Varuväljapääs läbi meeste duširuumi

 (1)
Palestiina pealinn Ramallah ootab koos ülejäänud riigiga 2017. aastalt suuri muutusi. Need tulevad, ent ilmselt vaid Palestiina siseselt, kus kaks suuremat poliitilist jõudu Hamas ja Fatah on oma ladvikut ümber sättimas. Kauaoodatud ja ostustav muutus suh
Palestiina pealinn Ramallah ootab koos ülejäänud riigiga 2017. aastalt suuri muutusi. Need tulevad, ent ilmselt vaid Palestiina siseselt, kus kaks suuremat poliitilist jõudu Hamas ja Fatah on oma ladvikut ümber sättimas. Kauaoodatud ja ostustav muutus suhSilvia Pärmann

Miks mõned inimesed Palestiinast ikka veel lahkuda pole tahtnud või osanud, imestas Silvia Pärmann pärast kümmekonda dokumentaalfilmi, mis alati näitasid vaid hambuni relvastatud mehi, okastraati, pisaraid ja kuuliauke. Siis sõitis ta ise sinna.

Ainus palestiinlane, kellega olin kohtunud, oli üks Soomes elav PLO (Palestiina Vabastusorganisatsioon) tegelane, kellega segastel asjaoludel mõne aasta eest ühes seltskonnas õhtust sööma sattusin. Enne Helsingisse kolimist oli ta elanud Tuneesias ning Skandinaaviasse pääsemine oli teda üksjagu muserdanud. Avara basseiniga villa müügist saadud rahaga sai osta Helsingis vaid suhteliselt väikese korteri ning pidi lisaks – mitte raha pärast – loobuma oma kahest taltsutatud lõvist ja suitsetamisest („Helsingis kusagil suitsetada on peaaegu sama võimatu kui korteris lõvi pidada!“).

Gazast pärit mees ei olnud oma sünnimaal käinud kolmkümmend aastat.

PALJU ASJU ARUTADA: Iseseisvat Palestiina riiki on esialgu väga raske ette kujutada. Keegi peab seda riiki ka juhtima, aga kust võetakse pädevad ja mittekorrumpeerunud inimesed. Ja milline jõud saadab laiali Hamasi-taolised äärmusrühmitused? Mehed, kes en Silvia Pärmann
Seotud lood:

PALESTIINA DE FACTO pealinna Ramallah’ tänavatel inimesed lõvidega just ringi ei jalutanud, ent jaaguarikujukesega autosid – rääkimata tagasihoidlikest Ferraridest – kruiisis ringi küll. Detsembri lõpus tunglesid kõik jõuluehtes tänavatel, kallid restoranid olid täis ilusaid inimesi, toimus kohvi- ja šokolaadimess ja kõikjal hõljus aromaatne vesipiibusuits. Kui kusagil Palestiinas on õnnestunud luua illusioon, et tegemist on täiesti normaalse riigiga, siis see koht on Ramallah’ kesklinn.

Kohvikus Stars & Bucks, mille logo värvid ja font ning klientidele müüdavad suveniirid on äravahetamiseni sarnased ühe rahvusvahelise keti omaga – kuid menüü oluliselt parem –, salatit süües ja suurel ekraanil jooksvat filmi „Üksinda kodus“ vaadates on päris lihtne unustada, et see kõik leiab aset betoonmüüri ja okastraadiga ümbritsetud riigisarnases paigas, mida iga kohalik vanglaga armastab võrrelda.

Ja et see „normaalse“ elu pilt on võimalik luua siiski peamiselt tänu sellele, et kõige enam inimesi teenib raha autosalongides ja kohvikutes tuulutamiseks sektoris, mille ühisnimetajaks korruptsioon.

Külalisele, kes otseselt ei tunne vajadust tegeleda ainult relvade ja pisarate otsimisega, on see mõneks ajaks siiski ülimalt mõnus paik. Traditsiooniliselt jäledas Vahemere-regiooni talves – ka Palestiinas valitseb seisukoht, et talv tuleb ära kannatada, mitte kütma hakata – on hostelitoa standardvarustuses näiteks kuumaveekotid. Kui see ei aita, tuleb sõita Jeerikosse, mis on maailma kõige madalamal asuv linn, kus enamik turiste tuuseldab mööda piiblilugudes figureerivaid künkaid ning vähemus naudib falafeli süües päikest maja ees, milles Yaser Arafat oma esimese kõne pidas. Inimesed naeratavad, autod ja hobused kihutavad võidu ja korraga helisevad nii kirikukellad kui kostab palvekutse mošeest. Ja ma saan aru, miks nad põgeneda ei taha selle elu eest.
Vähe, kui üldse, on elus inimesi, kes mäletaksid rahulikke aegu Palestiina-Iisraeli suhetes.

