Taevaredelid


Taevaredelid
Foto: Dan Mikkin

Dan Mikkin võttis ette suvereisi Horvaatiasse ja avastas Aadria mere rannikult kummalised objektid – redelid, mis tõusevad paarikümne meetri kõrgusele ning ulatuvad kaugele vee kohale. Milleks neid vaja on?

Kas need redelid on Horvaatia vettehüppekultuuri monumendid?

Kahekümne meetri pealt saab tõepoolest efektseid hüppeid teha ning mõned sõgedad kohalikud seda ka teevad. Neile sekundeerivad Briti poissmehed, kes osavust julgusega kompenseerides sealt mõnegi tapvana näiva (pool)kõhuka sooritavad. Osa redelite all ei näi paraku meri sugugi ellujäämist soosivat ning seega ei saa kuidagi olla tegu hüppetornidega.

Mõni turist ronib üles ja naudib vaadet, laseb ennast pildistadagi ning üllataval kombel on need ronijad redelite sihtotstarbelisele kasutusele väga lähedal.

Redelid on püstitatud, et vaadata merd. Ronid ja vaatad, kus tuunikala ujub, ning annad sellest teistele kalameestele teada. Veel kakskümmend aastat tagasi oli kala kõvasti ning redeleid kasutati aktiivselt.

Enam ei kasutata, kuna tuunikala lihtsalt pole. Sai otsa haledamalt kui vahepeal tursk Läänemerest, sest varud kukkusid ülepüügi tõttu kokku. Olukord on nii hull, et kardetavasti ei pruugigi populatsioon meie eluajal taastuda. Kui veel 80ndatel oli majesteetliku kala keskmine suurus 150 kg, siis nüüd on harvade kättesaadavate isendite keskmine taandunud 25 kilole. Horvaadid süüdistavad itaallasi, kelle tohutu kalalaevastik Aadria mere avarusi künnab, rannakalur jääb ju alati kaotajaks.

Head pole lood ka muu maailma tuunikaladega ning sestap tasub restos tellides või poeriiulilt konservikarpi haarates mõelda, mida sa sööd. Kes saab viimase?