Saksamaa keskosas, Reini jõe äärsetes linnades kohtuvad inimesed suurtes õllesaalides, kabaretistlikes ettekannetes võetakse läbi nii riigi kui kohalik poliitika ja muud kõneainet tekitanud teemad, lauldakse ja tantsitakse uue päeva hommikutundideni.

Kõige kaunim pidu algab aga siis, kui karneval läbi. Siis ärkavad talveunest Lõuna-Saksamaa ja Šveitsi väikesed külad ja linnad ning Schwarzwaldi ehk Musta Metsa inimesed meenutavad kõige aktiivsemal viisil kõige mitmekülgsemaid, lõbusamaid ja värviküllasemaid sajandite vanuseid traditsioone sealsete elanike elust. Kuna selles regioonis oli esmajärjekorras tegemist maaharijatega ja viinamarjakasvatajatega, siis kannab see pidu ka nime Buurefasnacht ehk meie mõistes talumehe vastlad.

Kapist on välja toodud uhked kostüümid, koosnedes tillukestest osadest, mis väiksematelgi küladel on erinevad, tänavatel põrisevad trummid ja läbi õhu lendab komme, aga need võivad olla ka kanajalad, nii et talunike peol tasub õhus lendavate objektidega ettevaatlik olla.

See on samas ka pidu, mil saadetakse ära talv ja süüakse eriti rikkalikke, rasvas küpsetatud roogi, sest kohe algab 40 päeva kestev paastuaeg, mis kestab aprillini.

Läbi külade ja väikelinnade tänavate hüppavad, tantsivad, marsivad ja trambivad suurtes maskides kujud, mõnedel papist, teistel puidust nikerdatud kõverate ninade ja viltuste suudega maskid ees.

Sageli võib juhtuda, et need figuurid ähvardavad luudadega ja hüppavad järsku ligi, et toppida suurel hulgal värvilisi konfette juustesse või põue. Kõrvu jäävad valesti mängitud muusikahelid – veidikene õigest toonist mööda, just nii palju, et meloodia on veel äratuntav – see on spetsiaalne Guggemusik, mille keskus on Lörrachi linn ja kus toimuvad suured selle ala muusika kontserdid. See talvetraditsioonide kõrgpunkt ongi nn. Narride pidu – festa stultorum, mis algab Schmotziger Dunstig ehk rasvase neljapäevaga, mille puhul oli tegemist seatapupäevaga ja valmistati toite rasvaga. Sellele järgnes tahmane reede, mil narrid inimeste nägusid tahmaga määrisid.

Traditsiooniline söök ja jook käivad peo juurde

Karnevali laupäeval küpsetati rasvas kooke, mis söödi ära järgneval pühapäeval.

Ka tänapäeval pakuvad mitte ainult pagariärid traditsioonilisi taignatooteid, pea iga pank ja kauplus kostitab sellel päeval oma kliente traditsiooniliste küpsetistega, milleks on moosiga täidetud ja suhkurdatud taignapallid ehk Faschingskrapfen, sidruni glasuuriga krobeline ja s-tähe kujuline Spritzgebäck mille puhul taigen tuutust välja pigistatakse.

Kohalik spetsialiteet on ka imeõhukesed rasvas praetud Scherben ehk killud, Quarkini on tehtud kohupiimataignast ja kõvera väljanägemisega Schenkeli ehk sääred, köömnetega on kaunistatud valgest jahust Fastenweihe ja leelises keedetud ning suurte soolateradega kaunistatud Laugenbrezel – kõik hästi maitsvad ja peale Laugenbrezelite kaovad lettidelt vastlate lõppedes. Need on paastueelsed hõrgutised, sest tuhkakolmapäeval kell 12.00 on viies aastaaeg läbi ning narride võim läheb tagasi ilmaliku võimu kätte.

Hommikul tohib veel kord süüa, pärast senist rohket rasvast ja magusat on selleks roaks nüüd soolane heeringas.

Palju raha on viienda aastaaja hoogsatel pidustustel hea-parema peale raisatud, on palju joodud, palju söödud, ostetud lõbusaid peakatteid ja naljakostüüme ning koos peo lõpuga on raha otsa saanud. Nii elustavad mõned külad sellel päeval traditsiooni, kui mustadesse ülikondadesse riietatud mehed läksid küla- või linnakaevule suure nutuga tühjaks saanud rahakotte pesema. Täna on riietus vabam, aga kurb hüüe on sama: „Geldbeutelwäsch“ ehk rahakotipesu, näitamaks, et rahakotid on nii tühjad, et neid võib lausa pessu panna.

