Siiruviiruline Sibulatee


Siiruviiruline Sibulatee
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Eesti avastamata aarete konkursi finalist Sibulatee Peipsi veerel ütleb oma reklaamlausega kõik ära – üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri. Teist nii mitmekihilist kanti Eestis naljalt ei leia, ega nii särasilmset ettevõtlikkustki. Siin jõuame maiku anda ehk vaid kolmandikust kogu Sibulateest.

Sibulatee on esiteks üks neid väheseid, ent kauneid eeskujusid, kus samanimelise mittetulundusühingu aktiivsed preilid on koostööle meelitanud hulga kohalikke ettevõtjaid, et turisti elu võimalikult hõlpsaks teha. Alles mullu sügisest tegutsevasse võrgustikku kuulub hetkel 21 ettevõtet, kelle teenused on koondatud eri teemadel pakettidesse.

Sellega töö ei piirdu ja Sibulatee üks eestvedaja Triinu Akkermann vaatab päris kaugele tulevikku, mõeldes sellele, et ühel päeval hakkavad ringi reisima vanavanemad oma lapselastega ja kõigile peab igal pool midagi pakkuda olema.

Sibulatee mõtteline staap ja Estravellerilegi suurim üllataja on Alatskivi, täpsemalt sealne terve igaviku renoveerimist oodanud loss.

Mõisaarhitektuuri pärl

Asjaarmastajast arhitekti parun von Nolckeni poolt šotimaise kuningliku Balmorali residentsi eeskujul püstitatuna on Alatskivi loss oma tornikeste ja ebapraktilise ruumilahendusega ühelt poolt suurushullustuses mõisniku kummaline kapriis, ent teisalt ka kahtlemata kõige maalilisem ja efektsem historitsistlik mõisahoone Eestis üldse.

Rentnikega alt läinud, võttis vald ise eurorahaga asja käsile ja suvel avatakse loss lõpuks korda tehtuna ja kusjuures hästi korda tehtuna. Erinevalt mõnest teisest paljukannatanud mõisahoonest pole siin mindud moodsat teed, vastandades säilinut moodsama-lihtsamaga. Omanik on pidanud oluliseks püüda algset miljööd, ja olgugi et see päris lõpuni ju võimalik ei ole, on tulemus mõisalikult suursugune. Kadunud parunihärra tunneks end siin üsna koduselt.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Lossis leiavad lisaks juba töötavale restoranile koha neli sviiti, lossi ajaloole ja Eduard Tubinale (kelle noorpõlvemaad olid siinkandis) pühendatud ekspositsioonid ning hulk ruume üritusteks konverentsidest pulmadeni.

Lossi ajalugu väljendub ka restoranimenüüs, kus saavad kokku Eesti, Šoti ja nn mõisa ehk Saksa köök. Tulevikku jääb veel keldri ja kõrvalhoonete kordategemine, mis peaks lisama tegevusi lastele ja näiteks väikese juustukoja.

Triinu kiidab Alatskivi potentsiaali eelkõige Tartu-läheduse tõttu – vähem kui tunni kaugusele on mugav tulla näiteks konverentsi järel õhtust üritust pidama, saab linnast eemale ja lisaks elamuse millestki uuest.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Laste rõõmuks avatakse sel suvel muide poolel teel Tartust Alatskivisse kogu pere mängumaa Vudila, mis hakkab piletit jagama selliste naabritega nagu Palamuse muuseum ja Elistvere loomapark. Konkurentsitu kolmik ja eraldigi võttes peaks mitmes etapis valmivast mängumaast mõne aasta pärast täiemahulisena saama tugev läbirääkimiste argument lapsevanematele.

Tegelikult on ju sääraseid lasteparadiise Eestis praegu vaid paar ja needki pole kuigi suured.

Kirevat sibulateed rikastab veelgi mitme tänase ettevõtja taust, mis ei piirdu sugugi vaid eesti ja vene ning Rahvaliiduga. Nii peab mõnus soome proua Marja mõisapargi servas juba kolmandat hooaega Apollo Belvedere nimelist restorani ja päris värsket külalistemaja, mis paikneb lähedalasuvas vanas apteegihoones.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Soomlase serveeritud ökomenüü

Päris tänavalt sisse astudes ei pruugi igal ajal süüa saada, aga ettehelistamise vaev tasub end ära – hooajaliselt muutuv ja kohalikust toorainest menüü lähestikku nõnda mitu söögikohta juba hakkama saab! Kivi kõrts võiks muidu olla tavaline pubi (mida ta menüü poolest ka on), aga siseneja näeb kohe, et sellest on asi kaugel. Aigne ja Hans ajavad nimelt nii Tartus kui ka Alatskivil antiigiäri ja nii on kogu kõrtsi kaunistav atribuutika põhimõtteliselt müügis.

