Seda, et Sri Lanka panustab kihama löönud turismisektorisse, tunnetasime kohe maandudes. Nimelt hakkasime päev enne lendu muretsema, et ei olnud omale e-viisat teinud. Lugesime internetist, et viisat on ka piiril võimalik teha, kuid sel juhul pidavat olema protsess keeruline ja on oht, et ametnikud keelduvad loa väljastamisest. Süda sees veidi värelemas, astusime lennukilt maha ning avastasime, et kohapeal oli lausa mitu letitagust, kus võimalik viisa eest maksta. Kergendasime mõlemad oma rahakotti 40 dollari võrra ja vastu saime paberilehe, mis kinnitas, et oleme maksnud. Sellele järgnes uues järjekorras seismine, milletaolisi oli üksteise kõrval ligi kümme, ja kus pidi piiriametnikule esitama eelneva makset tõendava dokumendi ja erinevate isikuandmetega täidetud ankeedi. Üks lahter, mida ankeedil täitma pidi, oli aadress, kus Sri Lankal viibime. Ootesaalis olid suured sildid, millel oli just sellele lahtrile rõhku pööratud ja kirjutatud, et viibimiskoha aadress peab kindlasti kirjas olema. Meie paraku oma täpset ööbimiskoha aadressi ei teadnud ja seetõttu kirjutasime ankeedile vaid küla nime ja mõtlesime, et uurime piiriametniku käest täpsemalt, kuidas käituma peaksime. Letini jõudes hämmastas meid aga ametniku käitumine – ta heitis pilgu maksekviitungile, siis ankeedile ja ütles monotoonse näoga, et võime riiki siseneda. Proovisime temalt küsida, et kas ei teki probleeme, kui me pole oma viibimisaadressi ankeedile kirjutanud, kuid vastuseks saime käeviipe, et minge juba edasi.