14.-15. päev. Kõrvalepõige Chisinausse (see on Moldovas)
Hommik. Mõned on minu ärkamise ajal juba jõudnud edasi liikuda ja järgijäänutega teeme ühise hommikusöögi. Edasi otsustan korraks Ukrainast välja põigata. Täpsemalt Moldovasse ja selle pealinna Chisinausse. Saan pileti mingisse kohta, mis pidavat olema Chisinau. Sõit kestab neli tundi, tee on jällegi üsna käänuline. Üsna suur osa ajast kulus ka piirikontrollile. See oli tihe ja korralik. Ka teeäärstetes linnades on näha soomukeid ja sõdurite punkreid. Bussijaamas olen natuke turris, sest wifit pole ja GPS on otsustanud töö lõpetada. Lõpuks juhatab mingi härra mind peatuseni ja kirjutab paberile kesklinna busside numbrid. Just ühele neist ka satun ja kõik tundub lõbus. Tegelikult on ka edaspidi lõbus - aga buss ei läinud siiski kesklinna. Pärast 45 minutit sõitu olen jõudnud mäe jalamile. Kesklinna asemel kattub kogu silmapiir viinamarjaistandusega. Viinamarjad mulle meeldivad seega kõik okei. Sõidan sama bussiga tagasi algusesse ja võtan paberil järgmise numbri ja proovin teist korda uuesti. Seekord on number paberil õige. Hostel on hea asukohaga, aga seni kõige s***m . Õhtu nagu ikka - jalutuskäik linnas ja väike drink. Vajun juba varakult unne. Kell kuus hommikul kaob uni iseenesest. Valin välja mõned pargid kirikud ja kohad mida külastada. Pole küll päris minu teema, aga vahest on mõnus kultuurne olla. Ka see riik on üsnagi odav. Muuuseas, mustalt töötavad inimesed teenivad siin 20 senti tunnis.

Chisinau

16.-17.päev. Ajaloolise oru otsingud ja allaandmine

Otsustan pealinnast lahkuda. Seekord olen leidnud ühe ajaloolise oru nimega Old Orhei. Kuna olen tuvastanud seal ka mingid elamised, tundub hea mõte sinna seigelda ja loota, et keegi pakub ka öömaja. Enne käin läbi turult ja saan telefonile lõpuks uue aku. Bussijaamas saan teada, et täna Orheisse sel päeval bussi ei lähe. Tagasi linnapeale minnes loodan, et saan osta kasutatud ratta, millega ära vändata 60 km. Aga ei leia ühtegi. Isegi uusi pole. Üldse pole ratturitest siin haisugi.
Lõpuks saan marsa peale, mis peaks mind edasi viima 14 kilomeetrit. Päev on palav ja hääletamine ei võta mitte kuidagi vedu. Jalad löövad all tuld.
Otsustan teelt kõrvale pöörata, et vahetada uus särk vanema kantud vastu, kuna tee on raske ja keha higistab. Just siis, kui olen saanud kompsu lahti pakkida ja särgi seljast võtta kuulen seljataga urinat. Kaks suurt koera on minu poole jooksmas. Löön vedelaks ja panen asjad ripakil jooksu. Uhhhhh! Õnneks üle suure tee nad ei järgne. Järgmised tund aega jalutan ülesmäge kuuma päikese käes ja avastan, et tänu koertele olen oma joogi kaotanud.
Piinarikas aga Orhei vajab nägemist. Lõpuks terendab eemal Lukoili tankla. Joogi ja snäkivarud saavad ruttu taastatud. Lõpuks saan autole, mis viib mind külla nimega Old Orhei. Vaikselt läheb hämaraks. Aga kauaoodatud orgu pole kusagil. Oleks nagu teinud vale pöörde, on ainult mets ja eemal mäed. Veekogu mis oli mu kaardile märgitud, oli ainult sissekasvanud tiik, mitte Old Orhei. Kuna kell pole veel palju, jalutan mõned tunnid tühjuses ringi, lootuses leida oma org. Väljas on täiesti must ja vanamees seal üleval ähvardab vihmaga. Kuna akud on lõppemas, otsustan võtta suuna suurele teele tagasi ja seal edasi Siroco poole. See on piirilinn enne tagasiminekut Ukrainasse. Valisin selle tee, kuna see oli uus ja eeldasin, et seda kasutatakse rohkem. Pea 1,5 tundi hiljem saan aru, et eksisin ja võtan suuna teele, mis on küll lagunenud, aga kus on natuke suurem liiklus.

