Trühvlijaht - seenelkäigu kõrgeim tase
Reisijuht.ee sai teada, et mõnes Tallinna restoranis tehakse õhtuti trühvliõhtusööke. Üks selline on restoran Gusto, kus käisime uurimas restorani perenaise Anu Laane käest (kes on Piemonte ja trühvlite vaieldamatu spetsialist), mida kujutab endast trühvlijaht. Go Traveli turundusjuht Anu Vane omakorda selgitas, kuidas trühvlireis välja näeb ja kas siis haruldane seenemugul tõesti maa seest turistide uudishimulike pilkude all välja kaevatakse.
Ehkki ka Eestist on trühvleid leitud, pole need siiamaani olnud ihaldatud söögiseened ja seega tuleb delikatessi jahtimiseks suunduda Põhja-Itaaliasse, kus kasvavad kõige hinnatumad valged Alba trühvlid.
Miks neid siis peab jahtima, koerad kaasas? Eks ikka sellepärast, et erinevalt tavalisest seenelkäigust tuleb ülikallid ja haruldased seened maa seest üles leida. Seda teevad väljaõpetatud ja hea haistmismeelega koerad, inimesest siin otsingul muud suurt abi pole, kui koer rangelt salajas hoitud trühvlikohta kohale viia.
Trühvlid on erineva suurusega ja just suurusest sõltub ka nende hind. Mida suurem, seda hinnalisem. Anu Laan soovitab ostetud trühvli kiiresti ära tarbida, sest see hakkab kähku niiskust kaotama ning kaal langeb kiiresti. Lihtsalt karbis hoides võib niimoodi hinnalisest trühvlist kuivades nö aurustuda sadu eurosid. Vähemalt nädala jooksul tuleb see hinnaline delikatess ära tarbida.
Itaalias Piemontes on trühvleid sügisel üsna palju. Neid riivitakse liha peale, maitsestatakse lihtsaid pastasid – muu toit peabki olema väga lihtne, sest peakangelane on trühvel. Natuke pannakse ehk ka küüslauku maitsenüansside rõhutamiseks.
Seent transporditakse salvrätis, mis asetatakse omakorda puukarpi. Lõhn on nii tugev, et näiteks külmkapis hoides on pärast ikkagi kogu köök seda lõhna täis, teab Anu Laan, kes on hoidnud restorani külmkapis mitmeid trühvleid nii ehedal kujul kui erinevate segudena. Ka meile demonstreeritud kõigest 3% trühvlisisaldusega segu andis juba väga tugeva lõhna, mida oli aimata kogu restoranimajas.
Inimesed aga metsas seda lõhna ei tunne, kui seen märkamatult maa all kosub. Selleks on vaja hea haistmisega loomi. Trühvijahile võeti alguses kaasa sead, aga nüüd kasutatakse pigem koeri. Mõnes kohas Prantsusmaal eelistatakse traditsioonide tõttu endiselt sigu, aga nendega on kaod suuremad: sead pistavad heameelega ka ise maitsvad trühvlid nahka. Koerad saagi vastu nii suurt huvi ei tunne ja jätavad pigem kõik peremehele.
Trühvlikohad on trühvliotsijatele tõelised kullaaugud. Sellepärast turiste sinna ei viidagi. Anu Vane Go Travelist selgitab, et trühvlijaht on turisti jaoks siiski nagu väike etendus. Trühvel on päris, koer on päris, aga peidukoht lavastatud. Siiski teevad trühvlireiside korraldajad kõik, lubab Vane, et see elamus oleks võimalikult ehe. Öösel siiski ei minda, nagu paljud päris trühvlijahtijad teevad, sest öösel pole midagi näha. Trühvlijahtijad käivadki just sellepärast pimedas, et keegi neid ei näeks, kui nad oma salakohta hiilivad.
Trühvlikohad on aga muidu nagu seente leiukohad ikka: kui oled leidnud hea „peenra“, tasub sinna järgmisel aastal tagasi tulla, sest seeneniidistik toodab haruldasi seeni ikka ja jälle sellesama lehtpuu all mõnekümne meetri raadiuses.
Piemonte, kuhu trühvlireisijad Põhja-Itaalias suunduvad, on nagu Itaalia edasijõudnutele, ütleb Anu Laan. See on tõeline gurmaanide piirkond. Piemontes ööbitakse Agriturismodeks nimetatud majutusasutustes ja elatakse lihtsat taluelu või uhkema koha puhul mõisaelu. Sellepärast võib suurte ja oluliste vaatamisväärsuste puudumine igapäevases programmis tavaturistile isegi natuke igav tunduda. Aga tegemist ongi erihuvidega reisijate jaoks sobiva piirkonnaga: neile, kes tahavad saada reisielamuse söögist ja joogist. Pärast võib muidugi ka Roomast läbi minna ja enne tagasilendu klassikalised vaatamisväärsused üle vaadata.