HARULDANE LEEBUS: Jänkut võib Bethlehema bazaaril puuri panna ja sealt välja tõsta lugematu arv kordi, ta laseb sel rahulikult juhtuda. Tema omanikuga ilmselt nii lihtne ei oleks, ta on pigem kaslase tüüpi. Kui tema kodule okastraadiga müür ümber ehitada Silvia Pärmann

UUDISTEST JÄÄB MULJE, ET KUMBKI pool ei ole teist just hellitanud. Palestiina terroristid on Iisraeli linnades sagedased külalised, samal ajal kui Iisraeli armee pole väga valinud, kelle pihta tuli avada. Kõik seda konflikti lahkavad dokfilmid on tekitanud hämmingut oma selge toetusega Palestiinale. Iisrael, mida tihti USA 51. osariigiks kutsutakse, on küll suurem, kuid ega araabia maailmgi nüüd väga tilluke ja habras ka ei ole.

Kui ma aga Petlemmas oma külalistemajas, kuhu olin jõudnud ööpimeduses, ärkasin ja aknast välja vaadates tumma betoonmüüriga tõtt vaatama jäin, hakkas mõistatus hajuma.

700 kilomeetrit müüri, mille üksluisesse betoonimassi toovad vaheldust vaid okastraat ja relvastatud meestega vaatetornid, on lihtsalt nii karjuvalt ebaõiglane, et küsimus, kelle poolt selles meie aja saja-aastases sõjas olla, saab kohe vastuse.

KUNST KESET TÄNAVAT: Banksy töid on nii Läänekallast kui Gaza sektorit piiraval müüril. Silvia Pärmann

Pärast Berliini müüri langemist on see Hiina oma järel maailma kõige kuulsam müür ja kujunenud vastupidi ­igasugustele ­ootustele üheks suurematest turismi­atrakt­sioonidest regioonis. Maailma grafitikunstnike koorekiht on sellesse muidugi oma panuse andnud. Banksy nimi ei vaja kellelegi tutvustamist, vähemalt mitte pärast filmi „Exit through the gift shop“.

Tema tööde nägemiseks on paljud valmis ette võtma teekonna Iisraeli ja siis edasi Palestiinasse. (Mis ausalt öeldes pole kuigi tülikas ega kallis – Jeruusalemm on Petlemmale nii lähedal, et tublimad jalutajad võivad isegi käies kohale minna ja välismaalase passile heidetakse kontrollpunktis üsna ükskõikne pilk.) Temanimelisi suveniiripoode ja Banksy töödega postkaarte on ohtralt ning isegi üks külalistemaja kannab Banksy nime – maailmas pole palju elus olevaid kunstnikke, kes sellise tulemuseni oleks jõudnud.

ILUS IGA RIIGIKORRAGA: Turistide lemmikpaikades Bethlehemas, Jerichos ja Ramallahs on elu kohati isegi kadestamisväärselt meeldiv. Jõuluallahindlused algasid lausa päev enne jõule. Silvia Pärmann

Selles mõttes on Banksy töö tänuväärsem kui ükskõik milliste poliitiliste aktivistide oma, et annab kohalikele võimaluse reaalset raha teenida kohe praegu. Ilma grafitita oleks müür üsna väheatraktiivne, kuivõrd Palestiinas, eriti Petlemmas, on arhitektuuriliselt hulga õnnestunumaid objekte.

JÕULUDE JA LIHAVÕTETE AJAL ummistavad tänavaid palverändurite hordid, kes tunglevad kohtades, kus legendi järgi sündis siia maailma jumala poeg ja oma esimesed päevad veetis. Ja ehkki selle loo ümber saaks ehitada fantastilise tuledesäras ja kalli sissepääsuga teemapargi, on kõik väga meeldivalt normaalne. Jõulude ajal pannakse kuusk keskväljakul kiriku ja mošee vahele ja tärkab pisike jõulubasaar, aga sellega kommerts ka piirdub, ehkki massid võimaldaks palju enamat kui lihtsalt hotellihindade ­pilvepiirile tõstmine.

