Vette ei ehitata linnu ilma hea põhjuseta. Veneetsia võiks näga välja üsna samasugune kui Soomaa - kui gootid ei oleks ümberkaudseid alasid süsteemselt rüüstamas käinud. Nii julmalt, et inimesed põgenesid soosaartele, et endale uus kodu rajada.
Aga peaaegu ilma maata maa sai aastal 421 Veneetsia linna alguseks. Kiirelt mõned sajandid edasi liikudes oli see üks võimsamaid linnu maailmas, kus ühtviisi hästi osati ajada äri ja pidutseda. Veneetsia karneval (iga aasta veebruaris) on vaid üheks näiteks linna elustiilist, mille dekadentlik ja hedonistlik eluviisi keskajal teiste linnade elanikud näost kaameks ja salamisi kadedaks võttis.

Kunagi võimas kaubandus- ja laevanduskeskus on leidnud enda uue identiteedi kunsti- ja turismikeskusena – kasutades leidlikult ära neidsamu hooneid, mis kaupmehed ja laevatöösturid rajasid.

Biennaalid – tänavu on kunstibiennaalikord, järgmisel aastal arhitektuuri – täidavad linna rohkem kui pooleks aastaks kõige kreatiivsemate ideede ja parimate kunstnikega. Biennaalide meeleolus on linnas pidevalt ka muid kaasaegse kunstimaailma superstaaride näitusi, nagu näiteks selle aasta 8. detsembrini avatud olev 25 olulisima kaasaegse naisfotograafi näitus galeriis Tre Oci.

Katalaani kunstniku Jaume Plensa teos 'Together'. Foto: Silvia Pärmann

Veneetsia meeldib kõigile. Hilissügisene Veneetsia jääb õnneks pisut rahulikumaks, jagades ikka veel päikesesoojust – linnas, kus igale poole tuleb minna jala või paadiga. Veneetsia pole kiirustajatele. Äraeksimine ja avastused, et tänav lihtsalt lõppeb otsa ning edasi on ainult vesi, on ka mitmendat korda Veneetsiat külastades paratamatus. Kui arvate, et kuhugi minemiseks kulub pool tundi, siis korrutage see alati julgelt kahega.
Isegi kui galeriid ja näitused üldse ei köida, tahate te Veneetsiasse minna ja seal igale poole minna - Veneetsia romantilised ja natuke salapärased tänavad on sõltuvust tekitavad, nii et te lihtsalt käite päev otsa ringi ka midagi konkreetselt otsimata või näha tahtmata. Sest te tahate näha, mis on järgmises kitsas tänavas, järgmise silla taga, järgmise kanali ääres. Sügisel, kui kruiisituristid enam linna tänavaid ei ummista, on seda ka ruumi teha.
Te ise ei tüdine Veneetsiast kunagi, küll aga tüdinevad teie jalad.
Veneetsia saared, nii need, mis moodustavad kesklinna kui kaugemal asuvad, on autovabad (erandiks Lido saar). Nii bussid kui taksod on ikkagi paadi kujul ning jalgrattaga pole selles sildade ja kanalite rägastikus midagi peale hakata.
Jalgade säästmiseks on mugav on valida oma peatuskoht veebussiliini 4.1 või 4.2 peatuste lähedale, mis lisaks kuulsa San Marco väljaku ja biennaali ala kõrval peatumisele sõidavad läbi ka mitmetelt kesklinnast eemal asuvatelt saartelt, näiteks kuulsalt klaasimeistrite saarelt Muranolt.

Jalgadele - ja ka kõhule - mõeldes on mõistlik vahel istuda mõnda restorani.
Veneetsia on vaatamata oma maailmaränduritest kaupmeestele ja meremeestele reservatsiooniga suhtunud kõikidesse eksootilistesse maitsetesse ja jäänud läbinisti Itaalia linnaks toidu mõttes. Huvitavaid elamusi pakuvad kunagise juudi geto tänavatel olevad restoranid, mis miksivad oma kosher-menüüdes Lähis-Ida ja Itaalia kööki, mis on läbi sajandite püsinud sama muutumatu, kui Veneetsia isegi.