No mitte päris kõik, täpsustab Aigne, kuna mõne vidinaga on nii lähedane side, et neid ei raatsi ära müüa. Aga äriidee on hiilgav – kes see viitsiks poes väga kaua aega veeta, aga kui istud maha sööma-jooma, küll selle tunni jooksul mõni ese aknalaudadel, laes või seintel ikka meeldima hakkab ja lahkumisel ühes tuleb. Vanavaraarmastusest on Alatskivil välja kasvanud suisa laat, mida soovitame 10. juulil kaema minna. Kõrtsutoa kõrvalt leiab veel väikese aiandus- ja lillepoe, mis ei varusta mitte ainult üle tee asuvat kalmistut.

Ja sellegagi ei piirdu paari ettevõtlikkus – järgmise rõngana Sibulateele panustavad nad mõni kilomeeter eemal Nina kordoniga, kus juulis saavad valmis uued, läbi kahe korruse ulatuvad külalistoad. Aigne on tsikliga enne meid kohale jõudnud ja seletab kiiresti maja ajalugu, mis on omane teistelegi siinkandi hoonetele – koolimaja, piirivalvekordon, praegugi üht tuba täitev küla raamatukoguke.

Vaade korstna otsast

Uute järvevaatega tubade lisandudes mahutab maja juulist nii 30 unist inimest ja passib hästi suuremale seltskonnale ühekorraga tulekuks. All kaminasaalis saab pidutseda ja kööginurgas ise süüa teha. Üle 40 seltskonda väga ajada ei tasu, arvab Aigne, muidu ei jää tantsulkaks ruumi. No ja muidugi vaatetorn – piirivalve pärand, aga siiani toimiv nii pilguga Venemaa püüdmiseks kui ... sauna korstnana.

Nagu Alatskivi kõrtsus saab siingi pea kogu sisustuse kaasa osta, lubab Aigne, lootes, et voodeid siiski ehk ei taheta. Aga antiiksed kapikesed, lambid, peeglid – miski pole selle maja külge naelutatud. Mõni võib Nina kordoni hindade üle ehk ehmuda – linnas, veel, aga siin, kolkas?! –, kuid perenaine

hakkab peas elama ja maitseid moodustama juba kiretult tahvlilt lugedes. Suvel peaks siiski ka uksest sisseastuv kontvõõras söönuks saama.

Söögikoha nimi viitab Belvedere Apollo nimelise kuulsa antiikskulptuuri koopiale, mille president Päts siit Alatskivilt mõisapargist Kadrioru lossiparki kaunistama viis. Oleks kena küll, kui tänane president taipaks selle tagasi viia.

Lisaks teisele külalistemajale veidi eemal on plaanis korrastada ka kõrval asuvad hooned, millest üks peaks kujunema Sibulatee füüsiliseks keskuseks, kus pakutaks lisaks infole müügiks ka kohalikku kraami ning mitte ainult sibulat ja kala.

Tere, Holland!

Marja majast vaid sadakonna meetri kauguselt maantee äärest leiab kohaliku “Hollandi saatkonna” ehk Kivi kõrtsi, mida peavad käbe eesti naine Aigne ja tema madalmaine sõber Hans. Alatskivil elu tõepoolest käib, kui nii lubab selle eest ka kvaliteeti ja mis veel oluline, kui peatute kauem kui ühe öö, siis kujuneb ka hind päris taskukohaseks. Pole ju aastaid tühjana lagunenud maja putitamine odav, rääkimata kevadest, kui poolteist kuud tuli ööpäev läbi valvet pidada ja 24 h jooksul nii kolm tonni vett keldrist välja pumbata.

Sibulatee-Triinu märgib, et turismiettevõtjate häda on sageli see, et ei suudeta külastajatele pakkuda midagi lisaks iseenda tootele-teenustele. Nina kordonis seda häda pole – kuigi õigeuskliku küla hiilgeaegadest (neli poodi, kool, kino!) on vähe järel, saab näiteks korraldada koos kohalikega kalalemineku, pärast kalade puhastamise ja suitsutamise jne. On ju veepiir tõesti siinsamas, kuigi raamatukogus nähtavate piltide sarnast lotjade rivi muidugi Peipsil enam ei kohta. Või minna hoopis seenele! Aigne lubab, et teab häid kohti. Sellised ettevõtmised eeldavad siiski korraldamist ja võtan-paadi-lähen-järvele ei pruugi impulsiivotsusena Peipsi ääres õnnestuda.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Ökopuhkus varbaidpidi Peipsis

Edasi juhatab Triinu meid Nina külas kohta, millele ei viita ükski silt, aga mis võidab Estravellerilt selle treti vimpli – läbi tahedama ja püdelama, niitude ja võsa vahel mööda konarlikku rada, nagu tahaks keegi teadlikult seda paika varjata. Kusjuures tahabki, sest teekese lõpus peituvad väikesed põhumajad on midagi erakordset.