MITTE MINGI TAVALINE KIRIK: Jeesuse Kristuse Sünnikirik Bethlehemmas on vanim tegutsev kirik maailmas. Arusaadavalt vajab nii väärikas hoone aeg-ajalt renoveerimist ja selle aasta lõpuni käivad tööd. Tellingutes kirik on sellelegi vaatamata täis palveränd Silvia Pärmann

Neid rahvamasse nähes on muidugi ka lihtne mitte märgata, et koguduste liikmed, kes tegelikult pühakodasid täitma peaks, on kuidagi siiski müüri taha lahkunud. Ühegi palestiinlaste elu pole lihtne, aga eriti keeruline on see olnud kristlikul osal neist.

NAABERRIIK JORDAANIA OLEKS rahvaarvult päris pisike, kui Palestiina juba mitukümmend aastat ei hoolitseks rahvaarvu jõudsa kasvu eest. Iisrael on teinud kõik selleks, et Palestiina aladelt oleks väga keeruline välja pääseda – müür ja kontrollpunktid on muljetavaldavad ja Iisraeli piirivalvurite töö lennujaamades selle nimel, et inimene ennast ikka võimalikult ebamugavalt tunneks, väga tõhus. Ja ometi on paljud selle väljapääsu ikkagi üles leidnud.

Vaatamata tööpuudusele, ülimalt segasele poliitilisele olukorrale ja korruptsioonile ei plaani aga sugugi kõik lahkuda. Kodus on ikkagi kõige mõnusam.

TAVALISED EBATAVALISED LAHENDUSED: Palestiina inimesi ei pea tegelikult haletsema. Ka kõige võimatumas olukorras leiavad nad igapäevaelus asjadele lahenduse, nagu Ramallah südalinnas asuv hostel leidis väga vajaliku võimaluse varuväljapääsu jaoks. Silvia Pärmann

Mohammad, kellega tutvusin Ramallah’s hotellis, oli just tulnud tagasi Saksamaalt sõprade juurest külast. Hotellis oli vaid üks tema kolmest töökohast – kui pooled inimesed riigis ei tööta, siis keegi peab ju kogu selle töö ikkagi ära tegema – ja viisa saamine on lihtne. Aga iga vestlus, mida ta Saksamaal mõne võõraga alustas, jõudis üllatuseni, et ta nii vähe aega pärast riiki saabumist juba räägibki saksa keelt, ja umbusuni tema edasiste kavatsuste suhtes. Pärast paari nädalat Euroopas arvas Palestiina külalislahkusega harjunud mees, et nii ebasõbralikku õhkkonda ta niipea enam tagasi minna ei kavatse.

MUST SUVI, MUST SEIN: 2014. aasta suvi oli Gaza sektorile üks mustemaid. Beit Hanounis asuv ÜRO varjupaigana kasutatav kool sai iisraeli vägedelt mürsutabamuse ja see ei jäänud ainsaks laste elusid nõudnud korraks sel suvel. Hukkunud lapsi mälestab Belhl Silvia Pärmann

Enamiku palestiinlaste jaoks on sellised reisid muidugi kättesaamatu luksus. Suur osa elab ikka veel laagrites – Petlemm ei ole enam ammu mingi pisike maaliline külake, vaid suur betoonist linn, mille sisse on sulanud kolm põgenikelaagrit – mis on seisnud seal juba nii kaua, et ilma vastava tähistuseta laagri piiril ei oleks võimalik aru saada, kus „tavaline“ linn lõppeb ja põgenikelaager algab. Ülerahvastatud korteritest, kuhu nende vanemad või vanavanemad aastal 1948 saabusid, võiks ju muidugi välja kolida – aga see tähendaks hulga toetuste kaotust.

Ükski inimene, kellega nädala jooksul rääkisin, et suutnud nimetada Palestiinat riigiks ega näinud ka väljapääsu olukorrast. Riiki, kus 6000 ruutkilomeetril elab neli miljonit inimest – ning kuhu igal Palestiinast lahkunud põgenikul ja tema järglasel oleks õigus tagasi pöörduda –, ongi väga raske toimivana ette kujutada.

Optimistid, kes on kirjutanud aastakümnete jooksul arvukamalt iseseisvusdeklaratsioone kui üheski teises piirkonnas maailmas, usuvad aga, et väljapääs on kusagil olemas. Võib-olla mõnes ebastandardses lahenduses, mille peale pole keegi lihtsalt veel tulnud. Ja kui palestiinlased on nii absurdses olukorras aastakümneid suutnud siiski hakkama saada, siis kindlasti jätkub neil ka leidlikkust sellest olukorrast välja tulemiseks – tee väljapääsuni ei pea alati kulgema läbi suveniiripoe, nagu Banksy filmis. Vahel on mõni väljapääs päris üllatavas kohas.

Palestiina elu tõesti pole nagu filmis.