Kell on 22.00. Saan asukohta vahetades umbes 10 minutiga peake. Kolm minutit peale autole pääsemist tabab asukohta ka äiksetorm. Autojuhi nimi on Andrei. Lisaks on autos veel tema 10aastane poeg, kes õnneks mõistab natuke keelt ja uurib, mis mul vaja. Üsna ruttu võetakse läbi telefoni liinile Andrei naine Monica. Telefon on kõlaril terve meie kahetunnise tee vältel . Monica rääkis väga head inglise keelt ja oli ühtlasi ka teistele tõlgiks. Töötas ta koolis õpetajana. Uuris, kas mul ka abi vaja ja ehk mul huvi, et nad mulle järgmisel päeval linna näitaks. Andrei viib mind otse hotelli ja kaupleb mulle ka hea hinna.
Olen hotelliga nõus, sest jalad täiesti läbi. Võtan hotelli kõrvalt veel paar siidrit ja koogi ning suubun tuppa. Kulgen hommikusse kohaliku siidri ja BBC uudiste najal. Vahelduseks on päris hea olla üksi oma toas. Olen nagu väike laps, magan oma suures voodis peaaegu igas asendis.
Hommikul kaarti sirvides saan teada, oli orust 4,5 km kaugusel. Hotell on selline Džingli hotelli moodi ja läks mulle maksma 22 eurot. Hommikusöögi ajal tuuakse lisaks toidule ka teade Andreilt "Kohtume kell 10.00 fuajees.”.
Ja kohal ongi Andrei koos naise ja kahe lapsega. Viivad mu linna peale. Räägime elust-olust, sööme koos lõunat ja siis nad peavad kahjuks töö tõttu lahkuma. Otsustan, et lahkun - aga kuhu täpselt, ei tea. Natuke on tüdimus peal.

Valin lõpuks bussi, mis viib mind linna nimega Chernvitsi. Ehk siis tagasi Ukrainasse. Kuigi maa ei olnud pikk, sõidab buss pea viis tundi. Kõik külad ja kolkad on läbi vaja käija. Tegelikult mulle see meeldib. Näeb kohalikku elu ja siin on iga küla omaette nähtus. Olles tagasi Ukrainas, olen valikuga väga rahul. Uus linn on mõnus, ilus ja väga puhas. Ka hostel asub otse vanalinnas ja hind on kõigest neli eurot. Hommikul lähen ostan bussi pileti järgmisse linna nimega Lviv. Seekord saan öösõidu. Päev aga kulgeb kirikuid, erinevaid parke ja poode külastades. Ega ei olegi väga midagi lisada. Selline väga ilus linn. Kõik liiga paigas. Koht, kus teha vahepeatus, aga mitte seiklus.

Kolm nädalat saab täis
Hommik algab ühe mõnusa kohviku terrassil kohvi juues. Istun väljas terrassil, rüüpan kohvi, teen selfie ja kriban mõtteid. Kell on alles kuus läbi, aga kõik sagivad. Mõnus. Lugesin ükspäev kusagilt, et noorene ei tohiks väga palju reisida. Nimelt ei pidavat elu selles eas veel paigas olema. Kuna tööl on vahepeal toimunud mingi jama, siis see lugu tuleb meelde ja närib mind. Kuigi algne plaan oli edasi jõuda Türki, vähemalt päris alguses oli selline plaan, siis enam ei teagi, mida teha. 07:05 saan sõnumi vigases inglise keeles naiselt nimega Nastja. Teatab, et saan tema poole ööseks jääda. Super. Jagab mulle juhised kätte ja saame kokku. Nastja elab suures majas korteris. Selline poolteise toa suurune korter. Kohale jõudes on valmis tehtud liha ja keedukartul kastmega. Mõned tunni hiljem läheb Nastja tööle ja naaseb hommikul kell kaheksa - ta töötas haiglas.
Päev kulgeb üsnagi rahulikult. Külastan turgu ja kohalikke kohvikuid. Ülejäänud aeg läheb Skype nahka - püüan aru saada, mis töö juures halvasti on. Hommik algab, kui Nastja koputab õlale ja kutsu sööma. Röstsai, praemuna ja imeliselt valmistatud cafe latte. Ei saa kiitust endale hoida ja selgitan ka Nastjale, et ilma kohvita pole hommikul mõtet. Nastja selgitab, et töötas vahepeal lisaks ka kohvikus, sealt need oskused. Koos me linna ei lähe, kuna ta on öösel jälle tööl. Istume tunde rõdul silmitsedes linna ja rääkides elust ja jällegi poliitikast. Otsustan õhtul edasi sõita.

Varssavi

Jõuan bussijaama umbes 20:30. Väljas üsna jahe juba ja sajab ka vihma ja miskipärast teen väga rumala otsuse osta pileti Varssavisse. Jooksen veel kähku poodi, et odavad suitsud ja viin kaasa osta. Panen klapid pähe, muusika peale, et olla oma maailmas. Kell kaheksa hommikul olen Varssavis. Väljas on kõigest kraad sooja. Miks ma sinna sõitsin!? Kuna on pühapäev, on ka kõik kohad kinni. Jalutan linnas lootes leida koht, kust saaks jope või midagi sooja osta. Lõpuks pääsen ligi New Yorkeile ja ostan jope, mis enamvähem sobib. Kuigi Poola on üks mu lemmikuid riike, otsustan edasi koju sõita. Pealegi see külm on tappev. Edasi kulgeb sõit hommikuni Riiga ja sealt juba Eestisse ja sealt edasi tööle Rootsi.