Turistideta riik Pakistan

Reisijutt
Turistideta riik Pakistan
Krakorami kiirtee: vihmas raskesti läbitav. Lisaks mudale halvendavad teeolusid ka kivivaringud. (Foto: Eeva Kaun)

Läinud aasta jooksul käis Pakistanis vähem turiste kui Eestis kolme suve­kuuga. Neist nii mõnigi maksis hulljulguse eest ka eluga, kirjutab Eeva Kaun.

Hotellitoa seinu kaunistavad ämblikuvõrgud ja luitunud fotod aegadest, mil Hunza orgu ja ülejäänud Pakistani külastasid tuhanded turistid aastas – seljakotirändurid reisimas Krakorami kiirteel Hiina piiri äärest alla Karachi linna, Royal Enfeldi mootorratastel seiklejad teel Indiast Euroopasse, mägironijad maailma tippe vallutamas, teaduslikud ekspeditsioonid, kes palkasid terveid külasid, ja isegi perekonnad Ameerikast, otsimas seda maagilist “midagi” oma kiiresti põlevasse ellu. See oli aeg, kui külalised ei tahtnud enam hotelli ära mahtuda ja telkisid hotelliesisel pisikesel murulapil lageda taeva all. Öösel ei saanud norskamise tõttu tihti sõbagi silmale.

Habetunud hotelliomanik mister Shah meenutab möödunud aegu soojade sõnadega. See on ka ainukene sooja andev tegevus mister Shah’ elus. Kuus lõpuni väljaehitamata tuba hotellitiivas on koduks kitsekarjale. Vannitoas pesitsevad turistide asemel heinapallid ja vastsündinud talled.

“Inimesel peab ju hobi olema,” ütleb mister Shah kurva naeratusega. “Turism on surnud, sellest ei ole midagi järele jäänud.”

Tema auklikule t-särgile on pressitud foto ühest naeratavast paarist, pildistatud võimsa Hunza Katedraali nimelise mäe jalamil. Nagu kõik muu, mis hotellis tolmukihi alla mattub, on ka pilt särgil pesemisest kulunud ja triikimisest praguline. “Sõbrad Šveitsist saatsid,” ütleb mister Shah. “Ohoo, ma ei mäletagi enam, millal. Ammu.” Riietusstiili ja soengute järgi ütleks, et pilt on tehtud 90ndate alguses, enne New Yorgi kaksiktornide katastroofi ja Londoni metroopommitamist. Enne, kui sõnad “terrorism” ja “Pakistan” moodustasid lahutamatu paari. Enne, kui hirm turistid riigist minema peletas.

Kahe kuu jooksul mööda Pakistani ringi liikudes ei leia ma ühtegi inimest, kes mingil hetkel ei hakkaks nostalgitsema kunagiste, nüüdseks kadunud hiilgeaegade üle. Ja samas ei oska keegi lahendusi leida, kuidas turiste tagasi Pakistani meelitada. “Enne tuleb lahendada mõni probleem,” ütlevad teekeetjad, rongikontrolörid, rikšajuhid, hotellipidajad ja politseinikud kontrollpunktides. Kuid keegi ei oska täpselt öelda, mis on Pakistani pakilisim probleem, sest probleeme on lihtsalt nii palju. Mõni näitab näpuga Islamabadi praeguse valitsuse ja eelkõige ebapopulaarse presidendi poole. Mõni üksik mainib sõnu “Taliban” ja “terroristid”. Kõige sagedamini süüdistatakse lääne meediat.

Veebruari alguses tapeti Peshawari turul keset südapäeva hiina turist. Kui ma selle surma kohta pärin Pakistani ajakirjanikult Shabbir Khanilt, on too vihane. “Lääne meedia on teinud meile nii palju kahju. Kokkuarvamatut kahju. “Terrorism”, pasundavad nad kõik. Aga Peshawaris on terrorism saja kahekümnendal kohal. Esimesel kohal on korruptsioon, teisel kohal haridus, siis tervishoid,” räägib Shabbir vihaselt. “See, et hiina tüdruk oli 42 ja tema pakistani boyfriend 20 ja et madami hotellitoast leiti peale raha ka kaks pakki kondoome, ei tule kellelgi meelde.” Kuigi Taliban on hiina tüdruku surma enda peale võtnud, on Shabbir kindel, et naine tapeti boyfriend’i perekonna poolt aumõrvana. “Jah, meil on aumõrvad. Probleem number kolmkümmend viis,” ütleb Shabbir sarkastiliselt.

