Salapärane saar: kolbakütid, sõjatantsud ja hiigelsilmadega ahvid

 (3)
Salapärane saar: kolbakütid, sõjatantsud ja hiigelsilmadega ahvid
Foto: Thea Karin

Celebes, Sulawesi, Bunaken. Kolm nime, mis kõlavad nii, nagu lubaks need suurt seiklust, džunglit, salapäraseid riitusi ja tavasid. Ja kuidagi on täna ikka veel seda kõike Sulawesil teatud viisil olemas.

Indoneesia saarestikus on kokku 17500 saart, millest pidevalt asustatud on 6000. Indoneesia rahvuslikuks motoks on „Bhinneka Tunggal Ika”, ülekantuna tähendab see: ‘mitu, siiski ÜKS’. See moto kirjeldab kõige paremini Indoneesia arhipelaagi geograafilist asendit nagu ka sealseid inimesi, kes on südamlikud, soojad ja naeratavad.

Heidame kõigepealt pilgu aega. Raamatu „Maailma maad ja rahvad“ üheksandas osas avaldati väike lõik selle vähetuntud saare kohta. Kui eriline see tollal oli, avaldub juba pealkirjas: „Omapärane saar Celebes“. See oli aastal 1931: „Suurtest Sunda saartest on Celebes suuruse poolest kolmas. Makassaari väin lahutab teda Borneost, Äärjoontelt on see saar väga imelik, öeldakse ta meenutavat lõhestatud meritähte. Siin näitab Malaia loodus oma ilusamat poolt. Ürgmetsad katavad alles suurema osa saare pindalast, ent ka istandikke leidub juba ammusest ajast Põhja-Celebesis.

See kunagine Celebes on tänagi eksootiline, kus eurooplasi peaaegu ei kohta. Kogu õhkkond saarel oma salapärasuses ja kõikide väikeste omapärasustega paneb uskuma kauneid legende Minahasa rahva tekkimisest ja isegi seda, et arvatakse, et esimesed asukad olid mongoollased, kes seilasid Celebesele Filipiinidelt.

Lumimu`uti ja Toari legend

Nende ürgema ja ürgisa ausammas seisab Põhja-Sulawesi pealinna Manado ühel väljakutest. Minahasa people, nagu neid kutsutakse Sulawesis, pärinevad legendi järgi Lumimu`ut`tist ja tema pojast Toarist, olles maa ja päikese ühendus: Lumimu`ut on maa ja Toar on päike. Lumimu`t oli naissõdalane, kes oli vormitud korallrahust nimega Wulur Mahasa, pestud ookeanilainetes kuumutatud päikeses ja viljastatud läänetuulest. Me jutustame teile Manahasa rahva algusest vulkaanisaarel Sulawesi, mille järgi täiesti teisiti kui kristluses ei pärine naine mehe ribist, vaid kogu rahvus jumalatest pärinevast naisest.

Foto: Thea Karin

„Ühel päeval, see oli kuival hooajal, kui päike kuumalt paistis, hakkas korallrahu higistama. Ja samal ajal loodi kaunis naine. Tema nimi oli Karema. Ta pööras oma pea taeva poole, sirutas välja oma käed ja lausus: „O, Kasuruan opo e walian wangko!”, mis tähendas: „suur jumal, kui sa tahad, ütle, kes ma olen ja kus ma olen ja anna mulle keegi, kellega ma saaksin oma elu jagada.”

Pärast seda, kui ta oli lausunud oma palve, see ilus korallrahu lõhenes ja sealt tuli välja kaunis noor naine. Nüüd ei olnud Karema enam üksi, ja ta ütles oma kaaslasele: kuna sa sündisid kivist mis higistas, siis annan ma sulle nimeks Lumimuu`t. Sinu järeltulijad hakkavad siin elama ja neid saab niipalju olema kui rannas liivaterakesi. Aga kõigepealt pead sa kõvasti töötama ja higistama.”

Ühel päeval ütles Karema oma tütrele: pööra ennast lõuna poole ja lase end tuulel viljastada, et sa saaksid järeltulijaid. Lumimuut tegi nagu ema ütles, aga midagi ei juhtunud. Kuna lõunatuul ei mõjunud, pöördus Lumimuut ida poole, lääne poole ja põhja poole, aga tulemust ei olnud.

Siis hakkas lääne poolt puhuma tugev tuul, ja kui Lumimuut oli tseremoonia kordusel end pööranud uuesti läände, hakkas ta keha muutuma. Lumimuut sai esimese lapse.

Kui poeg sündis, siis anti talle nimeks Toar. Karema andis pojale kõik võimed, mis tal endal olid. Toar kasvas ruttu, temast sai suur ja tugev mees. Metsas ei kartnud ta kedagi ja teda ei võitnud ei anoa, metssiga ega madu.

