Talvine Dublin: valgest õllemütsist reipa kaljuretkeni


Talvine Dublin: valgest õllemütsist reipa kaljuretkeni
Karolin Lukk

Dublinit soovitatakse külastada suvel. Reisisellid Robert ja Karolin uurisid välja, milliseks kujuneb Smaragdsaare pealinna külastamine hoopistükkis talvel keset sügavat madalhooaega.

„Juhhuu! Lähme linna möllama,“ hüüab vägijoogiga liialdanud turist trammipeatuses kaaslastele. Aga trammi pole kuskil. Maandusime Dublinis sedavõrd hilja, et meile vajalik transport enam ei liigu. Takso on Iirimaa pealinnas kallis, aga jõuluaeg päästab välja! Kord tunnis alustab Docklands bussipeatuse lähedusest öine jõulutramm. Jääme ootele.

Taksode hinnakirjad peegeldavad linna laiemat hinnataset. Dublin on lausa nii kulukas paik, et pealinn kuulub Euroopa kümne kalleima linna hulka, edestades nii Stockholmi kui Helsingit. Eriliselt üllatavad esmakordseid külastajaid hotellide hinnad. Keskeltläbi on Dublini hotellid Oslo järel Euroopa kõige kallimad! Just sellepärast valisime Airbnb lahenduse hotelli ja muude öömajade asemel

Kohustuslikud reisisekeldused
Elektritrammi metalse kõlina saatel saame lõpuks kodurajooni Bluebell poole liikuma. Nagu reiside käigus ikka, siis juhtub äpardusi. „Teie ostetud pilet ei kehti enam,“ kägardab konduktor äsja ostetud piletit ja vaatab meile nõudlikult otsa. „Ja mis siis edasi saab? Järgmine tramm tuleb alles tunni pärast,“ reageerib Karolin üllatunult. „Okei, okei. Ostke järgmisest peatusest endale uus pilet,“ annab konduktor järgi. „Aga tehke kiiresti!“

Seotud lood:

Kui see oleks juhtunud Kambodžas või Keenias, siis oleksime eeldanud tüüpilist turistipettust. Aga Dublinis kehtis tõesti öötrammile eraldiseisev 5-eurone pilet. Hüppame kiiresti välja, klõbistame piletiautomaadi nuppe ja kargame ahjusooja piletiga tagasi trammi. Järgmised segaduses hinged lähevad öise korra seletuse peale endast välja, kuid kaks kappi tõstavad kurjustajad maha. Noored keelduvad uut piletit soetamast, saates kaugeneva trammi suunas hävitava pilgu. Vanad piletid lendavad rööbastele.

Kodu Dublini äärelinnas
Esimese korraga on Bluebell peatusest ajutist kodu raske üles leida. Appi tuleb Aisling: lõbus, keskeale liginev Airbnb võõrustaja, kes elab elamurajooni klassikalises kahekorruselises majas. Sõbralik iirlanna jagab kodu koos elukaaslase ja nende 4-aastase pesamunaga. Majja sisenedes muutub omavaheline jutuajamine sosinaks, kuna teised on juba magama läinud. Meie päralt on māja teise korrusel asuv väike, aga hubane tuba, kust avaneb vaade tagaaiale ja naabruskonna kirikule. Talvel on vaade trööstitu.

Nädalavahetuse linnapuhkuseks on Dublin ideaalne sihtkoht. Pikemalt pajatame kolmest tipphetkest. Õlletehase külastuskeskus Guinness Storehouse, legendaarne vanglamuuseum Kilmainham Gaol ja ajapikku linnaga kokku kasvanud kaluriküla Howth.

Karolin Lukk

Guinness Storehouse
Guinnessi õlletehase territooriumil avatud interaktiivne muuseum on Dublini üks suurimaid turistimagneteid. Kohtume esimesel korrusel Rob’iga. Eelnevalt tutvustati teda kui meest, kes tunneb Guinnessi külastuskeskust läbi ja lõhki. „Küsige temalt nii palju küsimusi, kui vähegi jaksate,“ julgustas entusiastlik tädi infokassas. Õllemuuseumis on seitse korrust. Rob’i põnevate lugude ja seletuste saatel kõnnime kõik läbi ja selle käigus juhtub nii mõndagi huvitavat.

