Varjuotsijad


SILLAALUSED: Ainult Iraanis on võimalik, et sildade alla ei kogune kodutud vaid sealt otsivad varju kunstnikud ja muusikud, et juttu ajada, laulda, kuulata teiste laulu ja õhtut oodata.
SILLAALUSED: Ainult Iraanis on võimalik, et sildade alla ei kogune kodutud vaid sealt otsivad varju kunstnikud ja muusikud, et juttu ajada, laulda, kuulata teiste laulu ja õhtut oodata.Silvia Pärmann

Silvia Pärmann reisis paar palavat nädalat maailma ilmselt kõige külalislahkemas riigis Iraanis, kus varjulistes parkides jalutades ja öiseid piknikke pidades. On raske uskuda, et populaarseimaks probleemilahendamisvõtteks on riigis poomine, kirjutab ta Eesti Ekspressi reisirubriigis Kohver.

Iraani luureministeerium oli just teatanud väidetavate ISISe mässuliste kavandatud pommirünnakute nurjamisest Teheranis ja teistes linnades, inimõiguste organisatsioonid saanud välja info paari järjekordse surmanuhtluse täideviimisest Tabrizi vanglas, mis tõstsid sel aastal Iraanis üles poodud inimeste arvu 199ni, samal ajal kui riigi ilmselt kuulsaim inimõiguste – sealhulgas surmanuhtluse kaotamise eest – võitleja Narges Mohammadi oli juba mitu nädalat varem kümneks aastaks vangi mõistetud inimväärika elu ja naiste õiguste nimel võitlemise eest.

Minu uut tuttavat Mohammadi ei huvitanud see kõik tõepoolest kohe üldse mitte. Tal oli uni ja tal oli janu ning ta ei saanud ei magada ega juua. Esimest seetõttu, et minu saabumine Mohammadi külalistemajja oli ta just äratanud pealelõunasest uinakust ning Iraani külalislahkus ei lubanud tal edasi tukkuda. Klaasi vett ei oleks mina talle kindlasti keelanud, aga seda keelas jällegi Allah.
Ramadaaniaeg Iraani kõrbekülas ei jäta suurt ruumi muretsemiseks teiste inimeste heaolu pärast, kui päikesetõusust loojanguni on endalgi piinu küllaga.
Nii et Mohammad näitas mulle kätte minu toa, tegi kiire tiiru tutvustamaks pisikest raamatukogu ja külalistele mõeldud külmkapi sisu (lisaks veele ka külanaiste käsitsi valmistatud jäätis!) ja varjus siis jahedasse akendeta garaaži pomisedes midagi selle kohta, et tema valge Peugeot' käigukastiga on probleem, mis vajab kiiret tegelemist ja et see võtab aega õhtusöögini, mis serveeritakse kell 20.20.
(Pean ütlema, et Saksa täpsus pole midagi ligilähedastki Iraani täpsusele ramadaani ajal, sest täpselt 20.19 hüüti mind tõepoolest sööma.)

INETUSE ILU: Toudeshki lopsakas rohelus on varjul sisehoovides, samal ajal kui külatänaval seistes on raske aru saada, kus lõppevad ilmetud majad ja algavad veel ilmetumad mäed. Silvia Pärmann
Seotud lood:

Toudeshk, kus Mohammad kunagi jalgrattamatkajaid oma vanaisa kodus majutama hakkas ja nüüd kuue toaga külalistemaja pidas, oli Iraani kohta hämmastavalt kole küla. Ent see oli huvitav ja terviklik inetus keset kaunist kõrbe, nii et savikarva majade vahel jalutamine, kus üksiku välismaalase jaoks avanesid majade uksed ja naised kutsusid imetlema lilli varjulistes sisehoovides, lapsed tassisid näha oma lemmikloomi ja vanapapid noppisid viriskupuudelt kingituseks küpseid vilju, oli tegelikult väga meeldiv.
Iraanis on külalisena üldse ülimalt meeldiv viibida – mis erineb väga radikaalselt Iraanis selle kodanikuna viibimisest. Või veel hullem, pagulasena elamisest.
Ehkki selleks ajaks olin ma aru saanud, et vaatamata hirmutavale Süüria ja sõja naabrusele ning Bashar Al-Assadi poliitika selgele toetamisele ei olnud ühelgi sõja eest põgeneval süürlasel õnnestunud riigipiiri ületada ning seada sisse ebaesteetilisi telklaagreid Iraani imekauni arhitektuuriga linnades.
Küll olid seda varasemalt teinud mõned sajad tuhanded Afganistaani ja Pakistani põgenikud, kuid Iraani tõepoolest hämmastaval külalislahkusel on piirid - selleks on 30päevane turistiviisa, mille pikendamine veel 30 päevaks on ka tervitatav, aga siis on tõesti kõik. Nii et kauemaks jääda plaanivate välismaalaste osas näitas Iraani valitsus üles hämmastavat leidlikkust – kuna sõpra Assadit on vaja toetada, siis miks mitte saata appi oma vägesid ja miks mitte värvata sinna kiirelt Afganistaani pagulasi? Kindlasti ei pea ühelegi Afganistaani mehele pikalt selgitama, mis on automaat või kuidas seda kasutada.
Iraan näeb küll ka aastal 2016 välja nagu oleks see mõnest Pärsia muinasjutust maha joonistatud, aga see ei ole koht, kuhu sõita sõja eest varju otsima.

Loe veel

Mohammadi elul mõnesaja inimesega kõrbekülas polnud selle kõige taustal tegelikult mitte midagi viga. Elevusest, mis tekkis tema nime mainimisel, võis aru saada, et tegemist on kõige populaarsema poissmehega külas, mis vanasti oli koduks kaamelikasvatajatele ja nüüd peamiselt rekkajuhtidele ja paarile karjusele. Selles kontekstis oli Mohammad turismiimpeeriumi omanik, kelle hoovis hüljusid ringi eksootilised välismaalased ja küla peal sahistati – põhjendatult – et majas sees ei kata välismaa naised oma pead. Vaatepilt, mida muidu võib näha vaid haruharva suurlinnades ja nende armeenia kogukonna peetavates restoranides, mis valitsuse käsul küll ühtegi moslemit üle ukseläve lasta ei tohi.

Lääne inimestele, kes on väsinud esimese maailma probleemidest, võrdõiguslikkusest, Brexitist, ignorantsetest telekat vahtivatest ja õlut kaanivatest meestest, ei ole Iraanis tegelikult mitte midagi keeruliste peale selle, et tänavale astudes peavad igal hetkel olema kaetud pea (naistel) ja sääred (meestel ja naistel), mis muudab keeruliseks mikropükstega kauplemise ja päikesepõletuse saamise, ent suurt ei midagi muud.

Nii et see kõik võib Pärsia muinasjutuna näida ka täiesti turvalisest lääneriigist vaadates, sain ma kerge üllatusega aru kohtudes Chirstinaga, kõrgharidusega 50ndates briti naisega. Tema abikaasa oli aasta eest saanud infarkti nende ühisel kultuurireisil Istanbuli – see juhtus kõhutantsuetenduse ajal ühes turistirestoranis ja mulle jäi mulje, et Chistina polnud seda mehele päriselt veel andestanud. Ehkki vaadates teda ennast ja fotot punetava näoga kiilanevast kadunukesest, tundsin ma, et see oli kõige ilusam surm, mis sellisele mehele osaks võib saada. Mille ma õnneks suutsin enda teada hoida.
Mulle näis, et Christinat ei huvitanud tegelikult – võibolla polnud see kõik päris nii olnud hetkel, kui ta reisi planeeris ja Iraani jõudis – üksnes Iraani kaunid vaibad ja keraamika. Tema pärast pöörasid ilmselt esimest korda ta elus tänaval pead mehed, kes käisid trennis ja kelle arusaam sõpradega koos veedetud õhtust oli paar kannu teed. Ma soovin talle õnnelikku elu, ent samas loodan ikkagi, et lää ilääha illallah, Muhammadur rasuulullah* on tal kolm korda veel ütlemata.
Iraan ei ole siiski ka parim koht iseenda eest põgenemiseks.

Ent kõigeks muuks on see perfektne, kui elurütmiga kohaneda õnnestub.