Häs ja Hemdenglonker, Waggis ja Larven

Siis, kui Reinmaa lärmakas ja paljude kõnedega peetud karneval läbi on, hakkavad kõlama Lõuna-Saksamaale omased hõiked Narri ja Narro, mida tervituseks narridele hüüavad nii rongkäigulised ise kui tervitav rahvas. Mõnedele kostüümidele, mille traditsiooniliseks nimetuseks on Häs, on õmmeldud kuni 3000 kreeka pähkli koort.

Kostüümid ja puust nikerdatud maskid, mida kutsutakse Larveniks, on juba 200 aastat vanad ja pärandatakse pereliikmelt pereliikmele. Hemdeglonkerhäs on aga lihtsalt valge riietus ning sümboliseerib juba sajandeid ihaldatud võrdsust rikka ja vaese vahel – selliselt riietatuna, pealaest jalatallani valges, lähevad mitmes külas inimesed pimedal talvehommikul kell 5.30 tänavale, kui valgus Wofachi linnakeses välja lülitatatake ning algab protsess, kus suure lärmiga saadetakse ära talv, kasutades selleks kõike, mis kõva lärmi teeb - kastrulikaantest saelehtedeni välja.

Teises linnakeses on juba teine traditsioon ja lausa keskaegselt mõjuvad mustad kõrged mütsid eredate pikkade erksavärviliste mantlite kohal, ümber keha seotud suured kuljused ja väiksemad karvaste saabaste küljes kõlisevad kellukesed helisevad iga sammu juures ja et nad seda kuuldavalt teeksid, on neil esinejatel eriti raske samm.

Keskajast pärinevad ka lapp-lapi ja lipp-lipi meetodil valminud kirjud kostüümid tänaseni kaluritsunfti nime kandvate narride seljas, mille juurde kuulub ka valge krae ja valged kindad ning vöökoha ümber kalavõrk. Nemad marsivadki nii nagu keskajal pärast rooside esmaspäeva trummide saatel läbi Laufenburgi idüllilise linnakese, kus traditsiooniliselt saadakse kokku tsunftiliikmetega Šveitsist.

Täna ei ole enam kahte riiki lahutaval sillal tolli ega passikontrolli ja nii marsivad tsunftikalurid ühiselt Saksamaalt Šveitsi, et veidi hiljem varustada end hiiglaslike kottidega, milledest salme hüüdvale lastekarjale vastutasuks sajab apelsine, saiakesi ja vorste.

Teadlikemal on lausa kotid kaasas ning pärast rongkäigu lõppu tassivad nii mõnedki osalejad suuri koguseid kodu poole. Lörrachis, Saksamaa niinimetatud Guggenmuusika keskuses, esineb ka Saksamaa vanimaid Guggenmuusikagruppe, selliste nimedega nagu Tschäddärä, Schtägge Näschter või Öpfel-Clöpfer Muolen, leiab aset kontsert nimega Guggenmusikeksplosioon, millest võtavad osa ka mitmed külalisgrupid.

Iga esineja mängib kolm meloodiat ja selleks on lubatud võtta eest ka maskid, millede raskuse ja umbse õhu all saab mängida ainult higi valades.

Erilise kiituse osaliseks saavadki need, kes suudavad oma suurte maskide all instrumentidest siiski äratuntava meloodia välja võluda.

Kaasa plaksutamine, laulmine, hõikamine on siinjuures publiku lemmiktegevus ja nii on nii laval kui lava ees lärmi palju ning seda jätkub lausa hilise õhtuni. Pidu ei lõpe aga sugugi pimeduse tulekuga. Ööl enne tuhkakolmapäeva saadetakse mõnedes külades ära talv suure tseremooniaga: musta riietatud surnumatjad kannavad rongkäigu keskel suurt heinanukku, ees marsib grupp leinamuusika helide saatel ning neile järgnevad pisaraid pühkivad ja halavad linnaelanikud, akendel ja rõdudel on süüdatud küünlad ning nii mõnigi perenaine pühib teatraalset rätiga silmanurgast pisaraid.

