1/1

1. Kavalad tüssajad


Lennujaamast väljudes lõi meid pahviks troopiline õhk ning – kuigi tänavatel oli inimesi kordades vähem – ikka ja jälle pealetükkivad ja petta üritavad autorikšajuhid. Mitmed Indias kohatud rännusellid hoiatasid meid, et kui seal kasutavad kohalikud võõramaalaste petmiseks lapsikuid ja läbinähtavaid mooduseid, siis Sri Lankas on kelmid palju kavalamad. Oli õnn, et seda teadsime, kuna tänavatele jõudes pidime kohe sellega ka silmitsi seisma. Nimelt proovisime leida bussipeatust, kust minna meile teada oleva numbriga sõidukile, mis viiks meid väikesesse asulasse, kus meid Couchsurfingu portaali kaudu leitud pere ootamas. Samal ajal, kui me suurte seljakottidega mööda kõnniteed lennujaamast eemale kõndisime, et bussipeatust leida, peatusid meie kõrval mitmed autorikšajuhid, kes proovisid meid oma sõidukisse meelitada. Kuna inimene on siiski inimene, ütlesime ühele juhile viisakalt, et me ei soovi tema teenust kasutada, vaid otsime bussipeatust, kus meile vajalik ühistranspordisõiduk peataks ja meid peale korjaks. Tema hakkas kõva häälega seletama, et seda bussi ei sõida, peame võtma takso ja tema pakub parimat hinda ning istugu meie aga tema sõidukisse. Keeldusime taas ja kõndisime edasi. Kuna juhilt abi ei saanud, proovisime nõu küsida kohalikult naiselt, kes meist parasjagu möödus. Naine sai mõni sekund meie küsimuse peale mõelda, kui seesama autorikšajuht tema poole jooksis, midagi kohalikus keeles närviliselt seletas ja pärast seda ütles meile naine, et sellist bussi üldse ei eksisteerigi ja et peaksime koos selle rikšajuhiga minema. Olime olukorrast hämmeldunud ja kõndisime lihtsalt edasi, kui mõnesaja meetri pärast leidsimegi bussijaama, kus mitu meile vajaliku numbriga bussi ootamas.
Kuigi buss sõidab vaid 25 km/h, on see siiski võrdlemisi mugav (kui mitte arvestada ruumikitsikust) ja populaarne liikumisviis. Foto: Kadri Org


Paraku ei olnud bussijaama leidmisega sekeldused veel läbi. Esimesele bussile me ei mahtunud, kuna jõudsime sinna hetkel, mil buss hakkas liikuma ning sinna oli end pressinud niivõrd suur hulk inimesi, et mõned rippusid pooleldi bussiustest välja. Küsisime bussijuhtidelt nõu ning peagi pandi meid istuma tühja pimedasse bussi, mis pidi poole tunni pärast hakkama liikuma meile vajalikku sihtkohta. Samal ajal, kui me ootasime, proovisid veel mitmed teised juhid meid oma konditsioneeriga bussidele meelitada, öeldes piletihinnaks sama suure summa kui autorikšajuht. Kuigi olukord tundus kahtlane, sõitis lõpuks buss peatusesse ja korjas peale ka teised inimesed. Kuna meilt veel piletiraha ei küsitud, aimasime ette halba ja küsisime kohalikelt, kui palju nad oma pileti eest maksavad. Vahetasime enda suuremad rahatähed väiksemate vastu ja nagu aimasime, küsiti meilt bussist lahkudes kolm korda kõrgemat hinda. Ütlesime, et ei ole selle hinnaga nõus ning maksame sama palju kui kohalikud. Seepeale viitas konduktor meie seljakottidele, mis asetatud bussijuhi kõrvale kõrgemale mademele nii, et nad ei võtaks ühegi reisija iste- ega seisuruumi, ning ütles, et peame ka pagasi eest täispileti hinda maksma. Kuna olime võtnud põhimõtteks, et proovime hoiduda petuohvriteks langemisest ja maksta kohalikega sama hinda (lühiajalisel puhkusreisil mõnekümne eurosendi lisaks maksmine ei tapaks, kuid pikal reisil igal pool juurde makstes tuleb kokku üsnagi arvestatav summa), siis kauplesime jäärapäiselt nii kaua, kuni konduktor meile õiglase hinna ütles.


