Suvel Lapimaale? Joo, kyllä!


Suvel Lapimaale? Joo, kyllä!
Fotod: Anu Vane

Kui sõpradele ütled, et lähed keset suve Lapimaale, vaatab kaheksa kümnest sind üpris kahtlustavalt. Umbes et „kas sa ikka tead, millega sa tegeled”. Et tegelikult võib suve Lapimaal kokku võtta kui igikestva Eesti jaaniöö – jaheda ja pirtsaka ilmaga, öö läbi valge ning sääsepirinat täis.
Et iga normaalne inimene põrutab ikka lõuna poole. Sõbrad, ma ütlen – te ei tea, millest te ilma jääte!

Lapimaa on tõeliselt eksootiline sihtkoht neile turistidele, kes on pärit kaugemalt lõunast. Eestlased kipuvad Soome peale pigem nina kirtsutama, vihjates, et pole neil seal miskit sellist, mida meilgi olemas ei ole.

Eks selles oma tõde on, aga ometi on Lapimaal kõik veidikene teistmoodi. Katsungi nüüd kümne märksõna abil ära raamida selle, mis Lapimaa ka eestlasele eriliseks suvesihtkohaks teeb.

KARGUS. Lapimaa suve on tarvis kogeda omal nahal. Justnimelt nahal, sest see on esimene organ, mis lennukist maha astudes ütleb, et oled just lennanud 800 km põhja poole. Kuigi päike sirab ja termomeeter näitab 22 soojakraadi, tunneb nahk õhus ikka seletamatut kargust. Justkui hoovaks seda kusagilt kaugest kliimaseadmest. Eesti südasuvise leitsaku järel on see ütlemata värskendav.

HELEDUS. Muidugi – valged ööd. Jah, tõsi, meil on ka. Aga Lapimaal on need valgemad. Jaanipäeva aegu ei kao päike hetkekski horisondi taha ning isegi augusti alguses on keskööl õues nii valge, et näeb üsna kenasti raamatut lugeda. Kuid valgemad ei ole mitte ainult ööd, vaid ka päevad. Ka päike särab Lapimaal heledamalt! Valgus on eredam, valgem ja selgem, isegi õhtutundidel. Kohalikud arvavad, et see on osooniaukudest. Kes teab.

ÜKSINDUS. Lapimaal on üsna tavaline, et lähim naaber elab sinust kümne kilomeetri kaugusel. Teie vahele võib jääda näiteks soo. Kidurad puud, kanarbikune tundra, ererohelised soised alad, tumedalt helklevad järved ja kaunilt kuppeljas maastik nii kaugele, kui silm ulatub – ja ei ühtegi maja. Öeldakse, et eestlased armastavad omaette elada. Lapimaal saab omaette elamine hoopis teised mõõtmed.

Foto: Anu Vane

PÕHJAPÕDER. See on küll miski, mis on Lapimaale ainuomane. Põhjapõdrast ei saa mööda vaadata ja rääkimata jätta. Neid liigub igal pool. Sõna otseses mõttes ei ole võimalik niimoodi Lapimaal käia, et sa ühtegi ei näe. Omapärane põhjapõtrade juures on see, et kui autosid nad ei karda, siis autost väljunud inimesi küll. Kuni keegi autost ei välju, sobib autotee pikutamiseks kenasti. Erinevalt Eesti suuremast suguvennast aga põhjapõder pimeduses äkilisi auto ette hüppeid ei harrasta. Vähemalt kohalikud nii kinnitavad – poro olla päevaloom.
Põhjapõdrad tulevad end puhkemaja ukse ette suisa ise näitama.
Kanuusõit jõel on sobiv seiklus romantikuile. Inimtühi maastik libiseb mööda, üks kaunis vaade teise järel. Kui eriliselt veab, võib näha ka ujuvaid põhjapõtru.

METSAPOOLE. Peale selle, et eestlased ja soomlased keelesugulased on, sarnaneb soomlane meiega ka selle poolest, et ta on oluliselt rohkem n-ö metsapoole kui keskmine keskeurooplane. Erilised mõõtmed omandab looduslähedus Lapimaal, kus elu on ajast aega väga selgelt sõltunud aastaaegadest ehk sellest, mida metsast parasjagu leiab.
Eestlane muidugi tunneb end Soome metsades võrdlemisi koduselt – sinikad, mustikad, pohlad ja jõhvikad, kõik on olemas. Mis aga eestlastes tõsist kadedust äratab, on murakad. Kui meil leiab murakat viimastel aastatel aina vähem, siis Lapimaal ei näi need kusagile kaduvat.

MÖKKID. Kui soomlased arvavad, et igal eestlasel on kuskil daatša, siis eestlased arvavad, et igal soomlasel on kuskil mökki. Ainus vahe on, et kui soomlased siin eksivad, siis eestlased ei tee seda mitte. Soomlastel ongi päriselt igaühel mökki. Ja kui juhtumisi ei olegi, siis võtavad nad oma makkara’d kaasa ja sõidavad Lapimaale metsavalitsuse rajatud onnikestesse ning grillivad. Massiliselt. Soomlaste makkara- ja mökki- vaimustusele ei ole Eestis võrdset nähtust. Aga kui meil oleks ka üle 180 000 imeilusa järve, kanarbikust lillad metsaalused, pikad valged ööd ja loendamatu hulk külalislahkeid lõkkeplatse, küll meie ka sama teeks.

LIIKUMINE! Metsiku loodusega Lapimaal on loodud kõik tingimused sportlikuks ajaveetmiseks. Turistidele pakutakse loendamatul hulgal eri raskusastmega safarisid – ATV-dega puusadeni mudas või tsiviliseeritult liivasel metsateel, kanuudega kärestikel või peegelsiledal järvel, matkad kõnnikeppidega mägedes või jalutuskäigud rabaradadel. Ühiseks taustsüsteemiks jääb ikka kordumatu loodus. Ja kui Eesti presidendi rada Aegviidust Jänedale on 10 km pikk, siis soomlaste Kekkoneni matkarada on üle 240 km pikk ning kulgeb läbi Lapimaa.

Pole mingit kahtlust, et suvine lapimaa on eestlasele üks äraütlemata kummaline sihtpunkt. Kõik oleks justkui oma, aga ei ole ka – on natuke valgem, metsikum ja teistmoodi. Igal juhul oli minu lapimaine suvepuhkus üle tüki aja üks värskendavamaid reisielamusi. Seega, sõbrad, julgen Lapimaad soovitada küll. Elu on ka meist põhja pool!