Peaväljakul süüdatakse talve sümboliseeriv nukk, karnevali peameister peab leinakõne. Pärast seda algab viimane pidu – kõik kõrtsid ja restoranid on avatud ning kostümeeritud inimesed söövad, joovad ja laulavad ühiselt vastlalaule – veelkord võivad tekstid olla mõttetud ja koomilised, enne kui tuleb tagasi tõsine ja hall argipäev.

Pidu jätkub õhtul

Kellele päevasest rongkäigust ei jätku, võib sõita järgmisse külla ja osaleda ka öisel rongkäigul, kus nõiad sõidavad mootorratastel, veavad väikeseid majakesi, mille seintel parodeeritakse mõnda aktuaalset lokaalpoliitilist või üle Saksamaa meeli erutavaid teemasid.

Mõnikord meeldib nõidadele vaatajaid lihtsalt ehmatada, haarates nad kaasa või sidudes neil kinni kingapaelad.
Päevased maskid mõjuvad oma hõõguvate silmade ja põlevate kaunistustega müstiliselt. Aga nii nagu päeval on neil salakavalalt kaasas kottide kaupa hõbedasi, kollaseid ja siniseid konfette, mida kilodena publikule visatakse. Nii võtab iga osaleja selle pisikestest tükkidest koosneva traditsiooni juurde kuuluva osa kaasa koju oma taskutes, juustes, pesu vahel ning pudistab veel päevade kaupa seda kodus mööda tube laiali.

Narride kirevas riietuses, lapilistes kostüümimustrites, groteskselt rohelistes, sinistes, erkpunaste ninade ja suurte hammastega maskides peegeldub nagu ka narride käitumises vana traditsioon – tegemist on kristlikule maailmale vastanduva maailmaga, kus süsteemid ja ühiskonnareeglid ei kehti. Narri maskis on võimalus realiseerida salajasi soove, parodeerida tuntud isikuid või viidata lihtsalt kõikidele mõistetavatele inimlikele nõrkustele.

Musta Metsa talvine Jaanipäev

Kõige romantilisem osa sellest Lõuna-Saksamaa svaabi-alemanni talumeeste vastlapeost toimub kõrgel mägedes, kus süüdatakse karnevali lõpupäevadel lõkked – üks hiiglaslik ja mitu väikest.

Vanad ja noored, mehed ja naised, kaelas 50 kuni 100 puidust treitud ketast ja varustatud pikkade lepapuust keppidega, voorivad lumisest mäest üles sinna, kus kõlab puhkpillimuusika ja juuakse sooja teed ja hõõgveini.

Seal üleval pannakse kõigepealt kettad pikka keppi leegis hoides hõõguma. Siis seavad end nii väikesed kui suured järjekorda, keerutades ketast, et see ära ei kustuks.

Siis võetakse hoogu ning pannakse hõõguv ketas rambile lüües lendama.

Kes oskab, see annab kettale õige nurga all õige hoo ning siis lendab see suure kaarega pimedasse talvetaevasse ning alustab seal laskumist orgu. Mida kaugemale ketas lendab, seda suurem on pealtvaatajate aplaus lööjale, mida lähemale ta kukub, seda rohkem saab nalja.

Vana traditsiooni järgi käib ketta õhku löömise juurde ka naljasalm, milles öeldakse välja mingi soov, kas neiule, kellel soovitakse meeldida, või külavanemale.

Kui ketas korralikult lendab, on lootust, et soov täitub.

Kui kõik narrid all linnades ja külades pidutsevad paastuaja eelõhtut, siis lendlevad kaua tumeda taeva taustal hõõguvad kettad ja paksudes riietes ja traditsioonilistes viltmütsides elanikud ootavad rambi ääres oma järjekorda, et lennutada koos hõõguva kettaga minema ka talv. Või seisavad end soojendades tule ääres ning joovad hõõgveini ja rummiga teed. Kaugele paistavad tule taustal teravatipulise viltmütsiga pikka keppi hoogsalt rambile löövate inimeste siluetid.

Ja pärast neid pidustusi on lootust, et ka Schwarzwaldi lumega kaetud mägedes hakkab oma tulekust märku andma kevad.