Milline üldse näeb välja põhumaja? Mitte päris selline, nagu esimese hooga võiks ette kujutada. Pole ümaraid krohvitud pindu, vaid kandilised tõrvapapiga kaetud modernse joonega hooned. Klaasist otsaseintega, askeetlike elutingimustega, ent ikkagi täiesti iselaadsed pelgupaigad. LED-valgustus, akudesse salvestatud tuulegeneraatorist pärinev elekter, külalisele pakutakse lihtsasse vormi peidetud hüpermoodsat ökopesa. Ühes elab peremees ise, teises hoidis tol päeval oma meresüstavarustust, aga ruumi on ka külalistele.

Oma külaskäigu ajal ei kohanud me seal hingelistki, ja see ongi õige meeleolu. Sina, napp, aga piisav peavari, merena näiv üüratu järv grilliplatsiga veepiiril, tuhanded väikesed karbikesed jalge all praksumas – siin kirjuta või raamat, kui korraks klišeedesse libastuda. Kuigi peremees Mikk nokitseb järve äärde varsti sauna teha ja võsa vahele viib tugev laudtee, mille lõppu peaks tulema välidušš, polevat majutusteenuse pakkumine teab-mis eesmärkki.

Tema kirg olla rohkem just põhumajade ehitus, sellealane nõustamine ja muidugi meresüstade ekspeditsioonid üle maakera. Igatahes pool Estravelleri toimetust olnuks kohe valmis ühe terve majakese seal endale ostma, kui härra kodus olnuks. Ilmselt saanuks ka. Saab ka nende samade kuuldavasti Eesti parimate matkasüstadega Peipsile libisema minna.

Üks väga kodune muuseum

Järgmiseks peatuseks Sibulateel valime üle 400-aastase ajalooga vanausuliste Varnja küla, mis on pikast küladerivist kõige lõunapoolsem. Nagu siin kombeks, piisab ühest telefonikõnest, et perenaine või -mees asjatoimetuste kõrvalt kohale tuleks ja kui piisavalt vara helistanuks, jõudnuks lahke Raissa pirukaidki küpsetada. Tal käib see kähku – köögiviljad ja kala on ju käeulatuses. Kui tahetakse kindel olla, et pirukad tegelikult olemas on, siis tuleks nood päeva jagu ette tellida.

Oleme niisiis Varnja elava ajaloo muuseumis, mis on ühtaegu ängistav ja meeliülendav – näed ühe kultuuri hääbumist, aga elavalt ka seda, mis veel alles. Perenaine arvab optimistlikult, et vanausuliste elu jätkub siin veel saja aasta jagu, meie selles kahjuks nii kindlad ei ole, aga loodame eksida. Sajanditevanuseid kombeid ja eluviisi tutvustab kenasti sätitud toake kõige vajalikuga, kus aukohal on käsitöö – tekid, linikud, tikandid, heegeldused, rahvariided ja loomulikult ikoon toanurgas. Sellist pilti ei näe isegi oma maavanaema juures, aga too on ju ka eestlane ja eks meil kipu need taluelamised natuke lihtsamad olema.

See ei ole lihtsalt koduloomuuseum, see ongi nagu kodu ise. Üle mõnekümne inimese korraga seda ilu uudistama ei mahu, aga nemad saavad tõelise vene külalislahkuse osalisteks – tassikese teed sütel käivast samovarist ja ahjupirukaid.

Proovi suhkrut

Ja muidugi naiste endi keedetav “suhkur”, mis meenutab enim ehk lehmakommi. Varnja perekonnaseltsi peetav majake pakub varju ka kalameeste ekspositsioonile ja suurem osa mõlemast väljapanekust on oma küla elanike annetatud. Muuseum on üsna nooruke, pärit 2002. aastast.

Piirissaare on siit muide pea kiviviske kaugusel. Raissa pole ise seal kunagi käinud, aga see ei tähenda, et sinna ei saaks külalisi korraldada. Või niisama järvele minna.

Vanausuliste muuseume on veel, järgmise leiab Kolkja külas ning too on avatud olnud juba üksteist aastat. Kogugi on natuke suurem, mahukama ekspositsiooniga, ent pirukaid seal ei pakuta.

