Erinevatel kontinentidel restoranides käimine ja parimate einelaudade otsimine kogu maakeralt on täiesti konkreetne niššiturismiharu, mis areneb valguskiirusel. See pidev parima õhtusöögi tagaajamine viib inimesi sööma vulkaanide veerele, rippuma linnade kohale, tundmatute koduaedadesse, üksikutele saartele või vee alla. Nagu me teame siis tuju, keskkond, lõhnad ja maitsed on üks tervik elamusest, millel nimeks einetamine. Linnad ja nende ajalugu, kultuur ja minevik lisavad sellele oma keerme, mis paneb ka toidu maitsma uut ja paremat moodi.

Eesti on planeedi üks kallimaid riike

Pretensioonika pealkirja taga ei peida ennast aga ülbus kunagise vennasvabariigi ühe uhkema ja ajaloorikkama linna aadressil. Kohe kindlasti mitte, see on austus selle paiga rikkaliku gastronoomse pärandi ja uuendi aadressil. Noh, natukene on see mõeldud ka selle aadressil, et hinnad on Odessas poole võrra mugavamad kui nad on seda Tallinnas, valikuvõimalusi suuremalt ja maitsed huvitavamad. Loomulikult tuleb odavam hind esiteks sellest, et kogu elu on Musta mere ääres odavam, mis aga tähendab, et ka palgad on vaiksemad ja restos prassimine tuleb kahjuks kellegi arvelt. Aga palju enam tuleb hinnaerinevus sellest, et kodune Eesti on elatustaset arvestades planeedi üks kallimaid riike.

Kuna aga inimene peab oma eksistentsi säilitamiseks vähemalt kolm korda päevas sööma, sobib toidukultuuri uurimine igal reisil väga hästi selleks kõike punase niidina kokku hoidvaks traagelduseks. Ning süüa saab Lõuna-Euroopast alates tõesti hästi. Alustades Kreeka salatist ja grillitud kalmaaridest, kuni Doonaust püütud särje ehk pigo'ni ning Tšernihivis söödud vareenikutest ja Kiievi kiirteesöökla boršist kuni parima Ukraina veiselihani Odessas.

Musta mere riigid on, nagu ka nimi ütleb mereriigid ning kala peetakse au sees kõige viksemast kohvikust tipprestoranini. Kala ja mereannid on alati värsked ning maitstes ei ole kahtlustki, et sama päeva varahommiku veetsid need kalad veel vabas vees. Ühest küljest võib tunduda, et kala on kala ning kuidas selle uimelisega näidata kätte erinevate riikide toidukultuuri, teisest küljest erinevad nii serveerimisviisid kui maitsed.

Restoranis prassimine kui loomulik osa päevast

Alustasin seda juttu ideega, et kui tahame näha kui pikk on iga meie raskelt teenitud euro tegelikult, tuleb selleks minna Ida-Euroopasse. Kaks nädalat vaid parimates restoranides toitumist ja hotellides ööbimist ei ole enamus eestlastele meie kodumaal taskukohane. Kaks nädalat vaid parimates restoranides toitumist ja hotellides ööbimist meie endistes vennasvabariikides on aga lõbus puhkus argipäevast, milleks ei pea teenima peaministri palka.

Meie keskendume söömisele ja restoranidele ning seetõttu vaatame hindu ja olukorda selle reisu parima sihtkoha alusel. Kõige vingem linn, kus Musta mere ääres täna toidunaudinguid koguda on kultuuriliselt, ajalooliselt ja sotsiaalselt rikkalik Odessa. Musta mere kõige suuremas sadamas, kus kaisid mitmeid kilomeetrid, võtab iga uudistaja vastu ning annab peavarju, kõhutäidet ning head vestlust.

Odessa asutati Katariina II käsul 2. septembril 1794 Venemaa sõjasadamana. Linnaelanike poolt Teises maailmasõjas ilmutatud mehisuse eest nimetati Odessa 1965 kangelaslinnaks. Laiade bulvarite ja kitsaste linnatänavate vahele on end ära peitnud tõeline gurmaanisihtkoht, kus restorane igas värvis ja maitses. Enamasti on menüüs hinnad ligikaudu 2 korda odavamad kui Tallinna parimates restodes. Michelini-tärnide väärilist toitu, sarnaselt Tallinnale, leidub Odessas peaaegu igas laudade, toolide ja köögiga avalikus ruumis.