Tegelikult on Shabbir üllatunud, et hukkunud turistide arv niigi väike on. Viimasel ajal on Pakistan kuulunud ekstreemturismi alla, kuhu reisib see kõige hullem kontingent. Paar aastat tagasi arreteeriti Afganistani piiri peal mõõga ja öönägemisprillidega ameeriklasest ehitaja Gary Brooks Faulkner, kes läks enda sõnul üksinda bin Ladenit tapma. Sai ainult natukene aega mööduda, kui Peshawari lähedal vahistati teine ameeriklane, kes, kui kuulis, et Pakistani valitsus on sulgenud Khyberi mäekuru Afganistani vahel, hakkas sinna kõndima läbi hõimuala, mis on Pentagonis kuulutatud maailma kõige ohtlikumaks piirkonnaks.

Ühesõnaga, turistid on hulluks läinud, ja lääne meedia pasundab järjekindlalt islamist.

Shabbir viib mind Peshawari turule Hiina madami hukkumispaika. Siit oli tulnud mootorratas, siin oli seisnud madam, siin tabasid teda kuulid. Naise boyfriend suri mitu meetrit eemal. Mootorratas kadus rahvahulka. Peshawari turg koguneb peagi meie ümber. Sajad valgetesse salwaar kameez’idesse riietatud mehed oma väikestes palvemütsides on pahased, sest selline asi heidab halba varju neile kõigile. Iidne turg, mis on sajandeid tervitanud rändajaid Hiinast, kaameli- ja hobuseparseldajaid Afganistanist, pärsia luuletajaid ja eurooplasi, kannatab turismi puuduse käes. Süüdlasi peaks otsima radikaalsete usklike hulgast, kuid mitte usust endast. Usk on usk ja inimene on inimene, proovitakse mulle seletada.

“Islam on mulle vanemate poolt pärandatud,” räägib üks afganistani kaupmees, kes põgenes Kabulist Peshawarisse Vene invasiooni ajal kolmkümmend aastat tagasi. “Kõik usud õpetavad inimestele õigeid asju. Ära tapa, ära varasta, austa teisi. Ükski religioon ei õpeta halbu asju, kuid inimesed leiavad halbu asju religioonist.” Mees otsib sisetaskust paki hašišit ja hakkab endale suitsu meisterdama.

Pakistanis on kuus miljonit põgenikku naaberriigist Afganistanist. Kui pakistanlastel ei ole sooje tundeid indialaste vastu, kellest nad endi sõnul aru ei saa, on neil häid sõnu öelda afganistanlaste kohta, keda nad kutsuvad hellalt vendadeks – ühe ema kaks poega. Neil on sama puštu kultuur, sama usk ning arusaam aust ja maailmast, millesse ameerika sõdurid ja Washington ei tahtvat süveneda.

“Mingi mees Nevadast, kes ei tea midagi meie kultuurist, istub kontoris arvuti taga ja vaatab satelliidilt meie elu,” räägib afgaan. “Ta näeb habemes mehi, turbanid peas, relvad käes, ja mõtleb – Taliban,” meie ümber seisev meestesumm raputab kahetsevalt pead. “See on meie traditsiooniline riietus, mida me oleme kandnud sajandeid. Ja meil kõigil on relvad. Me elame kõrbes.”

“Aga kuidas sa Talibani ära tunned?” küsin mehelt.

“Kuidas sa tunned ära halva inimese, kui see sulle tänaval vastu tuleb?” küsib afgaan vastu.

