Iirimaal asub üks linn nimega Kinsale, mis on täis turiste ja kohalikke artisane. Olles kuulus oma hubase miljöö poolest, võime seda linn võrrelda Soomes oleva Fiskarsiga — seesama, kust on pärit kõik need aia- ja köögitarbed. Kuid Kinsale’il on pakkuda midagi enamat kui vaid käsitöö. Linn on ümbritsetud mägismaaga, mis on täis niite. Enamikel niitudest võib kohata mitmeid lehmatõuge, lambakarju ja maitsvaid metsmaasikaid. Smaragdroheline saar on ajalooliselt kuulus oma võitoodangu poolest, kuigi tänapäeval tulevad esimeste asjadena pigem meelde Guinness ja Jameson.

Iirimaa on imeline maa, mille rohelistel aasadel võib kohata härjapõlvlasi ning muud imerahvast. Vägevad kalmistud, Keldi ristid ja muistsed dolmenid toovad meelde seal lesiva ürgsuse. Küllap Iiri vaim, bardlus ja lauluhääl pärinevadki aegadest enne seda, kui kroonikud kirjakeelt tundsid. William Butler Yeats meenutab oma luuletustes tantsivaid haldjaneide, Oscar Wilde idealiseerib kirge ja James Joyce loob Dublinist Odüsseia.

Kinsale’is võib seda kõike kohata, endiste aegade romantikat ning tänase päeva loomingulist revolutsiooni. Linnas toimub igal kolmapäeval turg, kuhu kogunevad erinevad käsitöölised, kaupmehed ja farmerid. Söögiks pakutakse maitsvaid pestosid, kohalikku juustu ja kitsepiima. Trubaduurid mängivad südamlikku muusikat, tänavatel ja galeriides esitletakse hämmastavat keraamikat ning muud käsitööd. Kinsale’i linn, kuulus moosekantide kants — koht, kus traditsioonid ning kultuur lokkavad, ja nii mõnegi reisilise süda langeb lummusesse.

Sealses sadamas seisavad kaunid laevad, mõned neist oma nimetuselt jahid. Sinna seilamine võib rahuldada nii mõnegi ränduri soovi näha kauneid paiku. Vaev selle nimel on vähene neile, kes on harjunud ületama Taani väinu. Suur Atlandi ookean, mille mühisevad vood puutuvad kokku kõrge rannakuga, millel asetsevad Püha Jaani ja Augustuse kindlused. Mäenõlval kõrguvad tornid on näinud Briti impeeriumi tõusu ja langust, nende all on valvet pidanud kuningliku laevastiku Fregattid.

Mitmed Iiri sadamalinnad on sünnitanud suursuguseid poeete, romantikuid ja kangelasi. Skerries’es maabus Püha Patrick oma sünnimaale. Seal võib leida kaljusse kivistununa tema jalajälje, mis on tänapäevalgi populaarne destinatsioon palverändurite hulgas. Kuigi demograafiliselt võime kohata tugevat angliseerumise tendentsi, põleb leek iirlaste südames visalt edasi — maal, kus kuuel päeval seitsmest on taevas vihmapilv. Inglaste sõnul olevat nende lääne naabrite juures palju niiskem, kui neil endil.

Kunagi olnud Iirimaa kliima paljuski kuivem, kuid üleüldine looduskatastroof saabus siis, kui Briti impeerium hakkas kohalikku puitu kokku koguma. See kõik algas suure ülemere laevastiku ehitamisega ning jõudis lõpule 1821. aastal avatud Manchester-Liverpooli vahelise raudteeliini avamisega. Sealt edasi tulid metropoliitsed pürgimused ilmsi, mida iseloomustas suur linnastumine, näljahäda ning lageraie.

Härjapõlvlaste saar oli ennemuiste täielikult kaetud metsasaludega, kus kasvasid tammed, pöögid ja muud lehtpuud. Seda rääkis mulle üks vahva iirlane, kes oli müümas Kinsale’i turul tooršokolaadi. Ta oli küllaltki noor, tema peas oli palju mõtteid ja mitmed unistused olid sealsete inimeste moodi. Ta igatses metsa järele ning oli võtnud oma elu ülesandeks arendada permakultuuri ja taas istutada Iirimaa roheliseks.