Degustatsiooni eesruumi kõnnime läbi hämara, kollaste tuledega valgustatud koridori. Tshhh. Paar sammu enne kohale jõudmist avanevad automaatselt meie ees uksed. Silmad harjuvad ootamatult heleda valgusega: see on kliinilise ja futuristliku piirimail mänglev valge ruum. Keset tuba on jahedat aroomiauru välja paiskavate sõrestikega lauakesed. Kõnnime koos teistega ringi, tõmmates ninna õllele omaseid, aga ühisest buketist eraldatud lõhnu. Haistmismeeled tunnevad linnase, odra ja muude koostisainete intensiivseid aroome. Mõni lõhn meenutab šokolaadi, mõni kibedat taimetõmmist.

Baariletil ootavad pisikestes klaasides äsja valatud õllelonksud. Eesruumist suundume maitsmisruumi, mis meenutab vastukaaluks valgele toale hoopis aristokraatliku isanda elutuba. Seinal on pilt õlleimpeeriumi loojast Arthur Guinnessist. Joome Guinnessi õpetuste kohaselt, võttes suurema lonksu ja lastes pruulil mööda keelt alla voolata. Kõigepealt käivitame keele otsas asuvad magusa maitse vastuvõtjad. Seejärel tunneme maisemaid noote ja alles lõpuks Guinnessile omast mõrkjat järelmaitset.

Guinness Storehouse on disainitud meenutamaks õllega täidetud klaasi. Tipus asub Guinnessile omane valge vahumüts. Arhitektuuriliselt tähendab see 360-kraadise Dublini vaatega katusebaari, kus kraanist voolab kesvamärjukest ja külastajad vehivad vahvate vaadete taustal endlikeppidega. Enne kompleksi tippu jõudmist uurisime Guinnessi reklaamimaailma ja proovisime valada täiusliku õllepindi.

Foto: Karolin Lukk

Õlut armastav tuukan. Vilistav auster. Jalgrattaga sõitev kala? Guinnessi reklaamimeistrid on alati loomingulisusega silma paistnud. Esimesed reklaamid kujutasid loomaaia asukaid, kellest ükski ei ütle külmast humalajoogist kunagi ära. Peaaegu alati on loomade kõrvale joonistatud ehmatunud talitaja, kes karastavat pruuli tagasi hakkab haarama. Tänapäevased reklaamid on üllataval kombel mitu korda keskendunud Aafrikale; nimelt on Guinnessi üks suurimaid turge Nigeerias.

Ja kuidas valada täiuslik Guinnessi pint? Kõigepealt näitab Rob ette. Guinnessi valamine võtab aega, ideaalses variandis 119.5 sekundit. „Näete, nüüd tuleb kallutada klaasi vaikselt otseks, aga ainult niikauaks, kuni kogunenud õlle piir jõuab Guinnessi märgini,“ õpetab Guinnessi tehasetark. „Nüüd peab Guinness veidi seisma. Alles siis tuleb peale teha vahumüts.“ Kui oleme keskendunult kõik läbi teinud, hakkab printer mürisema. Mõlemile sülitab trükimasin välja paberi, mis tõendab täiusliku pindi valamist.

Kilmainham Gaol
18. sajandi Iirimaa kinnimajade kõrval on tänapäeva eurovangla kui maapealne paradiis. Kilmainham Gaol ehitati 1796. aastal vastandiks vanglatele, kus hügieen oli ümmargune null, haigused levisid pidurdamatult ja omavahelised arveteklaarimised said saatuslikuks paljudele vangidele. Loomulikult pole tollane innovatsioon tänapäevase populaarsuse tegelik põhjus.

