Tisza kaldad ja Karpaatia kondimootori surinal


Tisza kaldad ja Karpaatia kondimootori surinal
Foto: Margus Mändmets

Taga-Karpaatia oli nõukogude ajal eestlaste hulgas hinnatud sihtkoht – seal käidi matkamas, süstaga sõitmas, mäesuuska proovimas ja niisama vennasrahval kätt surumas. Tänaseks on see kant teenimatult unustusse vajunud, aga seda enam avastamist väärt. Ka inimesed on endiselt sõbralikud ja külalislahked.

Parimaks väravaks Taga-Karpaatiasse on Lviv, mõnusa auraga linn, kus tasub lausa mitu päeva veeta. See on ukrainluse kants ja siinsed asukad on väga natsionalistlikult meelestatud. Aga mis peamine: siin on väga hästi säilinud, Tallinnaga täiesti võrreldav vanalinn, kuigi Lvivis on palju gooti stiilis hooneid ja rohkem keskeuroopalikku hõngu. Seda kõike tänu rikkalikule ajaloole – Lviv on enamiku ajast kuulunud Poola, aga ka Austria-Ungari keisririigi koosseisu.

Nõukogude võimu on see kant tunda saanud sama kaua kui Eesti – lühikesel sõjaeelsel perioodil ja sõja järel kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.

Vanalinn on ilus ja korras ning seal leidub sadu lahedaid kohvikuid, baare ja restorane. Mis selle juures kõige parem – hinnatase on meie jaoks naeruväärne. Õhtusöögi koos jookidega saab korralikus restoranis kätte 10 euro eest ja õlle Raekoja platsis 1-1,5 euro eest. Toit restoranides on ülimaitsev ja restoranid ise värvikad.

Punkerrestoran banderalaste stiilis

Seotud lood:

Meie lemmikuks kujunes Krõjivka (Криївка), banderalaste (Lääne-Ukraina metsavennad) stiilis punker-restoran. Seinad on siin punkrile kohaselt palkidest; portjeeks automaadiga “metsavend” ning sisse ei pääse muidu, kui tead parooli.

Parooliks on “Slava Ukrainõ! Herojam slava!” (Au Ukrainale! Au kangelastele!). Vene keeles siin rääkida loomulikult ei tohi, vastasel korral visatakse sind lihtsalt välja.

Samadele omanikele kuulub linnas teinegi värvikas söögikoht: Masoch Café. Selle kohviku temaatika on saanud innustust krahv von Sacher- Masochilt, kes on Lvivis sündinud ja masohhismile nime andnud. Käerauad jms atribuutika on siinse kohviku läbiv teema ning ettekandjad muljetavaldavalt atraktiivsed.

Esmakordselt Lvivi sattunud eestlast tabab üllatus, linna vanema osa ilme on euroopalikum kui Tallinnal. Foto: Margus Mändmets

Rong viis rattareisijad mägedesse

Aga siiski, kuna tegemist oli rattareisiga, ei jäänud me Lvivi pikemalt peatuma. Suundusime mägedesse, esialgu rongiga, mis oli mõnus meeldetuletus nõukaaegsest reisistiilist. Kuna rong väljus varahommikul ja enamik reisijaid oli juba Kiievist peal, saime näha-tunda (lõhnadest) inimesi nende hommikustes toimetustes. Iseenesest oli igati viks ja viisakas rong, viis meid õigeks ajaks kohale ja põhjust kurtmiseks kindlasti polnud.

Sihtkohaks oli Volovets, kus meid ootasid rattad. Hüppasime sadulasse ja matk võis alata.

