, Cape Agulhasel ehk Nõelte neemel, kus India ja Atlandi ookean kohtuvad. Kui Hea Lootuse neem oli täis uudistavaid ja pildistavaid turiste, siis Musta Mandri lõunatipp võttis meid vastu lainetemühas ja inimtühjuses. Ilmselt peetakse 220-kilomeetrist sõitu Kaplinnast liiga pikaks ja tänu sellele saime meie tunda, et oleme tõepoolest maailma äärele jõudnud, kusagil määramatus kauguses laiub ees ainult Antarktika. Kogemus oli võimas ja kindlasti tasub mõlemad neemetipud oma silmaga üle vaadata, seda enam, et teel on võimalik külastada ka Aafrika pingviinide kolooniat Simon's Townis. Need väikesed rannal peesitavad tegelased ei jäta küll kedagi külmaks, kuigi rannal oli muidu soojale ilmale vaatamata vägagi tuuline.

Aafrika kõige lõunapoolsem tipp: vasakul India, paremal Atlandi ookean. FOTO: (CC) Dewet / Wikipedia
Seotud lood:

Kaplinn jättis endast tõelise maailmalinna mulje. 2014. aastal on Kaplinn ka disainipealinnaks ja veel on näha jälgi 2012. aasta jalgpalli MM-ist, osasid maanteid ehitatakse selleks spordisündmuseks eraldatud rahadest siiamaani. Teed on muide väga heas korras ning sõita võib kuni 120 km/h. Hiljem me küll kuulsime, et Lõuna-Aafrika Vabariigis pidi olema nii, et kolmandiku autojuhtide load on ostetud, kolmandik sõidab üldse ilma lubadeta ning kolmandik sõidab purjuspäi.

Linn ise asub fotogeenilise Laudmäe jalamil ning mere ääres, mis loob kireva linnaelu nautimise kõrval võimalused ka looduse imetlemiseks ja mõnusateks matkadeks rahvuspargis, mis algab täpselt Kaplinna külje alt. Kuigi olime lugenud igasugust ettevaatlikuks tegevat infot linna turvalisuse kohta, jättis linn meile sõbraliku mulje ja ka kerjused olid vaid veidi pealetükkivad, mitte ohtlikud ning üks marihuaanapakkuja tänavalt sai lihtsast „no thank you“-st ilusti aru ning meid jälitama ei asunud. Kuna elanikkond Kaplinnas on kirev, on ka erinevate maade köökide valik mitmekesine: meie otsustasime ühel õhtul Long Streetil kolades Etioopia toite pakkuva „Timbuktu“ kasuks. Tundus lihtsalt naljakas kombinatsioon :-)

Laudmägi ja Kaplinn selle jalamil. FOTO: (CC) Julien Carnot / Wikipedia

Kuidas me kaks korda Namiibiasse läksime ja seiklused kõrbes

Paari päevaga läbisime Lõuna-Aafrika ning jäime telkima peaaegu piirile, Lõuna-Aafrika pikima jõe Oranje (2200 km) lõunakaldale, mis lahutab Lõuna-Aafrika Vabariiki Namiibiast. Õhtu otsa pidasime naljatamisi plaani, et ujume üle jõe ja olemegi Namiibias, ilma igasuguste piiriprotseduurideta. Seda me siiski ei teinud, aga järgmisel hommikul jõel kanuutades lipsasime me ikkagi kümneks minutiks liivasele põhjakaldale, nii et piiril küsimusele: „kas olete varem Namiibias viibinud“ oleksime saanud vastata: „jah, oleme - täna hommikul!“ :). Piiri ületades ja Namiibiasse jõudes muutus ka maastik ning edasi kulgesime läbi tõelise kivikõrbe.

