Teekond maailma lõppu


Teekond maailma lõppu
Wikimedia

Antarktikasse viivatel turismireisidel varitseb oht merielevandi elujääkidesse kinni jääda, selgub polaar­uurija Bob Headlandi intervjuust Ann Virkusele.

Robert ehk Bob Headland töötab Cambridge’i Ülikooli Scotti Polaar­uuringute Instituudi vanemteadurina ja peab juba 1991. aastast loenguid Arktikasse ja Antarktikasse suunduvatele turistidele, harides neid polaaruuringute ajaloo, kohaliku looduse, kliima ja geograafia osas. Novembri algul pidas Headland ettekande ka Lennusadama „Merefoorumi“-nimelises loengusarjas. Nii õnnestus talle esitada mõned küsimused polaarturismi tänapäeva ja tuleviku kohta.
Mismoodi valitakse kohti, kuhu reisijaid viia?
Paljud kohad on huvitavad juba ajaloolistel põhjustel, mõnes on jällegi väga rikas loomastik ja teine näeb lihtsalt fantastiline välja. Uute marsruutide väljatöötamisel vaatame kaarte, loeme kirjandust ja tuhnime arhiivides. Mõned teekonnad on väga kenasti õnnestunud, näiteks Lõuna-Georgia saare kaugemad piirkonnad, kuhu inimesed harva satuvad. Samas tuleb enne põhjalikult uurida, kuidas laevalt maale pääseda ja kui keeruline on matk füüsiliselt.

Üsna paljud Antarktikasse reisijad on oma eluga sealmaal, kus neil on piisavalt raha ja aega – tavaliselt tähendab see soliidset keskiga. Seega turistidega peab tõesti hoolikas olema: tagasi tulles peaks neid siiski olema sama palju kui sinna minnes.

Seotud lood:

Kas on juhtunud, et kõik ei jõuagi tagasi?
Jaa, nagu iga seiklusreisiga kuhugi kaugesse eraldatud piirkonda. Õnneks on laevad meditsiiniliselt väga hästi varustatud.

Kas turistidega on keeruline?
Paljudel reisijatel on „kodutöö“ väga kenasti tehtud, samas mõned on väga nõudlikud ega näi üldse aru saavat, kuhu nad minemas on. Sellised inimesed kujutavad sageli ette, et programm nende reisibrošüüris ongi täpne ajakava ega taha mõista, et ilm võib kõik plaanid pea peale keerata.

Merikarud Lõuna-Georgia saarel on sigimisperioodil territooriumile sissetungijate suhtes kaunis vaenulikud. Kui sa tead, kuidas käituda ja mida teha, on see üsna ohutu, kuid neil, kes suurema osa ajast läbi kaamera vaatavad ja üksi ringi kipuvad uitama, on lihtne merikarudele liiga lähedale sattuda. Kui see juhtub, hakkavad nood möirgama ja ähvardavad hammustada, kõige halvemal juhul hammustavadki.

Loe veel

Merielevandid on kuival maal palju aeglasemad kui merikarud, ka tavalises tempos kõndimine on kiirem kui nende kohmakas liikumine. Küll aga võib tülikas olla see, mis neist maha jääb. Nimelt kogunevad merielevandid karvavahetusperioodil suurtesse mudabasseinidesse, kus nad paari nädala jooksul oma vana karva maha nühivad. Seejärel basseinide pinnas külmub veidi ja koos kerge lumekirmega näeb see välja nagu kena koht jalutamiseks. Tegelikult on see on paks ja sitke muda koos karvade ja rohke sõnnikuga, kuhu pahaaimamatu turist vähemalt põlvini või veelgi sügavamale sisse vajub. Inimest sealt kätte saada on tükk tegemist.

Kui aga merikarude territoorium kõrvale jätta, siis Antarktika eluslooduse üks suuri plusse on selle ohutus. Kui inimene sealseid „põliselanikke“ ei hirmuta, ei ründa nad ka inimest. Põhjas peab jääkarude tõttu alati püss kaasas olema.