Karpaadid pole ise teab mis kõrge mäestik: Ukraina kõrgeim tipp Goverla on vaid veidi üle 2000 meetri, mäestik on üsna lauge, mistõttu sobiv ka algajamale rattamatkajale. Ka teed on siin suhteliselt korralikud, kuigi otsides leiab ka mõnusa mudaaugu üles. Sõitsime umbes 5-7 tundi päevas, aga see sisaldas foto- ja joogipause ning pikemat lõunasööki. Tempo ei olnud eesmärgiks, pigem keskendusime sellele, et saaks rohkem kohalikku eluolu nautida: inimestega juttu puhuda, värskeid maasikaid proovida ja muude ekspromptettevõtmistega aega sisustada.

Sportlik giid Natalja

Reisil oli meil saatjaks Natalja, giid Kiievist, kes esindas mittetüüpilist ukrainlast, sest tüüpiline ukrainlane sporti suurt ei tee. Eelkõige on tähtis kõht täis saada ning suur ja uhke auto soetada.

Natalja aga huvitus kõigest, mis kuulub Ukraina kultuuripärandisse, ning oskas meid kohaliku elu saladuste juurde juhatada.

Elu on seal meie mõistes üsna troostitu: läbitud maapiirkonnad olid kohati väga vaesed ja peamine võimalus on minna läände või itta gastarbeiter’iks. See on kohaliku karjeristi unistuste tipp.

Ettevõtlust on vähe ja riik teeb kõik, et see ka ei tärkaks. Selsamal hetkel, kui firma käivet hakkad deklareerima, lendab sisse maksuamet ja leiab võimaluse sind trahvida või siis tuleb ametnikule andamit maksta.

Bürokraatia lokkab ja ametnike suva tõttu puudub tuleviku koha pealt igasugune kindlus. See on muutnud kohalikud osavõtmatuks ja apaatseks – loodetakse teiste (riigi, jumala, EL-i, jms), mitte enda peale. On muidugi erandeid – üheks selliseks oli väike Karpaatide linnake Kolotšava, kus kohalikul initsiatiivil rajati kolm muuseumi. Seetõttu sõidavad turistid sealt nüüd läbi ning ka peatuvad ööbimiseks ja söömiseks.

Vaskoga muuseumi poole teel. Foto: Margus Mändmets

Sõjamuuseumi direktor Vasko

Üks värvikas kuju Kolotšavas oli sõjamuuseumi direktor Vasko (Vassili). Juba sõit sõjamuuseumi oli omaette elamus – ronisime kuuekesi Vasko vana külgkorviga M-i peale. Sõjamuuseumiks oli üks vana punker ja paar muud pisemat kaitserajatist, kuhu kogutud mõned teise maailmasõja aegsed kiivrid, plaskud jms träni. Need kõik olid vabatahtlikud annetused kohalikelt elanikelt, iseenesest mitte midagi erilist, küll aga oskas Vasko kogu seda piskut, mis tal seal eksponeeritud oli, huvitava ja ilmeka jutuga täiendada, pakkudes nii põhilist – ülevaadet kogu piirkonna ajaloost.

Vaskol oli ka teisi andeid. Olime kuulnud, et siinkandi mehed pidavat oskama ajada head ja suupärast samohonka’t – puskarit. Tundsime huvi, kust sellist kraami saab. Kohaliku teadjamehena oskas Vasko muidugi kosta, et kõige parem samohonka siin linnas on loomulikult tema enda pruulitu. Sellele järgnes küllakutse ning hilisemalt degusteerimiselt naastes võisime tõdeda. et Vasko valmistatud pähkli- ja pirninapsid viisid tõesti keele alla.

Midagi ühist ka Eestiga

Kui peatuda veidike kandi ajalool, siis saab Eestiga vedada mitu paralleeli. Kultuuriruumi poolest kuulutakse Lääne-Euroopasse, kuna enamiku ajast on valitsejad olnud just sealt. Käest kätte on Taga-Karpaatiat antud korduvalt, suurem osa ajast oldi Ungari või Austria-Ungari all, sõdade vahel okupeeritud Tšehhoslovakkia poolt. Nõukogude Liidu osaks sai see piirkond alles pärast teist maailmasõda, ehk siis veel hiljem kui Eesti.