Kui lapsepõlv lõppes, ütles Karema: nüüd on teil aeg minna laia maailma. Ma valmistasin teile kaks ühepikkust matkakeppi. Toari kepp oli tehtud puust nimega tuis, Lumimuuti kepp puust nimega tawaang. Kui te reisil kohtate kedagi, kellel on sama pikk kepp, siis teadke, et see on pereliige, ütles Karema. Kui te aga kohtate kedagi, kelle kepp on teise pikkusega, siis võite temaga luua perekonna. Ma loodan, et see juhtub teie mõlemaga ja te saate palju järeltulijaid. Teie järeltulijad saavad elama eraldi mägedes ja metsades. Aga neis on alati soov ühineda ja vaenlasi võita.

Karema nuwu ehk nõuanne sai mõlema jõu allikaks nende rännul läbi mägede, koobaste ja põldude. Toar läks põhja poole ja Lumimuut lõuna poole. Toari matkakepp hakkas kasvama ja Lumimuuti oma jäi sama pikaks.

Ühel täiskuu ööl Toar kohtas Lumimuuti. Nii nagu Karema oli soovitanud, mõõtsid nad oma keppe, milledel oli eri pikkus. Nende abielu toimus tähtede all ja kuu oli tunnistajaks. Selle mäe tipp, kus tseremoonia toimus, hõõgus kuldselt ja sai seetõttu nimeks Lolombulan. Nad jäid elama mägisesse piirkonda, kus kasvas palju buluh tui, väikeseid bamuseid. Seal said nad lapsed ja lapselapsed. Põlvkonda põlvkonna järel ja iga põlvkonda tervitas wala lind oma kõlava hüüuga.

Pilk minevikku

Esimeste eurooplastena jõudsid Sulawesi saarele portugaallased 1525. aastal. Kuna saarel Sulawesi on omapärane laialivalguv vorm, mis meenutab orhidee õit või oktopussi, siis arvasidki nemad, et tegmist on ka siin saarestikuga. Portugaallased tulid Malaka poolsaarelt Sulawesile kulda otsima, mida seal kuulujuttude põhjal leiduma pidi, aga tegelikult ei olnud. Hollandlased saabusid 1605 ja rajasid saare lõunatipus kaubandusesindusi linnas Makassar, mille tollane nimi oli Ujung Pandang. 1905. aastal sai tervest saarest osa Madalmaade kolooniast Madalamaade-India. Sellena püsis see kuni jaapani okupatsioonini Teise Maailmasõja ajal. 1949. aastast kuulus Sulawesi sõltumatu Indoneesia riikide hulka, millest aasta hiljem sai Indoneesia Vabariik.

Täna on saare nimeks Sulawesi. See asub Vaikses ookeanis. Sellest põhja jääb Sulawesi meri, itta Maluku meri, kagusse Banda meri, lõunasse Florese meri ja edelasse Jaava meri. 178200 km² on see maailma suuruselt 11. saar. Mäed ja aktiivsed vulkaanid tuletavad nii kohalikele kui külalistele pidevalt looduse mõjuvõimu meelde. Aga piirkonnale on antud romantiline nimi: „Bumi Nyiur Melambai” mis tähendab „lehvivate kookospalmide maa” ning kookoseistandused on muljetavaldavalt suured. Selle omapärase kujuga ja raskelt reisitava saare põhjaosas Batacina-Malesung-Minaesa maast on saanud Minahasa. Sinna Minahasade piirkonda satuvad mõnikord turistid, külastama Indoneesia eksootilisemat turgu provintsi pealinnas Tomohonis.

Laupäevane turupäev annab parima ülevaate minahasa köögist, siis on laudadel grillitud kalade kõrval ka nahkhiired, kassid, pika valge sabaga metsarotid ja koerad. Ei puudu ka püüton.

Seal lähedal mägedes tantsitakse veel sõjatantse. Kabasarani tantsijate relvad on siiani traditsiooniliselt päritud oma esivanematelt. Tants koosneb kolmest osast, mille viimases on tantsijad vabanenud vihast ja tantsivad oma pealiku tumu-tuzuki käskluste järgi, mida nimetatakse aba-aba. Käsklusi jagatakse minahasa alametnilises keeles, milleks on Tombulu, Tonsea, Tondano, Totemboan, Ratahan, Tombatu ja Bantik. Selles erinevad Sulaweis tantsud teistest Indoneesia tantsudest, mida esitatakse naeratades, siin on punasesse riietatud sõdalaste näod hirmuäratavad ja silmad peavad olema hästi pärani.