Lisaks oskavad odessiidid nii ise end hästi tunda ning ka teisi sarnaselt tundma panna. Kohalik teeninduskultuur on miski, millest võiksid õppida ka meie toidukohad. Aga see selleks ... Odessa on lisaks Potjomkini treppidele, klassitsistlikule arhitektuurile, umbes tuhandele ratastel kohviautole ja kaunitele naistele ka selgelt järgmise kümnendi Euroopa toidudestinatsioon. Ma nägin sellist und vähemalt!

Toidufestival Odessa sadamas

Täiesti ootamatult Potjomkini treppidest alla jalutades ja sadamasse merd uurima minnes selgus, et sadama alal, laevade kõrvale, väheke peidetumal kail on toimumas võrratute pakkumistega toidulaat. Väikese tasu, kümne grivna eest, sai näha umbes pooltsadat erinevat toidupakkujat, kes tänases Odessas veel käsitöötoitlustajate nimekirjas on – glasuuritud õunte kõrval pakuti huvilistele nii kohalikku käsitööõlut, ahjukala kui torti, pannil praksusid burgerid ja vardas rullis end ümber oma telje priske piimasiga. Kõik oli sulnis, suvine ja maitsev. Tiirutades selles äärmiselt põnevas keskkonnas ringi võtsin juurde oma 5 kilo ning kaotasin rahakotist rahatähti nagu puud sügiskuudel lehti.

Keset seda virr-varri seistes, ninas möllamas maailma kõik erinevad toidu- ja joogilõhnad, kõrvus sadamahelid ja 120 detsibelline kohalik diskens, närides õnneliku näoga ühte parimat searibi mu elus ja kulistades kohalikku IPAt, kirgastus mulle ühe selgemalt tõsiasi, et ei ole vahet kas minna kodust vasemale või paremale, põhja või lõunasse, toit on absoluutselt universaalne keel. Minu kõrval mõmises sama ribikonti imedes 12 aastane patsidega tüdrukutirts, 50 aastane tätoveeritud motokoll ja 20date lõpus miniseelikuga kaunitar. Igasugused probleemid maailmas oleksid olemata, kui meil oleks alati kaasas võileib ja pudel õlut.

Kui muus osas on Kogu eks-idaeuroopa suhteliselt hinnavähene piirkond, vähemalt mis puudutab toitu, siis käsitööna valminud laadakauba eest küsitakse rahumeeli Tallinna toidufestivalide hindu. Sooja tunde tegi sisse see, et paljud samad tooted mida Odessa laadal kohtasin on kõik olemas ka koduses Eestis, pressivad laatadel end müüki ning on paljuski olemas ka alalisena vähemalt Tallinna linnapildis.

Kogukond aitab reisijal kõhu täis

Poolel teel reisikirja lõpuni on hea ka mainida ära see, et Odessa oli üheks oluliseks sihtpunktiks suvisel motomatkal Ateenast Tartusse. See aga tähendab, et tegelikult tegime kaherattalistel tiiru ka Ukraina naaberkantsides nagu Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Moldova ja Valgevene. Pilt on finantsilis-majanduslikus plaanis kõikides riikides sama. Gastronoomses plaanis saab teha kindlaid eristusi, kuid üks on selge: häbenema ei pea ühegi linna tipprestoranid, kohvikud või hommikusöögieinelad.

Reisul tekib oluline küsimus, et kuidas leida võõral maal, võõras linnas üles need parimad kohvikud, parimad restoranid ja muud mainitult väärilised söögikohad üles? Siin tulevad appi veebilehed ja mobiiliäppid … näiteks TripAdvisor ja Foursquare.

Väga mugav on võtta mõnes võõras riigis ja linnas lahti TripAdvisor või Foursquare ning lähtuda punktisüsteemist, mille on paika seadnud nendes kohtades söömas käinud inimesed. Lisaks punktidele on koheselt võimalik lugeda ka kommentaare ning praakida välja mittesobivad toidukohad ning leida just endale sobiv amps. Soovid parimat Kiievi Itaalia kööki proovida - pole muret, kohe leiame! Soovid Bulgaarias Kuldsetel Liivadel parimat mereandi - pole muret, kohe leiame!

Reisil leidsime üles kohalike ja turistide poolt absoluutselt parimateks nimetatud söögikohad ning andsime lahkudes neile samad punktid, mis meid ka algselt sinna meelitasid. Usaldage oma kogukonda, siinkohal seda sööjate kogukonda, kes pidevalt parima maitseelamuse nimel ringi uudistavad.