Aafrika pingviin turiste uudistamas. FOTO: (CC) Laslo Varga / Wikipedia

Kivises Namiibia lõunaosas jäime telkima maailma suuruselt teise kanjoni, Fish River Canyoni, lähedale. Vaated ja tunne kaljuserval istudes meenutasid meie matka Grand Canyonis, loodus suudab luua väga erilisi maastikke. Enne päikeseloojangut toimus tutvumine ka kohaliku fauna mürgisema poolega, meie tee ristus väikeste sõrgade, kuid suure sabaga skorpioniga, kes kõigis palju elevust tekitas. Inimest skorpionid ei ohusta, seega oli tegemist pigem huviobjektiga, kelle toimetamist kõrvalt jälgida. Samas on inimesele surmavalt mürgiseid madusid Namiibias 17 erinevat liiki ning mõõdukalt mürgiseid 14. Meie nägime oma retkel ainult ühte mustkael-kobrat, kokkupuuted inimeste ja roomajate vahel on õnneks üldse väga harvad.

Fish River Canyon. FOTO: (CC) Chris Preen / Flickr

Liikudes edasi põhja poole, Namibi kõrbe, asendus kivikõrb punase peene liivaga, mida Oranje jõgi Kalahari kõrbest on Atlandi ookeani kandnud ning ookean omakorda rannale, kust tuul seda sisemaa poole tagasi viib. Niimoodi on tekkinud põhja-lõunasuunalised düünid, mis seisavad paigal, sest tuule suund vahetub täpse intervalliga pool aastat läänest ning teine pool idast puhudes. Hinnatakse, et Namibi kõrb on vanim kõrb Maal, 55-80 miljonit aastat on siin sarnased, väga kuivad tingimused valitsenud.

Metsikult sürrealistlik maastik, kus liivadüünid on isegi üle 300 meetri kõrged. Sossusvlei väravad avatakse turistidele päikesetõusul, aga kui ööbida Sesriem Rest Campis, lubatakse sõitu alustada tund aega varem ja nii jõudsime kell 5 väravatest läbi, sõitsime 45 kilomeetrit edasi parki ja jõudsime veel enne päikesetõusu Düün 45 otsa ronida, pehmes liivas on see paras hommikuvõimlemine (düün ongi oma nime saanud kauguse järgi pargi väravatest). Oli imeline tunne istuda düüniharjal pärast 170 meetrist tõusu, puhata ja oodata jahedas hommikuõhus päikese ilmumist düünide tagant. Päike tõusis liiga kiiresti, imeline hetk oligi möödas ning algas päev - palav ja põnev. Edasi viis tee väikese 4x4 maastikuautoga sügavamale düünidevälja sisse, kuivade kõrbejärvede Sossusvlei ja Deadvlei juurde. Palavusest hoolimata jooksime düünidest üles-alla, vaatepilt, mis meile avanes, oli ebamaiseim kui kõik muu varem nähtu. Niivõrd ulmelised on kuivanud soolast valged järved ning tumedad surnud akaatsiapuud seal seismas, ümberringi kõrged punased liivamäed.

Kõrbeelu saladusi jagas meile ühel õhtupoolikul kohaliku bušmanide kogukonna järeltulija, kes väga vahvalt ja ilmekalt rääkides ning vilkalt paljajalu ringi liikudes näitas, kuidas kõrbes ellu jääda, kuidas orienteeruda ning millised taimed ja loomad on kohastunud eluga kõrbes. Näiteks teame me nüüd, kuidas tantsiv valge leediämblik oma saaki püüab, kuidas bušmanid veevarusid tühjade jaanalinnumunade sisse koguvad ning kuidas nad teevad kindlaks, milline armukestest on jälle bušmani naise juures käinud. Lisaks õnnestus meil enne päikeseloojangut haruldasi mägisebrasid näha, kui kümnepealine kari ehatava taeva taustal mäenõlvale end vähest rohtu näksima sättis.

Kõrberetke väike geograafiline kõrghetk oli Kaljukitse pöörijoone ületamine, mis on koos mägede taustale püstitatud sildiga kohustuslik fotopeatus.

Rannikule meelt lahutama. Külm! Külm!

