Tõlkes kaduma läinud: retk Lõuna-Koreasse ja Jaapanisse


Tõlkes kaduma läinud: retk Lõuna-Koreasse ja Jaapanisse
FOTO: Kai-Helin Cooper

Mitte küll pelgalt filmile "Tõlkes kaduma läinud" tuginedes, kuid minagi olin enne reisile minekut kursis, et inglise keelega ei pruugi jutule saada ei Jaapanis ega Lõuna-Koreas. Väikeste eranditega osutus see ka paikapidavaks.

Film "Tõlkes kaduma läinud" Bill Murrayga peaosas on üks mu lemmikuist. Seal on mitmeid stseene, kus Tokyos Santori viski reklaamklipis osalevale vananevale ameerika näitlejale antakse pikki-pikki jaapanikeelseid instruktsioone paremaks poseerimiseks, kuid tõlgi vahendusel muundub see pelgalt lühikeseks inglisekeelseks lihtlauseks. Situatsioonikoomika garanteeritud!

Puhkuse esimese nädala veetsime abikaasaga Korea Vabariigis ning teise Jaapanis. Äärepealt oleks reisikuupäevade sisse jäänud niinimetatud kevadine kuldne nädal, kui pea kogu Jaapan puhkab, rahvast on igal pool murdu ja võib olla raskendatud nii transpordi kui majutuse leidmine. Kuna lühikese aja jooksul oli plaanis väisata kahte riiki, siis sai enne reisi pandud paika täpne reisigraafik majutuste broneerimiseni välja.

Samuti sai eelnevalt tellitud nädalased Jaapani rongipassid, mis võimaldavad sealsel raudteel seigelda tunduvalt soodsamalt, kui kohapealt ostetud üksikpiletid. Lõuna-Korea on oma hinnatasemelt Jaapanist tunduvalt odavam ja kuigi ka sealne raudtee pakub võimalust rongipasside soetamiseks, pole piletite ette ära ostmisel suuremat mõtet, eriti kui plaanis vaid üks-kaks sõitu.

Esimene nädal – Korea Vabariik

Seotud lood:

Lõuna-Korea nädala alustuseks viibisime paar päeva pealinnas Sŏulis ning kuna linn asub Lõuna- ja Põhja-Korea piirile suhteliselt lähedal, olime otsustanud minna ka riikidevahelisse demilitariseeritud tsooni. Sinna pääseb aga ainult organiseeritult kindlate reisibüroodega ja eelbroneeringuga, nii et huvilistel tasuks kindlasti veidi eeltööd teha, et uurida, millised tuurid on võimalikud.

Riietumis- ja käitumisreeglid on tuuridel muide üsna ranged – näiteks ei tohi seljas olla militaarstiilis rõivaid, riided ei tohi olla katkised, kanda ei tohi varbavahesandaale ning käitumine ei tohi olla väljakutsuv. Liigeldakse kahekaupa hanereas.

Põhja- ja Lõuna-Korea piiril. FOTO: Kai-Helin Cooper

Demilitariseeritud tsoon oli kokkuvõttes igati põnev, ÜRO siniste telkhoonetega Panmunjomis õnnestus lisaks Lõuna-Korea sõduritele näha ka Põhja-Korea omi. Samas kulges tuur kahjuks põhiliselt bussis vurades ja inglisekeelse giidi jutuvada kuulates. Turiste kantseldanud Lõuna-Korea sõdurid olid muuseas enamuses ajateenijad otse ülikoolist. Minul õnnestus jutule saada noormehega, kes pidi ajateenistuse ajaks katkestama oma moekunstiõpingud.

Demilitariseeritud tsoon. FOTO: Kai-Helin Cooper

Korea suurtes linnades on väga mugav liigelda metrooga. Huvitava elemendina jäi silma, et igas metroopeatuses on kapp gaasimaskidega. Ei tea, kas kardetakse gaasirünnakut või on põhjuseks see, et riik on ametlikult senini Põhja-Koreaga sõjajalal, sest kuigi 1953. aastal sai sõlmitud relvarahu, pole ametlikku rahulepet Põhja- ja Lõuna-Korea vahel siiani.