Mul hakkas see õnnestuma alles Yadzi, keset kõrbe asuvat müstilist saviarhitektuuriimet, jõudes.
Vahemeremaade sisestakultuuriga harjumine on algajatele. Suvises Iraanis kadused hiljemalt kell kaks kõik inimesed päikese eest kuhugi. Kui varjulised ja jahedad mošeed välja arvata, siis polnud hingelistki näha päikeseloojanguni. Ent veel hulk aega pärast südaööd peeti valgustatud platsil mošee ees võrkpallilahinguid, lapsed kihutasid tõukeretastega ja kohvikud serveerisid vahukoorekooke. Ma ei tea, kas nad enne hommikukohvi üldse magama läksidki, päris samasse rütmi saada ei õnnestunud lõpuni.

JUMALIK SPORDISAAL: Mošee on elu loomulik osa. Kui palved on loetud ja sees tuled kustutatud, süüdatakse need mošee ees tänaval ja koju ei mõtle keegi minna veel niipea.

Päevasel ajal paastumise, vähemalt selle üritamise, mõte jäi selles valguses väga segaseks – aga ega seda ei proovinud sisuga täita ka mitte ükski kohalik. Nii lihtsalt on alati kombeks olnud ja pealegi on öösel tõepoolest mõnusalt jahedam.
Ning milleks istuda sellistel öödel üksi kodus? Telekast pole niikuinii midagi vaadata – kõik riiklikud kanalid näitavad tundide kaupa poliitikute ja mullade monolooge, vahel harva sekka mõne keskpärase seebiooperi – see kõik on ühtviisi piinavalt igav nii farsi keele oskajatele kui mitteoskajatele - , ja riigis, kus alkohol on tabu, pole ka sügavat mõtet baaris konutada.

Muidugi on olemas ka teistsugune Iraan. #richkidsoftehran avab Instragarmis ukse väga erinevasse Iraani, millest ei puudu šampanja, basseinipeod ja kõik muu, mis noorte igavlevate miljonäride elu pärisosa on mitte-islamiriikides. (Ehkki peab ütlema, et ka selles Iraanis keeb elu ikkagi ainult öösiti.)
Ja vaadates narkokuritegude eest üles poodavate inimeste hulka, tekib paratamatult küsimus selle äri klientide arvukuse kohta. Šampanja pole Iraanis elades reaalsuse eest põgenemiseks ilmselt piisav, kui jaksad maksta ka millegi tõhusama eest, liskas muidugi ka veel probleemide vältimise eest.

Aga istudes Esfahanis jõe ääres ja kuulates laulmas mehi, kes keskpäevakuumuse eest on tulnud iga kontserdimaja kadetaks tegeva akustikaga silla alla varju otsima, on raske uskuda, et need teistsugused Iraanid, kus ühed peavad basseinipidusid ja teised teised puuakse linnaväljakutel, on üldse olemas.
Inimesed astvad tänaval kompleksivabalt ligi, nad tahavad rääkida arhitektuurist ja loodusest, kutsuvad reede pealelõunal parki puude varju malet mängima, jalutavad naerdes ja kiirustamata mööda lõputuid alleesid ja parke ning igast nende liigutusest ja pilgust võib välja lugeda ainult ühte – nad naudivad iga sekundit oma elust selles linnas, selles riigis.
Kuni nad ei loe oma riiki puudutavat statistikat, kuni nad suudavad mitte mõelda või vähemalt hoida varjus seda, mida mõtlevad.
Argine, Iraanis sündinud Armeenia tüdruk, kes töötas minu Esfahani hotellis ning mängis päeval igavuse ja kuumuse peletamiseks hoovis kitarri ja õppis prantsuse keelt, proovis vahepeal elada nii sugulaste juures Yerevanis ja kui Beirutis. Ta armastas seda vabadust, mille ennekõike Liibanon talle andis – ja ka see veel on kaugel sellest, mida meie siin vabaduseks peame – aga ta tuli tagasi.
Sest selliseid inimesi nagu Iraanis, selliseid ei ole maailmas mitte kusagil.
Ainult seda ei tea enne sinna sõitmist, kuidagi on nad jäänud statistika varju.

* Öeldes veendunult “Lää ilääha illallah, Muhammadur rasuulullah,” ( “Pole teist jumalust peale Jumala ja Muhammed on Jumala Sõnumitooja (Prohvet).” pöördub inimene islamisse ja temast saab moslem.

IGAVIK ON JUST SIIN SAMAS: Juunikuises Iraanis, eriti ramadaaniajal, on pealelõunad kindlasti palavamad termomeetri näidust ja tund pikem sellest, mida väidab kell.