Seiklusreisid on Nomadil üles ehitatud nii, et umbes iga 6-7 päeva tagant on ööbimine hotellis või lodge’is, et saaks oma tolmused riided pesumajja viia, välja minnes teksad või kleidi tolmuste matkapükste asemel selga ajada ning pealambi kotti jätta. Oma reisi keskel jõudsime Swakopmundi, Namiibia seiklusspordi pealinna, kus hooajal on igat tüüpi turiste surfaritest kuni langevarjuriteni väga palju.

Meil vedas, Atlandi ääres asuv Swakopmund on kevadises oktoobri-novembrikuus veel jahe, nii +18..+20°c, ehk et restoranis oli vabalt ruumi 15 inimesele ning kui me sel õhtul ühte kohalikku ööklubi külastasime, siis ülejäänud klientuur oli täitsa kohalik. Samas tuleb tunnistada, et kõrbe 35 plusskraadiga juba harjunud, tundus see +20°c tõeliselt jahedana ja ainsaks sooviks oli, et saaks juba tagasi kõrbesse sooja.

Swakopmund pakub palju aktiivse puhkuse võimalusi: langevarjuhüppeid, ATV-dega sõite liivadüünidel, katamaraanisõite merel ja delfiinide ning hüljeste vaatlemist, sandboarding’ut ehk liivasurfi ja palju muud.

Oma poolepäevase vaba aja veetsime ilusa linnaga tutvudes, postkaarte saates ning kõrbes ATV’ga sõites. Kõrbes ATVga kihutamise osas olid meil omad moraalsed kahtlused, aga et düünidel puudub taimestik ning aladel, kus on lubatud sõita, pole ka pesitsevaid loomasid-linde, siis kolm tundi kõrberallit võis alata. Peab tunnistama, et kõrgete liivadüünide vahel ja peal üles ning alla sõitmine oli väga tore ja tagasi baasi jõudes oli tunne, et läheks teeks veel ühe tiiru.

Tagasi palaval sisemaal ja kohtumine elevantsi, šaakali ja teistega

Oli aeg linnaelu jälle maha jätta ja tagasi loodusesse minna. Namiibia võttis meie soojasoovi ilmselt tõsiselt ja edaspidi saime tunda 40-kraadist kuumust. Kui liiv jahtub ööseks maha ja kõrbeöödel hakkas telgis üsna jahe, siis nüüd ööbisime graniitkaljudel ning kui päeval oleks saanud kaljudel mõnusasti muna praadida, siis öösel andsid need piisavalt soojust välja ja magada oli soe ja hea. Spitzkoppe põrgukuumuses proovisime hullude eestlastena päeval ka pisut ringi matkata ja kaljudel ronida, kõrbesaabastes oli seda väga mõnus teha, aga mingil hetkel saime aru, et liiga kaugele minna ei tasu, hakkas tekkima midagi kuumarabanduse taolist ja kolisime tagasi teiste juurde, kes mõnusalt kaljulõhes varjus pikutades päeva õhtusse saatsid. Õhtul ronisime soojadele kaljudele ja vaatasime hingematvalt kaunist päikeseloojangut koos koloonia kaljudamaanidega (i.k. rock dassie), kes nägid välja üheaegselt nagu küülikud ja hamstrid, aga kelle lähim sugulane pidavat olema hoopis Aafrika elevant :)

Õhtusöök oli taas pilkases pimeduses ning kui pealambid välja lülitasime, sirasid taevas miljardid tähed. Olime asustusest kaugel, see oli ainus öö reisi jooksul, kui ei olnud võimalik kasutada laagripaiga dušše ega wc-sid. Oli ülimalt soe õhtu, vaikne, sel hetkel tekkis tunne, et oleme loodusega üks. Keegi ei raatsinud magama minna. Meie giid rääkis matkalugusid sellest, kuidas ükskord langes tormiga ühe grupiliikme telgi peale puu ja kuidas keset ööd jõehobude vahelt murtud jalaga tüdrukut arsti juurde viidi; kuidas siinsamas Spitzkoppes oli üks teine tüdruk läinud öösel põõsa taha ja teda salvas tundmatu madu ning kuna vastumürki ei osatud anda, läks tüdruku jalg mustaks... Võdistasime õlgu ja lootsime, et meie sellistest õudustest pääseme. Sel ööl magasid mõned meist hirmujuttudele vaatamata tähistaeva all matkaauto katusel või laialilaotatud, kuid ülespanemata telgil, hommikul selgus, et vabas looduses magajaid polnud keegi hammustada või ära süüa tahtnud.