Huvitava elemendina jäi metroos silma ka see, et pea iga kohalik mässab hoolega oma nutitelefoniga: loeb, kuulab muusikat või vaatab antenniga taskutelefonist televiisorit. Oluline stiilielement Lõuna-Korea noorsoo hulgas – mitte et ma tahaksin väita, nagu neil vaegnägemist üldse ei esineks - on aga huvitavate raamidega prillid. Ja kui sel aastal ilma teinud korea muusiku Spy laulust “Gangnam Style” võib asjatundmatule jääda mulje, nagu oleksid värvilised kostüümid vaid lauluvideo jaoks, siis see on vale puha – niimoodi kirevalt sealne noorsugu riides käibki.

Sŏulist sõitsime rongiga edasi riigi kaguosas asuvasse looduskaunisse linna Gyeongjusse, kus leidub palju templeid, pagodasid ja hauakambreid. Seal on ka Lõuna-Korea kuulsad vaatamisväärsused, UNESCO maailmapärandi nimistus olevad Bulguk-sa budistlik templikompleks ning Seokgurami koopasse raiutud Buddha. Lõunakorealased tundusid olemuselt tagasihoidlikud ja turist ei pakkunud pea kellelegi huvi. Võibolla pakuks ehk rohkem, kui poleks keelebarjääri. Need vähesed, kes aga suuremal või vähemal määral inglise keelt rääkisid, olid igati sõbralikud ja abivalmid. Sŏulis sai kohaliku taksojuhiga üllatuslikult jutule aga vene keeles. Kuid näiteks Gyeongjus, kus me Busanisse sõiduks ühe optikaäri ees olevas peatuses bussi ootasime, tuli meid uudistama poes töötav noormees, jagas sõbralikult näpunäiteid, kust pilet osta ja uuris teiste kohalike käest bussiaegu - ning kui selgus, et bussini on veel mõnevõrra aega, kutsus meid poodi sisse telerist pesapalli vaatama. Tõele au andes üritas ta mind poodi ootama suunata juba mõnevõrra varem – nimelt polevat Koreas kombeks, et “daam ootab väljas tänaval”, see on meesterahvaste rida. Ja pesapall on muide ülipopulaarne spordiala nii Koreas kui Jaapanis.

Reisi Korea-nädala lõpetasime peatusega Gyeongjust veelgi lõunapool asuvas ja Lõuna-Korea suuruselt teises linnas Busanis. Korea-reisi üks suurimaid elamusi oli sealse Jagalchi kalaturu külastus: turuhoone esimeselt korruselt ostetud eluskala või mereannid serveeritakse toorelt või küpsetatult – maitseasi ju! – korrus kõrgemal söögisaalis. Toidu kõrvale maitseb hea ja võimalikke baktereid tapab Korea riisiviin soju.

Teine nädal – Jaapan

Busanist lendasime Jaapanisse Fukuokasse ning sõitsime sealt rongiga edasi Hiroshimasse. Eks ajalooõpikust teab igaüks, et 1945. aastal viskas USA sinna aatompommi ning pea kogu linn hävis. Siiani on aga näha nüüd UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Hiroshima rahumemoriaal, kunagi Hiroshima Prefektuuri poolt erinevaiks otstarbeiks kasutatud kupliga hoone, mille kohal aatompomm detoneeriti. Kindlasti tasub külastada ka samas lähedal jõesaarekesel asuvat rahumemoriaali muuseumit ja parki.

Hiroshima pommimaja. FOTO: Kai-Helin Cooper

Muuseumis saab ülevaate Hiroshimast enne ja pärast aatompommi lõhkamist, väljapanekus on pilte, dokumente, ka ohvrite riideid ja muid isiklikke asju ning fotosid sellest, kuidas kiiritus inimorganismile mõjub. Ei saa kaugeltki väita, et tegemist oleks meelelahutusliku muuseumiga, kindlasti mitte! Ent õpetlik on ta küll ja samas ka omamoodi rusuv. Muuseumis ja selle läheduses näeb klasside kaupa Jaapani koolilapsi, kellele Hiroshimas ja Nagasakis käimine on kooliprogrammi osa. Kui täiskasvanud jaapanlased, sarnaselt lõunakorealastelegi, on pigem tagasihoidlikud ja turistiga aktiivselt juttu rääkima ei kipu, siis Jaapani lapsed oma uudishimu vaka all ei hoia, proovivad kooliprogrammi raames õpitud nappi inglisekeele oskust rakendada ning poseerivad meeleldi piltide jaoks. Julgemad soovivad ka ise fotografeerida ning end koos turistidega pildile jäädvustada. Hiroshima tänavatel tiirlevad vahvad trammid – paljud neist uued ja modernsed, mitmed aga uunikumilaadsed, veidi sarnased, kui need, mis trammipargi aastapäeval Tallinna tänavatel vuravad.