Kuninglik kookoseparadiis

Uude riiki ja kultuuriruumi saabudes on hea, kui on ees kohalikud sõbrad, kes aitavad sisse sulanduda ja olustikuga harjuda. Kuna Sri Lanka pealinna ümbruses meil endal varasemaid tuttavaid ees ei olnud, olime õnnelikud, et leidsime diivanisurfamise portaali kaudu kohaliku pere, kes oli valmis meid enda juures esimesed ööd kostitama ja saart tutvustama. Leibkond koosnes abielupaarist, nende kahest teismelisest pojast ja vanaemast. Pereisa, nagu ka paljud teised srilankalased ja indialased, töötas interneti kaudu kodukontoris USA firma heaks. Eelnevast tulenevalt pidi ta oma elurütmi sättima ka üheksa ja pool tundi varasema ajavööndi järgi, mis tähendas, et tema tööpäev algas öö hakul ja lõppes varahommikul.
Jõudsime kohaliku pere juurde hilja õhtul, mil pimeduse tõttu ümbrust uudistada ei saanud. Hommikul ärgates oli meie imestus aga suur, kui mõistsime, et oleme maabunud troopilisel kookosesaarel. Nimelt on Sri Lanka üks suurimatest kookose tootjatest maailmas ning saime teada, et kookospalmid on äärmiselt tänuväärsed, kuna igat nende osa saab kasutada ja jäätmeid ei teki. Kookospähklit on võimalik süüa toorelt, panna seda riivituna toidu sisse, teha kookospiima, -õli või rasva ning kõikides Sri Lanka köökides on kookos ka laialdaselt kasutatud. Lisaks sellele saab kookospähkli välimisest kihist teha kööginõusid, keskmisest kihist vastupidavat nööri ja kookospalmi lehtedest harjasid. Mitmetes töökodades jahvatatakse kookospähkli välimine kiht aga saepurutaoliseks massiks, mida Sri Lanka ekspordib Araabia maadesse kõrbepiirkondadesse, kus seda kasutatakse huumusena.
Lisaks kasvavad Sri Lankal kuningkookosed (king coconut), mis on kollast või oranžikat värvi ja mille vesi on magusam kui rohelistes kookostes. Laiemalt levinud rohelise kookose vett maitsesime Indias Goa osariigis, kuid siis mina pettusin veidi vedeliku maitsetuses. Päikesetoonis kuningkookoseid müüdi Sri Lankal aga mitmel pool tee ääres ning üks korralik kookos sisaldas pea liiter magusat kookosemaitselist vett. Pärast joomist lõi müüja pähklist välja laastu, millega sai kuningkookose sisemuses peituva tarretisliku viljaliha ka nahka pista.

Imemaitsvad ja vaid Sri Lankale omased kuningkookosed, mida sai osta sõidutee äärest. Foto: Kadri Org


Kookospuust ei lähe midagi raisku – välisest kookospähkli kihist tehakse huumust ja keskmisest tugevat nööri. Foto: Kadri Org
Palmipuude mets, mis paiknes meie ööbimiskoha kõrval. Foto: Kadri Org


Harmoonias elavad maailmavaated
Pärast paari päeva pikkust sissejuhatust pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel paiknevas külas võtsime bussi mööda rannikut põhja poole. Buss on Sri Lankal laialt levinud transpordivahend, mida kasutavad paljud inimesed ning mis on seetõttu alati puupüsti rahvast täis. Meie jaoks oli harjumatu aga see, et uksed on sõidu ajal alati avatud ja üle riigi sõidavad kõik bussid ühtlaselt aeglase kiirusega – umbes 25 km/h. Graafik on aga tihe (terve reisi vältel oli pool tundi pikim aeg, mil me pidime bussi ootama), liinivõrgustik katab terve saare ja piletihinnad on taskukohased. Valikus on nii era- kui ka riigibussid, millest viimased tihtipeale aeglasemad kui esimesed, ja konditsioneeriga erabussid, mis esimestest kõvasti kallima hinnaga (samaväärsed isegi taksohinnaga).
Meie järgmine peatuspaik oli aga Sri Lanka läänerannikul pealinnast poolteistsada kilomeetrit põhjapool asuv Puttalami laguuni juures paiknev küla. Tegemist oli lohesurfi piirkonnaga, kus on hooaeg siis, kui Sri Lankal turismihooaega ei ole. Ööbisime sinisest laguunist vaid mõnekümne meetri kaugusel kohvikus, mille juurde oli hispaanlasest omanik püsti pannud ka mugavad telgid (need paiknesid katuse all ja telgis oli ka elekter, ventilaator, riiulid jm). Igal hommikul, mil telgist välja tulime, sooja päikest oma nahal tundsime, palmipuude all ringutasime ja mõnekümne meetri kaugusel helesinist laguuni nägime, oli tunne, et paikneme eksootilises paradiisis.
Sri Lanka on valdavalt budistlik riik, kus seda religiooni (paljude kohalike sõnul pigem elufilosoofiat) jälgivad umbes 70% inimestest. Ülejäänud rahvastik on protsentuaalselt üsnagi võrdselt jaotunud aga hinduismi, islami ja kristluse järgijateks. Kappalady külas olid Buddha ja Jeesuse kujud omavahel aga vastamisi tänaval ning lisaks kristlastele ja budistidele kohtas külapildis ka ümmargust taqiyah mütsi kandvaid moslemimehi. Pealtnäha paistsid külas kõik erinevaid religioone järgivad inimesed elavat aga harmoonilises rahus.