Rigino Manangkonda ja Annita

Indoneesias on tavaks, et vanemad otsustavad laste elu üle, sellest räägib mulle Annita, kes on Manadol sündinud. “Isegi kui me oleme abiellunud, tuleb meil neid kuulata, mis nad ütlevad selle kohta, kuidas meil elada tuleb. Minu ema elab juba 12 aastat minu vennaga Ameerikas ja mõnikord ta mõtleb nagu indoneeslane, mõnikord aga nagu ameeriklane“.

Sõbrad Rigino Manangkonda ja Annita. Foto: Thea Karin

Väga õnnelik Annita ei ole, et tema USAs elav ema on valinud tema lüliks sugulaste ja tema vahel. Ta oleks parema meelega jäänud Balile, seal on kõik moodsam, räägib ta, seal on traditsioon ja moodsus ühendatud. Ning nüüd, kus ta abielus on, ütleb Annita, peab ta kuuluma oma mehe juurde. Õnnelik on ta aga selle üle, et nii temal kui ta mehel on kindel töökoht valitsuse ametnikuna, nii on töökoht kindlustatud ja nad võivad endale lähemas tulevikus lubada väikest kodu. Siinjuures mõtlevad nad ka üliõpilastele, kes Tomohonist pealinna õppima tulevad, kellele nad tuba saaksid üürida. Ühel päeval saavad nad endale siis lubada reisi minna külastama ema Ameerikas.

Paar tundi sõitu Sulawesi pealinnast Manadost jõuame Tangkoko-Duasudara looduspargi džunglisse. Teel saadab meid Rigino Manankonda, keda me lihtsalt Ginoks kutsume. Tema abiga leiame üles puud, kus kasvab muskaatpähkel. Jääme seisma nelgipuude juurde, kõnnime taluniku loal ringi tema aias, et vaadata rambutanipuid ja maitsta helepruunikaid loganivilju.

Nende paljude puuviljade kõrval on Indoneesia ka oma bioloogilise mitmekesisuse poolest maailmas väga tähtsal kohal. Sulawesil elab loomi, keda Euroopa loomaaedadeski ei kohta. Koos Ginoga läheme otsima musti makaake. Siis hakkab sadama aga tugevat, sooja troopikavihma, mis meid läbi ja läbi märjaks teeb ning seetõttu piirdume magamispuuga, kus elab maailma väikseim ahviline Tarsius spectrum. Läbimärgadena, pea kohal hiiglaslikke palmilehti hoides ootame, kuni need tillukesed hiiglaslike silmadega vaevalt 10 cm suurused loomakesed oma puuõõnest välja tulevad.

Maailma väikseim ahviline. Foto: Thea Karin

Ginoga kohtume veel Sulawesist poole tunni paadisõidu kaugusel asuval saarel Pulau Bunaken. See on maailma üks parimatest sukelduskohtadest – imeselge sinakas-rohekas vesi, suur kalade ja mereelukate liigirikkus, mida me päevastel paadiretkedel ikka ja jälle end vee alla unustades naudime.

Kogu regiooni ilu üle on Gino väga uhke, muret teevad talle aga kaks asja, üks on see, et see arhailine Sulawesi on veel nii vähe tuntud. Teine on mure prügi üle, mis koostöös suurte maailma kontsernidega kauplustesse jõuab ja sealt edasi merre. Seega loodab Gino kahte asja, et rohkemaarvuliste turistide tulekuga kasvab ka kohalike keskkonnateadlikkus ja prügiga tegelemiseks mõeldakse midagi tõhusat välja.

Tasub teada

Lend Sulawesile

Finnair viib otselennuga kolm korda päevas Helsingist Singapuri (www.finnair.com).

Edasi peab valima ühe kohalikest lennuliinidest, kusjuures saab sõita üle Jakarta või otselennuga saare pealinna Manadosse.

Hotellid

Manados on mitmeid moodsaid lihtsaid väiksemaid hotelle. Kuna Sulawesi turism on alles algusstaadiumis, siis tuleb kohaneda sellega, et kõik on veidi tagasihoidlikum, välja arvatud saare viietärni hotellides, kuigi ka seal on üllatuste võimalus olemas. Eriti palju inglise keelt ei räägita, seega tuleb jääda rahulikuks ja sõbralikuks ning mitmeid asju üle selgitada. Inimesed ise on väga lahked ja abivalmis, seega on rahu säilitamine ja veidi kannatust täiesti omal koha (www.visit-manado.com).

Kindlasti tasub Manadost sõita kas džunglisse, loodusparki Tangkoko-Duasudara või ümberringi olevatele väikestele saartele nagu Pulau Bunaken. Seal pakuvad bungalod rannas mõnusaid ööbimiskohti. Saab snorgeldada, igal pool on sukeldumiskoolid, kus koos treeneritega saab vapustavalt kauni elamuse allveemaailmast (www.sulawesi-info.com/bunaken.php).

(Reisimaailm 3–4/2012)