Retkelugu: Nepal-Annapurna ehk rännak maailma katuseräästaste vahele
Olen kuulnud, et inimesed räägivad, kuis miski on neil sügavalt- sügavalt hinges. Ühe jaoks on see üks ja eri-eriline ookean, teisele mets, kolmandale voolav vesi, kivid või kõrb. Mina olen mägede-usku.
Esimene kokkupuude „päris“ mägedega, nendega, mis hingematva joobumusega pilvedest üle kerkivad, lumemütsid peas, oli mul kunagi ammu-ammu Kaukaasias.
Ja sellest on saanud armastus kogu eluks.
Ühele Maarjamaa rändurile tähendab see üksiti ka seda, et ega liiga kauaks ainult koduradadele kohe kuidagi ei kannata jääda. Otsekui sügelema hakkab! Maailma katusele – või kui täpsem olla, siis katuseräästaste vahele – jõudsin esimest korda 2008. aasta sügisel Nepali ja Annapurna ringretkel.
Himaalaja on kõiki oma õhkavaid imetlushüüdeid väärt, ta on tõesti võimas! Kuid eriti hea ilmaga meie väikegrupp õnnistatud polnud. All orgudes valitses subtroopiliselt higine palavus, ülespoole jõudes saime mida kõike – udu, vihma, kõrvukurdistavat tuult, lumelobjakat.
Kõndisin üksi mööda peatänavat asulas, kus peatusime, vahtisin uudishimulikult ilma ja inimesi, kui äkki märkasin, kuidas inimesed seisatavad, müksavad üksteist ja osutavad kõrgele taevasse. Vaatasin muidugi ka: ebatõepäraselt hirmuäratavalt ilus, tõeline salapärane kuninganna kõrgus meie kohal. Pea tuli kuklasse ajada, et näha, kuidas allpool endiselt pilvedesse mähkunud silmapiiri kohal võitles tuul mõneks minutiks vabaks Annapurna III silueti ning päike pärjas ta krooniga.
Me teadsime, et me oleme ta jalamil, aga ta polnud veel kordagi nähtav olnud. See oli suurejooneline silmapilk. Võib-olla selleks isegi hea, et nägime selliseid täisvaateid vaid pika ootamise peale või vilksamisi ning ootamatult.
Manangi lähedal keerasime külasid ühendavalt rajalt, mis oli küll väsitav, kuid mitte kusagil peadpööritavalt ohtlik, kõrvale, et käia mägijärve Tilicho ääres.
Kohalike karjuste ja kulide sissetallatud rada ületas pikalt mäekallaku, mis koosnes nii umbes rusikasuurustest kividest. Rusukallak.
Seisime veidi kaugemal mäeserval ja jälgisime, kuidas kohalike rivi olematut jutti mööda aeglaselt ja ettevaatlikult kaugeneb… Siis ütles üks meie kaaslastest: "Mina sinna küll ei lähe, mul on kaks last!" Lähemalt rada uurides ja katsudes asi nii hull polnud. Vaiakesed olid raja allaserva taotud, et jalgealune ära ei hakkaks veerema ja rajal oli laiustki oma kolmkümmend sentimeetrit. Kes meist siis poleks võimeline mööda lauda kõndima, kui see maha on asetatud, eks? Minu jaoks oli see Annapurna retke siiski üks põrutavamaid elamusi.
Thorong La kuru ületamine oli samuti elamus. Peaaegu kilomeeter tõusu absoluutarvudes, pärast 1300 meetrit laskumist.
Meiega koos tuli rajale üks suuremat sorti Iisraeli noorte grupp. Me küll startisime neist veidi varem, aga siis nad jõudsid järgi, mõni läks mööda, natukese aja pärast peatus ja hakkas oma sõpru järgi ootama. Ja nõndaviisi kordi ja kordi.
Et mis siis sellest? Kui keegi tahtis mööda minna, pidid rajalt kõrvale astuma ja koti ta eest ära pöörama. Siin, lauskmaal, ei suuda ette kujutadagi, kui raske ja vaevaline see oli. Lugesin samme.
Kas jõuan kümme sammu jutti teha? Ja siis, käed põlvedel, keha ettepoole kallakil, lõõtsutama. Teinud mõned ahmivad hingamised ära, sirutan selga ja ei taipa, milles üleüldse probleem on. Elu on ilus.
Tõus oli lauge, päike tuli välja ning siras sadanud lumel pimestamiseni.
Meie sherpa ütles, et kuru kõrgpunktini läheme 4 tundi, teiste saatja, et 5 tundi. Mägedes räägitakse harva kilomeetritest, ikka ajast. Ja siis ühe järgmise vallindiku tagant hakkas paistma Himaalajas nii sageli nähtud palvelippude meri! Veel mõned hiidvaevalised sammud… see oli tõesti väärtuslik võit. Thorong La – 5416 meetrit.
Välisministeerium soovitab mäkkeminejatele
› Registreeri enda mägedesse minek Välisministeeriumis ka siis, kui liigud turismifirma või grupiga. Registreerumisel lisa kohalike grupijuhtide telefoninumbrid ja kontaktisik Eestis, kes teab ajagraafikut ja saab vajadusel lisainfot anda.
› Tee korralik reisikindlustus, mis hädaabiolukorras kataks ka päästehelikopteri operatsioonikulud. 2014. aastal korvas reisikindlustus mitu juhtu, kui Nepali mägedes mäehaiguse all kannatanud eestlased vajasid kopteri abi allatoimetamisel.
Reisi korraldas Sandberg Reisid