Shabbir, kes on kajastanud elu igal pool Pakistanis, ei ole isiklikult kunagi Talibani kohanud. Pakistani kultuur olevat aga talibani kultuur. Sõna “tali” tähendab puštu keeles õpilast. “Taliban” on sõna “tali” mitmus. Kunagi olid sõnad “tali” ja “taliban” austust äratavad sõnad, sest talibanid otsisid tarkust õppimise kaudu. Nad oli inimkonnale kasulikud. “Nüüd on nad kurjategijad,” lõpetab afgaan ja paneb suitsu põlema.

Kõrged lumised tipud ümbritsevad käratsevat rahvaste paabelit, mida kutsutakse Gilgiti linnaks. Kunagi oli see paljude reisiseltskondade baaslaager. Siit mindi sellistesse imelistesse kohtadesse nagu Nanga Parbat, Fairy Meadows ja Rakaposhi baaslaager. Minu saabumisel on Gilgiti linna bussijaam suur mudahunnik, kus sumavad põlvini poris reisijad, püüdes püksisääri üles keerates säästa oma salwar kameez’e. Tuututavad roostes ja mõlkis minibussid manööverdavad kitsekarjade vahel. Õhk on bensiinihaisust paks. See on kurikuulus Karakorami kiirtee, Pakistani tuntuim ja enimkasutatav tee. Raske uskuda, et see 870kilomeetrine porine mülgas algab Pakistani pealinnast Islamabadist ja lõpeb Hiina piiri ääres. Kiirtee remont ja asfalteerimine on kestnud oi kui palju aastaid ja tulemuseks on käputäis paarikilomeetriseid siledaid juppe, mis on kaootiliselt paisatud mööda lagunevat kiirteed, küll rohkem Hiina poole jäävale teeotsale.

Meie buss Karimabadi on hilinenud kuus tundi, või “hilinema” on vale sõna, sest buss lihtsalt ei lahku enne, kui kõik istmed on hõivatud. Viimasel ajal on bussireisijate leidmisega raskusi, sest proteste on muidu nii rahulikus Põhja-Pakistanis palju. Aprillis toimusid Gilgitis verised kokkupõrked sunniitide ja šiiitide vahel. Inimesed surid ja nüüd on linn täis sõjaväelasi. Kõik see ei tohiks muidugi turiste peatada, arvab Gilgiti bussijaama piletimüüja oma kohe-kohe ümber kukkuvas putkas.

“Vanasti ei häirinud tee kvaliteet kedagi. Ja sunniidid ja šiiidid on omavahel aegade algusest tülitsenud ja tülitsevad, kuni aeg otsa lõppeb. Turistidesse see ei puutu,” räägib mees laisalt jalgu kõigutades ja ignoreerides minu rahutut kellavaatamist.

Kui meie buss viimaks Gilgitist mööda Karakorami kiirteed põhja liigub, istume kuusteist tundi ühe meeleavalduse taga ummikus. Blokeeritud on sõidutee ja autodel mööduda ei lubata. Protestimarss on korraldatud Pakistani valitsuse vastu, kes pole aprillis tapetute mõrtsukate leidmiseks midagi ette võtnud. Autokolonn venib teokiirusel liikuva rahvahulga taga, kes on tühjale Karakorami kiirteele ilmunud peaaegu mittekuskilt. Gruppidena valguvad nad orgudest ja marsivad üle mägede. Iga kord, kui on lootust, et kõndijad väsivad, asendavad lipukandjat ja pasunapuhujat uued lipukandjad ja pasunapuhujad.

Ülejäänud reisiseltskonnad on hüljanud oma autod ja joovad teepervel teed. Sinise turbaniga mulla on roninud autokasti ja peab sealt rusikaid vehkides ruuporisse tulist kõnet, mida saadab rahvahulga “Allahu akbar”.

Kui me õhtu hakul protestijate küüsist pääseme, et kurnatult esimesse restorani sööma minna, selgub, et restoran on aprillis toimunud rahutuste käigus maha põletatud. Vaid paar söestunud tukki ja must eterniit on endisest söögikohast alles. Morni ilmega omanik vehib meid kannatamatult edasi. Praegu ei pidavat seal kellelgi turvaline olema.