Kilmainham Gaol on muutunud üheks Iiri vabadusliikumise sümboliks. Vanglamüüride vahel hukati palju iirlaste jaoks olulisi revolutsionääre. Iga nurga tagant, kambri seest ja muruplatsilt võib leida mõne kaasahaarava loo. Neid jutte pajatas meile tuurigiid, kuna vanglas on võimalik ringi liikuda ainult koos grupiga, keda saadab vanglamuuseumi töötaja.

Vangla on niivõrd erilise atmosfääriga, et selles on korraldatud mitmeid filmivõtteid. Üks tuntumaid linateoseid on algupärane 1969. aasta „Itaalia rööv“. Kui ekskursioon on läbi, siis saab omal käel ringi kõndida klassikalises muuseumiosas, kuhu on kokku kogutud armastuskirju, vangide toimikuid ja muid huvitavaid dokumente ning esemeid ammustest aegadest.

Howth
Viimase päeva hommikuks on meil nähtud Trinity kolledž, Temple Bar piirkond ja ülejäänud huvipakkuvad kohad kesklinnas. Kätte on jõudnud aeg linnatolm jalgadelt pühkida, aga selleks tuleb esmalt DART (lähiliinid) rongi peale minna. 25-30 minutit kestva sõidu järel astume välja Howth rongijaamast.

Kajakate kisa. Soolane mereõhk. Kohati tugev tuul. Ilmaga on täna vedanud, sest päike hüppab aeg-ajalt pilvede tagant välja ja soojendab pealage. Howth rongijaamast algab mitu matkarada, mis alguses liiguvad mööda sama suunda, ent hiljem hargnevad kergemateks ja keerulisemateks teedeks. Meie teekond kulgeb jahisadamast mööda, misjärel hakkab asfalttee kõrguste poole ronima ja lõpuks muutub sootuks tallatud loodusrajaks.

Vaated on kaunid! Nagu mõnelt Iirimaa piltpostkaardilt. Kõnnime mööda kaljuäärt, siin-seal hoiatavad sildid alla kukkumise eest. Meri sillerdab päikese käes ja valjud iilid peksavad raevukalt laineid vastu alumist kaljuserva ning veest välja ulatuvaid kivisid. Vahepeal teeme peatuse, et suupisteid võtta, kuna liigume üsna korraliku tempoga. Ümbritsev taimestik on suvisest rohelusest muutunud turbakarva biomassiks, mis tuulte poolt sakutatud ja vihmadest lõplikult vettinud.

Tuletorni lähedusse jõudes pöörame rajalt Howthi poolsaare sisemaale. Otsustame keskmise raskusega raja kasuks, kuna tegime kaljumatka energiliselt läbi ja tagasisõiduni on veel aega. Hiljuti on sadanud. Osa rajast on nagu džungli uisuväli: mudane, läikiv ja võimatult libe! Värske õhk ja aktiivne liikumine aitab keskendumisvõimele kaasa, nii et väljume rajalt suuremate kaotusteta. Tagasi Dublinisse viivale rongile saame kaasa hea tuju ja palju kuivanud pori.

Dublinisse suvel või talvel?
Internetifoorumites ringi tuuseldades leiab põhilise soovitusena Dublini suvel külastamise. Põhiliste argumentidena tuuakse välja parema ilma, väliüritused, kauni looduse ja matkamisvõimalused. Siiski tasub meeles pidada, et parem ilm ei tähenda 24-kraadist soojust koos päikesevannidega. Üldjuhul jäävad südasuvised temperatuurid 15-19 soojakraadi vahele.

Tõsi, talvel on suurema tõenäosusega pilvine-vihmane ilm, mistõttu on näiteks Moheri kaljude külastamine kehv idee. Halb nähtavus rikub suuremat sorti elamuse saamise ära. Samas on Dublinis küllaga võimalusi aja veetmiseks siseruumides. Eelnevalt kirjeldatud Guinnessi vabrik ja Kilmainham Gaol on head variandid iga ilmaga. Oma kogemuse põhjal võime julgelt väita, et isegi detsembrikuises kaamoses võib ilm aeg-ajalt paremaks minna. Sel juhul tasub julgelt seada sammud mõne Dublini lähedal asuva matkaraja poole.