Muuseumide suhteline noorus viitab asjaolule, et veel päris hiljuti ei osatud selle Peipsi ääres elava rahva vastu huvi tunda, küllap arvati, et ühed tiblad kõik. Õnneks on hakanud see suhtumine muutuma ja loodetavasti jõuab vanausuliste elu ühel hetke UNESCO maailmapärandi rüppe samamoodi, nagu Kihnu värvikas elu kaitse on saanud.

Varnja lähedal on toimumas üks põnev ettevõtmine, Triinu soovitab suve arenedes külastada Liivaninale kerkivat pilliroosaart. Tulevikus peaks Peipsil loksuma hakkav saareke katma terve hektari ja olema kaetud päris asustusegagi, esialgu on tehismaa muidugi pisem, ent sugugi mitte vähem põnev.

Kilomeetrid kaunist külatänavat

Varnjast põhja poole jääb Kasepää, edasi tuleb Kolkja juba mainitud Nina küla (too oli omal ajal eelkõige õigeusklik) ning Kallaste. Kallaste on vast Peipsiveere küladest uhkeim, haldusjaotuses suisa linnana kirjas. Siin tõuseb Peipsi kallas liivakivi toel kõrgele Peipsi kohale ja vaated, mis järvelt ning kohati ka kaldalt kõrguvale punasele kivimassiivile avanevad on tavapärase roostikuga võrreldes ikka imekaunid. Kõige ilusamas kohas pole järvekaldal kusjuures uusrikaste majad, vaid kalmistu – venepäraselt värvikas, kunstlilled konkureerivad samavõrd värvikate looduslike isenditega ning lahkunuid mälestavad sugulased naudivad vaadet.

Mida neis külades vaadata? Ei, esmalt, kuidas neid külasid vaadata – jalgsi või jalgrattal, mitte autoaknast! Nautige tänavamiljööd – katkematut majaderida ning tänava kohale kaarduvaid puid. Need külad kuuluvad Eestimaa kauneimate hulka. Märgake kõrgeid ja kauneid sibulapeenraid ning majade orgaaniliseks osaks olevaid sibulakuure, mille uksed andide valmides avatakse, et järvelt maale ja vastupidi puhuv tuul neid hoonest läbi käies kuivatada saaks. Siinsed külad on justkui suured sibulakuivatid.

Ostlejalegi jagub rõõmu üksjagu. Suurim äri on sibulad, palmikus ja ilma, ent nendeni on aega. Seniks pakutakse imelisi hapukurke ja suitsukala. Peipsi latikas viib keele alla ning kui te peaksite suutma leida viimasel ajal haruldaseks muutunud rääbist (pisikest lõhelist), siis olete sattunud päris kulinaarsesse paradiisi. Parima latika oleme me leidnud Mustvee kandist, aga pole põhjust arvata, et eelmainitud külades kehvemat pakutaks.

Asustus jätkub piki järveserva ning siitkaudu põhja poole edasi veeredes jõuate ühel hetkedel kaunite järveäärsete männikuteni, mis parematel hetkedel ei ole idarajoonide rahva poolt ära lagastatud. RMK näikse seal kõvasti vaeva nägevat.

Mis siin lastega pihta hakata? Peipsi vesi on soe ja madal, liivase põhjaga ning lapsed oskavad seda hinnata rohkem kui täiskasvanu, kes ujumissügavusse jõudmiseks päris kaugele peab jalutama. Või siis saate seletada neile, kes on Juhan Liiv ja miks see mets ees on.

Uuenev muuseum

Viimasena põikamegi tagasi Alatskivile ja Liivi muuseumisse, mis võib esmapilgul tunduda tüüpiline igavavõitu majamuuseum, aga omab piisavat potentsiaali kvaliteetse vabaõhumuuseumina, mida vaikselt ka rakendama hakatakse.

Muuseumi üsna värske juhataja Mari peab Liivide talu tutvustades oluliseks, et siin pole ühtegi linti või köit kusagil ees – igale poole võib minna, kõike katsuda. “Tahame, et kõik oleks loomulik, nagu oleks pererahvas korraks välja läinud.” Suurte muruväljakutega ja kiigega talu ümber kannatab tõesti igatsugu üritusi korraldada, et ei peaks ainult “seda liiga kultuurset luuletajavärki taluma”.

Kümmekond noort just sellega teises majas kimpus ongi, vaadates videolt luulelugemist. Eks muuseum peab midagi pakkuma ka õpetajatele, kes vajavad kohti klassiekskursioonide korraldamiseks.