Kireva ajaloo tõttu on siinne elanikkond kirju ja identiteet pole nii välja kujunenud. Põhiosa elanikkonnast moodustavad russiinid, kes end tänapäeval siiski enamjaolt ukrainlastena identifitseerivad. Lisaks neile leidub siin ungarlasi, rumeenlasi, mustlasi. Sõjaeelsest viljakast juudikogukonnast pole kahjuks midagi järele jäänud.

Etniliselt kirju pilt on loonud pinnase ka erinevate uskude kooseksisteerimisele – siin leidub uniaate (vene õigeusu riitusega, aga Rooma paavsti alluvuses), Ungari kalviniste, vene õigeusklikke. Kirikuid on palju, rahvas on väga usklik. Sümpaatseimad neist on Karpaatide nõlvadel asuvad uniaadi puitkirikud ja Ungari kalvinistlikud (puit)kirikud.

Kui ülal juba Vaskost juttu tuli, siis on paslik rääkida ka paarist teisest Vaskost. Või õigemini külakesest, kus kõik meeshinged on Vaskod. Asub see Beregove linna kõrval ja põhjus, miks me sinna sattusime, oli vein. Olime päeval külastanud üht kergelt kommertsliku moega veinikeldrit ja uurisime Nataljalt, kas oleks võimalik mõnd ehedamat külastada.

Vestlust kuulas juhuslikult pealt meie autojuht, kes teatas, et temal ja tema isal on just selline pisike, meile sobiv veinikelder olemas. Mõeldud-tehtud, sõitsime kohale ja Vasko (meie autojuht) tutvustas meid oma isale Vaskole ning oma pisipojale – samuti Vaskole. Vaskode veinikelder oli eeskujulik – seal leidus oma 15–20 sorti veini ja kolm sorti kangemat napsi. Süsteem oli lihtne: kõigepealt tuli kõik veinid ära proovida ja siis sai kaasa osta, hinnaga üks euro liitri eest. Avastasime siit enda jaoks uue viinamarjasordi Isabella, millest kvaliteetveine küll ei tehta, aga millel on omapärane maasikabukett, mis mõjus varasuvel eriti värskendavana.

Taga-Karpaatia teed on rattaga sõitmiseks talutavad

Liikusime peamiselt väiksemaid teid pidi, kus liiklus liialt tihe polnud. Korraks põikasime ka “trassile“, kuid isegi seal oli liiklemine mõistlik ja turvalisuse pärast väga pabistama ei pidanud. Karpaatides oli loomulikult korralikke tõuse ja laskumisi, aga all Tisza jõe ääres, Ungari piiri ääres on Eesti moodi lauskmaa, nii et kokku väga hea kombinatsioon nädalaseks rattamatkaks.

Toitudegagi on siinkandis hästi – valik on lai ja seda tänu kirevale rahvuslikule koostisele.

Lvivi köögis on poola ja saksa/juudi mõjusid, aga loomulikult ka tüüpilisi ukraina toite – pekki (сало) ja borši. Taga-Karpaatias läheb huvitavamaks, sealt leiab “Švejkist” tuttavaid kneedlikuid, kapsarulle (голубци), kartulipannkooke (деруни) ja palju muud huvitavat. Meie lemmikuks kujunesid kapsarullid, mida mõni meist lausa paarikümmend korraga suutis ära süüa. Minu enda lemmikuks jäi banoš (банош) – maisipuder, millele segatakse hulka hea annus brõnsat, fetataolist juustu.

Karpaatides ja Taga-Karpaatias leidub piisavalt puutumatut loodust ja keni inimesi traditsioonilises keskkonnas. Turismi on siin veel vähe ja seetõttu sobib see kant hästi neile, kellel meeldib käia sissetallamata radu mööda. (www.andmoments.com)

(Estraveller 4/2013)