Mis pingviinidesse puutub, siis Rahvusvahelise Antarktika Reisikorraldajate Assotsiatsiooni reeglistikus on soovitus mitte minna pingviinidele, nende munadele või poegadele lähemale kui viis meetrit. Pingviinid pole selle reegliga muidugi kursis ja nii tulevad sageli eriti ­eesel- ja kuningpingviinid rahulikult istuva inimese juurde sõna otseses mõttes kaamera objektiivi või saapaid nokkima. Kui liikuda vaikselt ja aeglaselt, ei karda pingviinid inimest üldse. Üldine põhimõte on, et nemad võivad sulle ligi tulla, aga kui seal on munad pesas või midagi muud sellist, siis sina lähemale ei lähe.

Mis turiste kõige rohkem üllatab?
Suure pingviinide kolooniaga kohtudes on paljude jaoks üllatus, mismoodi need võluvad kalatoidulised linnud lõhnavad. See on tugev lehk, eriti päikeselistel vaiksetel päevadel.

Teine üllataja on kindlasti ilm. Enamik reisijaid jälgib hoolega temperatuuri, aga isegi kui see on mõni kraad üle nulli, võib tuul olla väga vastik ja vaevu talutav. Seega tuulekindel riietus on sealkandis hädavajalik. Paljud ei kujuta ka ette, mida tähendab 900 km merereis Lõuna-Ameerika tipust Antarktika poolsaareni või näiteks Lõuna-Shetlandi saarteni. Isegi kui laeval on stabilisaatorid, on kõikumine ikkagi suur. Olen sõitnud üle Drake’i väina peaaegu vaikse merega, aga olnud ka jäämurdjal, mis kõikus kummalegi poole 40kraadise kaldenurgaga. Õnneks on kajutites vooditel turvavööd. Jäämurdjatel pole paraku stabilisaatoreid, sest nii on nad jääd läbides kiiremad ja miski ei saa küljest murduda.

Kas turistil on võimalik ka lõunapoolusele sattuda?
On, aga see pole muidugi odav. Antarctic Logistic and Expeditions pakub lende lõunapoolusele juba rohkem kui 25 aastat, Adventure Network Internationali (ANI) kaubamärgi all. Ratastega lennuk viib inimesed lõunasse peaaegu 80. laiuskraadini, kus veel maandumiseks kõva jääd on. Sealt edasi lendab juba väiksem, suuskadega lennuk. Lõunapoolusel on aega paar tundi, juba teekond sinna on uskumatult ilus.

Omal käel Antarktikasse minna on siiski ainult teoreetiliselt võimalik. Paljud seljakotituristid kogunevad Ushuaiasse Argentinas või Puerto Williamsisse Tšiilis, kust stardivad kõikvõimalikud turismilaevad – suured, väikesed, odavad, kallid –, lootuses osta mõni vabaks jäänud kajut poole hinnaga. Neil on üsna ükstapuha, millal ja kuhu mingi laev läheb, nad on valmis ootama, kuni mõni sobilik pakkumine tekib. Paljud neist jõuavad Lõuna-Shetlandi saartele või Antarktika poolsaarele, mõnikord ka Lõuna-Georgiasse. Seegi variant pole odav, pigem lihtsalt vähem kallis.

Kuidas Antarktika turismi tulevik võiks välja näha?
Antarktika turism sõltub ennekõike sealsetesse jääoludesse sobivate laevade olemasolust, samuti maailmamajanduse olukorrast ja muidugi kütuse hinnast. Kütus ongi reisi kõige suurem kuluosa. Laevadel on sealkandis vähe kohti, kus tankida: Ushuaia, Falklandi saared, Kaplinn, Hobout. Seepärast on ka hind kõrge.

Rahvusvaheline Antarktika Reisikorraldajate Assotsiatsioon (sinna kuuluvad eraorganisatsioonid) loodi umbes 25 aastat tagasi. Nemad vastutavad sealse turismiäri põhimõtete ja reeglite eest ning peavad turistide kohta hoolikalt statistikat. Reeglid on kõigi huvides: tänu rangetele eeskirjadele pole näiteks sealsed loomad inimesi kartma hakanud. Lisaks levivad nii teadmised ja muutuvad inimeste hoiakud: mitte ainult pere- ja sõprade ringis, vaid ka vestlusõhtute ja loengute kaudu, mida reisijad teinekord hiljem peavad. Tõenäoliselt ei vaata ükski Antarktikas käinud turist järjekordset pingviinifilmi, ilma et meenuks, kuidas nad tegelikult lõhnavad.