Karimabadi jõudes on 100 kilomeetri läbimiseks kulunud peaaegu 24 tundi.

Kui hetkeks unustada viimasel ajal röövitud või tapetud turistid, terrorism, poliitilised rahutused ning mitte kuidagi toimiv liiklussüsteem, hirmutab turiste kõige rohkem teadmatus. Paistab, et kellelgi ei ole millegi üle kontrolli ja kõige vähem veel Pakistani valitsusel. Attabadi järv on hea näide, kuidas kaks aastat tagasi tervet piirkonda halvanud katastroofi tagajärgi ei ole suudetud siiani lahendada.

Veel paar aastat tagasi ei olnud Karakorami kiirteel Attabadi järve. Oli lihtsalt tee ja teeäärsed külad. Külades kasvatati õunu, kirsse ja aprikoose. Mingil hetkel märkasid külaelanikud kaljudele tekkivaid pragusid. Küla rahvas pakkis oma kodinad ja kolis ülemisest külast alla jõeäärsesse külla, kus valitsuse sõnul pidi olema turvaline. Ja ühel külmal jaanuarikuu päeval varises ülemine küla kokku ja langes mööda mäekülge alla alumisele külale otsa. Kakskümmend inimest sai surma. Tekkinud rusuhunnik aga blokeeris jõe ja tasapisi hakkas jõe vesi kerkima. Kerkis ja kerkis ning neelas vaikselt alla veel palju külasid. Jõest sai järv, mis on nüüd 21 kilomeetrit pikk.

6000 külaelanikku evakueeriti iidse Altiti kindluse kõrvale telklinnakusse, surnud maeti Aliabadi, sest vee alla mattunud külades ei olnud enam piisavalt pinnast, millega kirste katta.

Kui meie auto järveni jõuab, aetakse kõik reisijad masinast maha. Kirjud paadid on juba ääreni kaupa täis laaditud. Keraamilised kraanikausid, autorattad ja lastemänguasjad seisavad tolmaval teerajal ja kantakse alla paatidesse. Paadid ägisevad ja vajuvad veel paarkümmend sentimeetrit allapoole. Paadi põhja on kogunenud üksjagu vett. Mägede elanikud, kes polnud oma elus varem paati näinudki, ronivad nüüd paatide vahel osavalt nagu ahvid. Paadiehitajad olid pärast katastroofi tulnud kaugelt lõunast Karachist, õpetanud kohalikele paadivalmistamist ja juhtimist.

“Algul, kui paadid tulid, keeldusid kohalikud mammid ja papid sisse ronimast. Kartsid, et nad upuvad keset järve ära. Nüüd on muidugi kõik harjunud,” seletab pontšosse mässitud laevakapten ja käsib mul istuda riisikottide otsa, mille oli Pakistani rahvale annetanud Hiina.

Kaks mootorit turtsuvad rõõmsalt ja täidavad ümbruskonna bensiinihaisupilvega. Paar meetrit kaldast eemal läheb üks mootor katki. Kapten vannub ja sülitab üle paadiserva rohelisse mägijärve. Jube bensiinihais ajab köhima, kapteni parem käsi loobib pooliku kanistriga paadi põhjast vett üle parda.

“See järvekatastroof on ülemisele Hunzale tõeline nuhtlus,” kurdab mulle mister Moinullah Mazari, Gulmiti küla linnapea õemees, teel tähtsalt istungilt Aliabadist üle järve koju. “Kõik hinnad on aastatega tõusnud. Elektrit saame nüüd Hiinast. Internetiühendus on väga kaootiline. Turiste ei tule...” Järve keskel muutub veetee laiemaks. Kitsast kaljuvanglast vabanenuna lisab paat kiirust ja hakkab puhuma jahe tuul. Reisijad tõmbavad pead õlgade vahele ja oma naljakad lapergused mütsilotud tihedamini ihu ligi. Naistele ja lastele otsitakse peale auklik bensiiniplekkidega tekk. Hammasteplagin kostab üle mootorimürina.