Changdeokgungi palee. FOTO: Kai-Helin Cooper

Jaapaniga jätkame tutvumist Kyotos, kus peamine energia kulus erinevate Budistlike ja Shinto templite külastamisele. Minu lemmikute hulka kuuluvad turistiderohke Ginkaku-ji zen-tempel ehk Hõbepaviljon ning Filosoofide jalgraja äärde jääv vaiksem, väiksem ja rahulikum Honen-in’i tempel. Tiiru tegime ka lõbustusasutuste kvartalis ning peab tunnistama, et silma jäi liiga palju kahtlase väärtusega asutusi ning striptiisibaare. Templites aga kohtas jällegi klasside kaupa Jaapani koolilapsi, kes turistidele lausa küsimustikega lähenesid. Nende inglise keele oskus oli aga siiski väga piiratud ning küsimustele “kust sa tuled, kuidas Jaapan meeldib ja palun kirjuta oma nimi siia vihikusse” sai mu abikaasal mingil hetkel nii villand, et kui kaugelt järjekordseid koolilaste gruppe nägime, soovitas ta mul nendega vestluse ärahoidmiseks silmsidet vältida.

Kyotost pääseb väikese vaeva ja lühikese rongisõiduga linnadesse Uji ja Nara. Esimene võiks huvi pakkuda teesõpradele – nimelt on Ujist pärit Jaapani hõrk roheline tee. Mitte vähemtähtis turistiatraktsioon pole aga ka kaunis ja külastamisväärne Bjōdō-in’i tempel, mis nagu enamik tolle piirkonna pühakodasid on UNESCO maailmapärandis. Lisaks on Uji vana kivisild Jaapani omalaadsetest vanim. Nara aga oli Jaapani esimene alaline pealinn ja seal on lausa kohustuslik külastada maailma suurimat puitehitist Tōdai-ji templit, mis ümbritseb pea 15 meetri kõrgust Suure Buddha kuju. Tee templisse on nagu muinasjutus – läbi suure pargi, kus elavad vabapidamisel metskitsed. Kitsed on julged, neid saab pildistada ja toita – mitmed neist lausa häälekalt nõuavad seda – ja vaguramaid võis ka patsutada.

Sumoturniir. FOTO: Kai-Helin Cooper

Koju tagasi lendasime pealinnast Tokyost. Jaapanis käigu üheks suuremaks elamuseks oli Sumo Suurturniir, kus Barutol küll kahjuks väga hästi ei läinud (meie reis toimus ajal, kui Baruto veel tegevsportlane oli). Tuuril valitsenud atmosfäär oli aga midagi väga mälestusväärset ja tundub, et sumo on Jaapani sünonüüm paljude turistide jaoks, kuna neid jätkus sumohalli pealtvaatajate hulka omajagu. Peale võistluse lõppu jäime värava taha Barutot ootama, keda aga ei tulnudki – ja mingil hetkel andsime loobumisvõidu. Kui ootamise alguses tundus, et meid ümbritsevad peamiselt veidrikud, siis paarikümne minuti möödudes olime ka ise nendeks veidrikeks saanud ja kõik teised olid juba lahkunud.

Ennist sai mainitud jaapanlaste tagasihoidlikkust ja viisakust – tagasihoidlikkus on aga nagu peoga pühitud, kui tegevuspaigaks saab baar. Tokyo Golden Gai naabruskonnas sattusime keldribaari, kus juhuslikult toimus ühe kohaliku rock´n´rolli bändi 10-aastase tegevuse auks toimunud kontserdi afterparty. Meie kui baari ainsad turistid tekitasime palju elevust ning vennastusime Santori viskit juues kohalike rokkmuusikute ja nende fännidega.

Tokyo elamuseks võib pidada ka sealses transpordivõrgus seiklemist. Liine on palju, reisijaid veelgi rohkem ning piletimüügiautomaatide kasutamiseks tuleks läbida eraldi kursus. Nii Lõuna-Korea kui Jaapani metroojaamades olevatest müügiautomaatidest saab aga osta peaaegu kõike – närimiskummist ja karastusjookidest raamatute ja aluspüksteni välja. Ja pükstest rääkides, Jaapan on maailmakuulus teksariide tootja. Nii et teksade – eriti selvageteksade huvilised leiavad end seal justkui paradiisis.