VASTULAUSE | Üksinda reisimine on täiesti ülehinnatud, absoluutne jama!

 (37)
VASTULAUSE | Üksinda reisimine on täiesti ülehinnatud, absoluutne jama!
Unsplash

Kui hiljuti avaldasime Reisijuhis ühe üksindust hindava reisiselli arvamusloo, mille kohaselt peaks iga inimene vähemalt korra elus omapäi seiklema, siis vastulausena saabus toimetusele kiri naiselt, kes külastas jutti nii Ameerikat, Kuubat, Mehhikot kui ka erinevaid riike Euroopas ja Aasias ega jäänud üksiolemisega sugugi rahule.

Ma reisisin aasta otsa üksi ja kinnitan täie veendumusega, et see on kohutavalt ülehinnatud. Täielik hype, totaalne jama. Ma ei saa öelda, et oleksin üksinda reisimist otseselt vihanud, aga ma päris kindlasti ei saanud imepäraselt valgustatud nagu kõik reisiblogijad väidavad. Pean ausalt tunnistama, et kuigi ma hoidsin pidevalt kontakti pere ja sõpradega ning sain nendega maailma eri paigus aeg-ajalt ka kokku, siis tundsin end siiski üksikuna. Tunnetasin maailma hirmuäratavat suurust.

Ärge saage valesti aru — oli hetki, mil tundsin end ääretult elusana. Jalutasin mööda kitsaid munakivisillutisega troonidemängulikke tänavaid Horvaatias, unelesin hämaras kohvikus Viinis, nägin üht oma absoluutset lemmikbändi muusikafestivalil Poolas, külastasin šokeerivat performance'i New Yorgis ja hubast mägimajakest Rootsis, aga kui ma sõin lõunat või õhtusööki üksinda, soovisin, et oleks kellegagi juttu ajada. Jah, üksinda reisimine annab küll vabaduse teha midaiganes ja pakub rõõmu eneseületuse ja täiskasvanutunde näol, ent ma tõesti ei leia, et see oleks igaühele vajalik. Miks? Las ma selgitan.

On ääretult väsitav, kui kõike tuleb ise planeerida. Jah, vahel võibki olla põnev sirvida majutuskohti ja reisisihtpunkte, kujutledes ennast seal. Aga kui sellest saab kohustus, kaob igasugune nauding. Lisaks on see kohutavalt aeganõudev. Ning juba pelgalt mõte logistika kallal pusimisest ajab mul juhtme kokku. Oleks hea seda ülesannet kellegagi jagada ja kuna ma olen oma loomult meeskonnamängija, siis igatsesin koostööd, arvamuste paljusust ning seda, et igaühel on omad tugevused ja nõrkused. Planeerimine pole mulle! Lisaks, nagunii käisin ma omapäi mööda sihtpunkte, mida sõbrad nagunii olid soovitanud. Miks siis mitte juba koos minna? Minu reisidel saadud unustamatuimad elamused on päris kindlasti saadud üksnes tänu sõpruskonna soovitustele.

Mul on seda isegi häbi tunnistada, aga iga kord, kui sõbrad lahkusid ja jäin oma rännakule taas üksi, veetsin päevi hotellitoas või äärmisel juhul hotelli spas või baaris, einestades samades kohtades, kus olin juba käinud. Mul polnud kedagi, kes oleks mind motiveerinud. Avastasin, et kui keegi mind ei kannusta, võin üksinda olles paganama laisaks muutuda, kuna keegi lihtsalt ei näe. Mina arvan, et iseenda kohta õpib kõige rohkem justnimelt teiste seltskonnas viibides. Ma ei kogenud ainsatki valgustuslikku momenti üksi olles. Sõbrad on minu lakmuspaber, nemad oskavad hinnata olukordi adekvaatselt ja peegeldada mulle tagasi minu enda emotsioone. Ilma nendeta ei mõistaks ma pooltki oma käitumisest ja reaktsioonidest, need haihtuks lihtsalt õhku. Avastasin näiteks, et olen kangekaelne, kärsitu ja kontrolliv ja vähese empaatiavõimega. Need on omadused, mida peaksin enda juures arendama ka reisivälisel ajal.

Loe veel

Seega, kui sa nüüd ikkagi tunned, et pead üksinda reisile minema, siis jumala eest, mine. Aga kui sa tunned, et pead seda tegema, kuna kõik teised ju teevad, siis mina ütlen, et unusta ära!