Himba naine. FOTO: (CC) Salymfayad / Flickr

Külastasime ka kohalikku himbade hõimu, mis on üks vähestest Aafrika rahvastest, kes on säilitanud oma traditsioonilise riietuse ja eluviisi. Himba naised ei pese ennast kunagi veega, nad katavad oma keha rasva ja ookri seguga, mis annab nahale punaka tooni, sama seguga võitakse ka juuksed ning voolitakse patsidesse. Kogu riietuse moodustab napp seelik, seetõttu ei tahtnud me väga seal külas olles pildistada. Mitte et nemad oleks selle vastu, vaid endal oli selline imelik tunne.

Meie hispaanlane David hakkas ühele himba naisele täitsa meeldima ning külavanem hakkas kosja sobitama. Oleks Davidil neli lehma kohe võtta olnud, siis olekski naine tema oma, Aafrikas käivad asjad ikka lihtsalt.

Külas käimisel soovitatakse tänu avaldada mitte raha näol, vaid hoopis midagi söödavat, nagu näiteks õunad või toiduõli kostiks kaasa võtta. Meie võtsime koos uusmeremaalastega kaasa kümnekilose maisijahu koti. Hiljem mõtlesime küll, et kui kõik, kes himbadel külas käivad, toovad sellises koguses toidukraami, siis on neil üks onn raudselt maast laeni toitu täis.

Seiklusreisi lõpuosa veetsime Etosha rahvuspargis, mis on üks Lõuna-Aafrika hinnatumaid loomavaatluse kohtasid, pindalalt nii suur nagu pool Eestimaad. Loomadega läks meil väga hästi, juba esimesel päeval nägime nii lõvisid kui ninasarvikuid, meie lemmikuks saanud kaelkirjakuid, kes rahulikult omaette toimetasid. Ka elevante nägime lausa nii lähedalt, et soovi korral oleks ta oma londiga meieni ulatanud, see tekitas ikka korralikku närvikõdi. Väga kasulik oli binokli kaasa võtmine, sest olgugi, et leopardi nägime vaid 10 meetri kauguselt, siis paljude loomade-lindude vaatlemine on binokliga oluliselt lihtsam ja ülilähedalt looma uurida on palju huvitavam ka. Kahe ja poole päeva jooksul märkisime ristikesi oma rahvuspargi voldikus olevate loomade ja lindude piltide juurde tähistamaks nähtud isendeid. Huvitaval kombel tekkis suur hasart hoopis lindude „kollektsioneerimisel“ ning samal ajal kui üheksa lõvi veesilma lähedal ninasarviku korjuse kallal maiustasid, üritasime meie hoopis vee ääres olevaid lindusid määrata. Just mingit lindu binokliga jälitades märkasime ka väikest Aafrika metskassi, kes päikese käes peesitas ja oleks muidu ilmselt nägemata jäänud.

Rahvuspargis omandasime veel mitmeid eluks vajalikke tarkuseid, nii näiteks otsustas uusmeremaalastest paar näidata, mis juhtub kui telki toitu jätta ning samal ajal hoida telgi lukk veidikene servast avatuna. Tulemuseks oli näljane šaakal telgis. Päästeoperatsiooni käigus, kus kogu meie matkagrupp uudishimust peadpidi (ja pealampidega varustatult) telki ronis ja šaakalit välja proovis ajada, tegi vaene loom hirmust püksid täis, aga kuna püksid puudusid, siis said täis piserdatud magamiskotid, padjad ja muu kraam. Sellel ööl magasid Ben ja Bridget teises telgis ning meie laenatud magamiskotiga. Šaakal - julge poiss, luusis meie telkide ümber kuni hommikuni.