Tegelikult on Attabadi järv imeilus. Kõrged kaljud piiravad teda mõlemast küljest, eemal paistab hiiglaslik Hunza Katedraal. Vesi on maagiliselt roheline. Turistidele siin meeldiks. Ehk saaks siin tulevikus korraldada väljasõite, käia kalal ja ujumas. Miks mitte sukelduda alla järve põhja kummituslike külavaremete juurde või kuulata paadimeeste lugusid sellest, kuidas oli siin elu enne järve. Kuid see kõik vist vajaks liiga palju planeerimist. Vaadates meie aeglaselt vett täis valguvat bensiinihaisulist paati, mille üks mootor on katki, saaks seda kõike teoks teha vaid Pakistani valitsuse abiga. Kuid pärast katastroofi on Pakistani valitsus hakanud oma siinsetest kodanikest eemalduma. Oli ju Pakistani turismiminister avalikult välja öelnud, et teisel pool Attabani järve on piirkonnad, kus “...ei leidu midagi. Seal pole isegi chai’d. On vaid metsikud inimesed.”

“Metsikud inimesed?” on mister Mazari pahane. “Mina ja minu sugulased.”

Tolmaval Karakorami teel, kraanikausside kõrval, seisab Riikliku Maanteeühingu Hunza sektori esimees. Esimehel on jalas valged tennised.

“Kuulake kõik! Väike probleem!” peatab ta nõudliku käeviipega reisijate liikumise ja laadimistööd. “Homme toimub järve lähedal suur plahvatus. Paadiliiklust järgmised kolm päeva ei toimu.”

Reisijate hulgas kostab nurinat, paadikapten vahib süngelt vette. Gilgiti linnapea õemees neab praeguse Pakistani presidendi ja valitsuse maapõhja.

“Kaks viimast aastat nad lasevad midagi õhku. Alati öeldakse viimasel minutil. Hommikul ruttad paadi peale, et minna tähtsale koosolekule või raseda naisega haiglasse, ja avastad, et paadid ei liigu. Kogu maailm ootab seda neetud plahvatust. Ja tead mida?” küsib linnapea õemees mulle otsa vaadates. “Ei ole mingit plahvatust.”

Järgmisel päeval plahvatust ei toimu, kuid paadiliiklus seisab kolm päeva.

“Sa küsid, mis on Pakistani pakilisim probleem. Sõna “probleem” on probleem.” Ja linnapea õemees ruttab koju pere rüppe närve rahustama.

Eelmisel aastal külastas Pakistani 600 000 turisti. Pakistani valitsus oli eufoorias ja patsutas endale õlale. “Tubli töö on vilja kandnud,” kuulutasid pressiteated. Mida unustati mainida oli see, et 600 000st 400 000 olid endised Pakistani kodanikud, kes külastasid oma sugulasi, ja 120 000 olid ärireisil. Hotelliomanik mister Shah on läinud oma kitsekarja lüpsma ja ma lappan igavusest tema sissekanderaamatut. Kui enne 2001. aastat oli Shah’ hotell aasta ringi hõivatud, siis aasta pärast 11. septembrit külastas Hunzat kuus turisti.

Panen raamatu kinni ja kõnnin välja. Hunza Katedraal on siinsamas üle jõesängi. Hommikul kell viis jalutasin Borati järve juurde, kus vanasti seisid turistid järjekorras, et paadiga sõita. Borati järve kohvik serveeris maailma parimat chai’d ja sooje võiga määritud chapati’sid. Borati kohviku omanik on paari aastaga halliks läinud ja ta otsis mulle tolmusest kastist paki biskviite. Küpsiste realiseerimistähtaeg sai aasta tagasi läbi. Riiulil seisvad koolapudelid olid paksu tolmukorra all. Pikk sinakas Passu jääväli, mis paistab mister Shah’ hotelli aknast, pakuks väljakutseid ka kõige kogenumale alpinistile, Karakorami kiirtee on saanud uue katte ja ootab mägirattureid.

“Turistid on justkui mägede kaunistus,” äratab mister Shah mind mõtetest. “Kui ei ole turiste, siis mis kasu on mägedest?”

Eeva Kaun on raamatu “Minu India” autor.