Verivärske Sri Lanka noorpaar, kelle pulma oli meil au kutsutud olla. Foto: Kadri Org


Meil oli samas paigas võimalus osa saada ka kohalikust kristlikust pulmast. Nimelt abiellus meie ööbimispaiga naabripere 16-aastane tütar samavanuse noormehega. Kuna pererahval ei olnud kvaliteetset kaamerat, et sündmust pildistada, pakkusime välja, et võime enda tehnikat kasutades peost fotosid teha ja hiljem mälupulgal neile anda. Nii sattusime reisikaaslasega kohalikku pulma, kuhu lisaks meile kutsuti ka kohviku omanikud, hispaanlasest naine ja srilankalasest mees, ning austraallastest abielupaar. Kohalikud ise häbenesid veidi pidustust, kuna ütlesid, et see on väga vaene ja tagasihoidlik. Eurooplaste jaoks oli peopaik aga kui unistus – sinise laguuni kaldal, palmipuude all. Kui muidu kestavad Sri Lankas pulmad mitu päeva ja külalisi on mitmeid sadu, siis see toimus pereringis ja ühel päeval oli nii abielu sõlmimine kui ka pruudi lahkumistseremoonia. Kuulsime, et pulm on noorte enda valik, kuid samas tunneb pere veidi kurbust, sest tüdruk oli saanud lõpueksamitel väga head tulemused ja ta oleks saanud edasi õppima minna. Teisalt on külades taoline asjade käik paratamatu – tüdrukud käivad vaid kooli ja kodu vahet, pühapäeval ka kirikus, ning abielu on ainus võimalus, et kodust välja saada. Paraku lõppeb peigmehega leibade ühte kappi panemisega ka haridustee.

Kappalady külas toimuv kristlik pidustus – inimesed õnnistasid kuju ja käisid selle alt läbi. Kristlastega elasid väikeses külas rahulikult üheskoos aga ka budistid ja moslemid. Foto: Kadri Org


Pulmapaik, mis saareelanike meelest vaene ja tagasihoidlik, kuid eurooplase jaoks kui unistus. Foto: Kadri Org


Kohalik Sri Lanka pulm võttis lõbusa ilme, kui välismaalased ja kohalikud üheskoos tantsu vihtuma hakkasid. Foto: Kadri Org
Piltilusa laguuni kõrval paiknev kohvik, mille hispaanlannast omanik pakub telkides ööbimisvõimalust. Foto: Kadri Org

Saime ka laiemalt aimu sellest, miks saareelanikud ei hinda tingimusi, milles nad elavad, ja ihaldavad euroopalikke standardeid, ning meie vastupidi. Ühel öö hakul läksime reisikaaslasega inimtühja randa ujuma ning saime elu lõpuni meelde jääva kogemuse – taevas sirasid tähed, meres reageeris meie liigutustele plankton, mis tekitas tunde, nagu ujuksime sillerdavate tähtede seas, ja kaldal lendlesid pimedas helendavate taguotstega jaanimardikad. Olime kogemusest niivõrd vaimustunud, et tagasi ööbimispaika jõudes jagasime seda ka kohalikega. Meie imestuseks ei olnud nemad sellisest nähtusest midagi kuulnud ja hommikul hispaanlasest kohvikuomanikuga rääkides saime teada, et suurem osa srilankalasi ei oska ujuda ja kardavad vett. Nad ei näe päikesel ja rannaliival suurt väärtust, vaid ihalevad pigem Barcelonasse või Londonisse, kus korralikud majad ja tänavad reas, ja ei mõista, miks sealt inimesed nende vaesele saarele logelema tulevad. Kuna nendeni on kapitalism jõudnud palju hiljem, on ihaldusväärseimaks ametiks kontoritöö ja meelelahutusviisiks poodlemine. Viimased on aga need, mille eest enamik Sri Lankale reisinud turistidest põgenevad.
Rännuteekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.

1/1