Kokkuvõtteks

Oma Stevie-nimelise matkaautoga, mis on ümber ehitatud veoautost ning mille sarnaseid on Nomadil üle 40, sõitsime me läbi Lõuna-Aafrika ja Namiibia kokku rohkem kui 2500 km. Matkaauto oli tõeline kodu ratastel. Peale selle, et tundide viisi temas loksusime ja Aafrika massaaži nautisime, oli autos ka köök, lauad-toolid, madratsid-telgid ja suur sügavkülmik ja riiulid täis sööginõusid ja muud kraami. Igal õhtul laotasime oma laagri Namiibia kõrbes või kaljude jalamil laiali ja igal hommikul pakkisime ohtra kõrbetolmu ja –liivaga kaetud asjad jälle kokku.

Seiklusreis Nomadiga on väga hea variant siis, kui reisijaid on üks-kaks ning kogu organiseerimine muidu liialt töömahukas ning kallis oleks. Lisaboonusena on võimalik saada kokku väga toredate inimestega, sest üldiselt on need inimesed, kes on nõus mitu nädalat telkima, lõkke kohal süüa tegema, kaasa lööma nii pakkimisel kui nõudepesul ning palavas ja tolmus matkama, ikkagi nii vanuse poolest toredad (meie grupis 25-35a) kui ka mõttelaadilt eluterved inimesed, kes ei nurise kui võileiva vahel on liiva sama palju kui võid. Kindlasti oli hea vedamine ka see, et meie giid Gift oli kui tõeline kingitus, kes oma entusiasmi ja optimismiga suutis kõiki nakatada.

Namiibia on suurepärane paik alustamaks Aafrika avastamist – eripärase maastiku ja rikkaliku loomastikuga, hea kliimaga ning turvaline. Meie zimbabwelasest giid Gift ütles reisi alustades, et kes kord on juba Aafrikas käinud, see tuleb siia kindlasti tagasi. Ja nii ongi – kui oled korra Aafrikat näinud ja seda erilist „midagit“ tundnud, mõtled juba lahkudes tagasitulekust ja järgmiste Musta Mandri lõpmata põnevate saladuste avastamisest.

Praktiline info

Aafrika ja kõrb võivad tihtipeale seostuda palavusega, ent tuleb silmas pidada, et sõltuvalt aastaajast on öised temperatuurid palju madalamad.

Nomadi seiklusreisid on üles ehitatud nii, et neid saab alustada mitmest punktist ning ka lõpetada vahepeal, retkedel on erinevad nimetused ja kohe pole aru saada, et tegelikult on tegemist osaga pikemast seiklusest. Nii näiteks liikus osa meie grupist edasi Victoria joa juurde Zimbabwesse ning oleks me varem teadnud, siis kahtlemata oleks valinud Kaplinn-Victoria retke, mitte lõpetanud vahepeal.

Samelini kõrbesaapad on ennast küll juba Lähis-Ida kõrbes heast küljest näidanud, kuid nüüd sai kinnitust see, et kivises, liivases ning kuumas kliimas on nad igasugu lääne matkajalatsitest kaugelt paremad.

Namiibia õlu Windhoek Draught on üks ütlemata hea rüübe, mitmenädalane testperiood eestlaste, norralaste, sakslaste, uusmeremaalaste ja hispaanlase osalusel valis selle ühehäälselt regiooni parimaks.

Majutused väga heal tasemel telklates, kus on head pesemisvõimalused ning puhtad ja korralikud WC-d. Enamasti on olemas ka võimalus osta külmasid jooke ning näkse ja suveniire.

Kaidi Rebane ja Tanel Ilves, oktoober-november 2013
Lugu on pärit CWT reisiblogist.