Samas ruumis on üksjagu äratundmisrõõmu piltidel, kuna muuseum tegeleb muuhulgas Liivi luuleauhinna väljaandmise ja koolinoorte etlusvõistlustega. Viimase võitjate seas silmab palju praeguseks vähe karvasemana tuntud, aga veel väga rõõsasid noori, nagu Tallinna 10. Keskkooli abiturient Andres Puustusmaa, Pärnu 2. Keskkooli üheteistkümnendik Tiit Ojasoo või 1995. aastal Tallinna 4. Keskkooli 10. klassis käinud Toomas Luhats.

“Siin on meil Juhani väljapanek,” viitab Mari kõrvaltoale, nagu räägiks oma vanaisast. Ruumi seinad on kaetud fotode, kirjavahetuse ja muude mälestuskildudega. Hea meelde tuletada, mida koolis korralikult õppida ei viitsinud.

Mahub siia Sibulateele ikka meie oma ja kodust kultuuri ka …

Lõpetuseks. Sibulatee jäi kolme avastamata aarde konkursi finalisti hulgas viimaseks. Võrtsjärv esimene, Muhu teine. Ometi leiab Estraveller, et nende kolme osas on avastamisrõõmu enim just siin, Peipsi ääres. See on vahest lisaks Setomaale üks väheseid piirkondi, kus ringi liikudes jääb mulje, nagu oleksite sattunud kuhugi kaugesse kohta, mis on sootuks erilisem kui meie igapäevane Eesti.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Vanausulised

See rahvas on siia kolinud juba ammu, põgenedes Venemaal 17. sajandil toimunud kiriku lõhenemisele järgnenud repressioonide eest. Nõnda on tegu omaaegsete Vene impeeriumi kirikupoliitika ohvritega. Õigeusu rahvuskaaslastest eristusid nood äratõugatud aastasadu kõrgema kirjaoskuse, töökuse ja tugevama sotsiaalse võrgustiku poolest. Nagu me oma lähiminevikustki teame, aitavad kannatused kultuuri hoida.

Tegelikult peab see vanausuliste erilisus paika tänagi, ühe Estravelleri toimetuse tuttava maja sattusid ehitama vanausulised ehitusmeistrid, keda paljudest teistest ehitajatest eristas klaar pilk, absoluutne kord töökeskkonnas ja härrasmehelik viisakus.

Eesti vanausulised on bespopoovetsid, papita rahvas, radikaalsem pool vanausulistest, kes vältisid täielikult kontakte õigeusu kirikuga. Meie vanausuliste pühakodades pole vaimulikku hierarhiat, kirikuisa leitakse omast kogukonnast ning teda kutsutakse batjuškaks. Viimasel ajal on sobivate meesterahvaste puudumise tõttu sellesse iselaadi vaimulikurolli tõusnud ka naisterahvad, mis arvestades vanausuliste traditsioonide rangust ja konservatiivsust on ehmatavalt moodne.

Vanausulisi iseloomustavaks märksõnadeks on kord ja iluarmastus, tõsi, see ilu on natuke teistsugune, kui meie oleme harjunud – kirevam, lopsakam ja mitmekülgsem. Eestlasele ei tuleks iial pähe kaunistada kartulimaad lilleiluga, aga vanausulise arvates peaks kõik tema ümber olema kaunis. Nii ei värvita näiteks aedagi tihti mitte ühe värviga, vaid kasutatakse kahte ja võimalikult kontrastset.

Peipsi vanausuliste külad on suhteliselt rikkad, maju on jaksatud remontida ning kala ja järveveeres kasvavad sibulad on viimaste aegadeni leiva kenasti lauale toonud. Tänases supermarketimaailmas on see küll natuke keerulisemaks muutunud, aga hakkama saavad nad siiski. Majanduslikul toimetulekul on aga ka oma pahupool – uued ehitusmaterjalid võimaldavad elukeskkonda korras hoida viisil, mis kipub vana ja võluvat välja tõrjuma.

Vanausulisi leidub ka näiteks Läti Latgales, Euroopa Liidu ühes vaeseimas piirkonnas, kus nende külasid on lihtne ära tunda – kui keset hirmsal moel lagunenud majadega maastikku sattub ette üks samamoodi vaene külake, kus kõigi majade aknad on korralikult värvitud ja piiratud värvikirevate laudadega, siis võite kindlad olla, et seal elavad vanausulised. Loomulikult valitseb nende majade ümbruses absoluutne kord.

Meie vanausuliste külad nii kontrastsed ei ole, aga järvega paralleelselt kulgevad ridakülad on see-eest palju maalilisemad ja kaunimad kui Latgale külakesed.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen