Reisipäevik: rongiga Moskvast läbi Mongoolia Pekingisse

 (11)
Reisipäevik: rongiga Moskvast läbi Mongoolia Pekingisse
Piknik Baikali ääres.Foto: Kadri Vilbaste

Moskva-Pekingi rong eksisteerib endiselt. Kes ei taha eksootilistest kohtadest niisama lennukiga üle lennata, saab selle vahemaa läbida tundelisel teekonnal rongis.

Esimest korda elus lennukile ja üksi Moskvasse

Olles esimest korda elus istunud lennukile ja pealegi veel ihuüksi, tekkis mul kõigepealt tahtmine õnnest karjuda. See oli samasugune tunne, nagu lapsele hiiglaslikus kommipoes. Ma ei suutnud uskuda, kui teistmoodi see tunne oli sellest, mida olin lendamisest varem ette kujutanud. Mitte midagi hirmsat, ka turbulentsi ei olnud.

Kohale jõudes tahtsin kohe ära näha võimalikult palju. Käisin Kremlis, Pushkini kohvikus (iga õige Moskva elanik on seal vähemalt kord elus käinud) ning ka Valge Maja nägin ka ära.

Järgmisel kahel päeval nägin veel Kosmose muuseumit, Moskva relvakambrit (mis on tohutu suur ja sisaldab palju hämmastavalt massiivseid esemeid), tutvusin Moskvaga ka väljapool kesklinna ning uurisin tavalist elu.

Moskva metroo. Maaliliselt kaunis, puhas ja hästi turvatud koht. Foto: Kadri Vilbaste
Seotud lood:

Hakkasin järsku mõistma, miks Vene inimene seda riiki nii väga austab. Siin ei ole nii ohtlik, nagu meil räägitakse. Moskva on üks tavaline suurlinn: hiiglaslik, kiire ja romantiline. Tallinnaga ei saa seda muidugi võrrelda, aga tavaliste inimeste heasüdamlikus kompenseerib kõik.

Paraku pole Moskva odav ja sinna minnes tuleb üsna palju raha ühes võtta. Ka poes ei ole soodne (soovitan jälgida toiduainete säilivuskuupäevi, kui hind odavam tundub). Samas on Moskva igas kohvikus, restoranis ja poes teenindus tipptasemel. Teenindavad inimesed on lahked ja abivalmis.

Rong viib Moskvast Krasnojarski

Edasi aga jätkus teekond rööbastel. Rong, millega me Moskvast Kesk-Venemaa poole liikusime, ei olnud just eriti luksuslik. Samuti oli restoranvagunis ja kohvikus kõik üüratult kallis. Olime edaspidi targemad ja pikemates vahepeatustes jooksime juba kaubanduskeskustesse süüa ostma.

Toon ühe näite hindade erinevusest: Kui Moskva rongil maksab õlu 250 rubla, siis poes on see ligi 36 rubla.

Tutvusin rongis ühe kohaliku naisterahvaga, kelle nimi on Viktoria. Kui ma ei oleks temaga tutvust sobitanud, siis ilmselt oleksin sattunud nii mõnessegi piinlikku või ebameeldivasse olukorda. Nimelt rääkis Viktoria sellest, et vagunisaatjad küsivad alati kõikidelt reisijatelt (mitte kõik vagunisaatjad, aga need ahnemad) 100 rubla. See olevat mingi nn "loteriitasu". Kui pärima hakkasime, et mille eest, siis vagunisaatja ei osanud meile seletada ja Viktoria aitaski mind hädast välja pead raputades. See oli siis nn luba suitsupausile ja tasu hea suhtumise eest. Kui aga nõutud sada rubla ei maksa, siis ei tohi minna suitsetama rongi tamburisse ega saa ka mingisugust erikohtlemist. Venemaal on tegelikult alates juulist keelatud suitsetamine rongides ja rongijaamades. Sada rubla oleks siis selles valguses nn altkäemaks, mis tagab selle, et vagunisaatja ei kaeba politseile, kui peaksid vahele jääma.

Tualetid rongides on 20 minutit enne ja pärast peatust suletud. Muidu reostub liialt linnade ja asulate ümbruse raudtee. Kuna Venemaa kliima on karm, siis biotualette kasutada ei saa. Need külmuvad talvel pakasega lihtsalt lõhki.

Viktoria rääkis mulle ka ühe huvitava loo, kuidas ta Moskvas käis. Nimelt sõitis ta metroos ja selleks, et teada saada, kui pikk on peatuste vahe, võttis välja oma mobiili ja pani sellel taimeri jooksma. Telefoni ekraanil jooksvaid numbreid nähes tõmbus terve vaguni sõitjaskond temast eemale. Peeti kellapommiga terroristiks. Õnneks politseid ei kutsutud, kuna Viktoria jõudis seletada, miks tal need numbrid seal jooksevad.

Meie kupees oli veel üks vaba voodi, selle hõivas mees nimega Dima. Temagi oli tore inimene, rääkis meile ühe sõjaväe loo. Kasarmus suitsetada ei tohi ja kui suitsetamisega vahele jääd, siis tuleb minna õue, kaevata maasse ideaalne 2x2 meetrine auk ja siis koni sinna visata. Pärast tuleb muld tagasi peale ajada ja siluda nii, nagu poleks seal auku olnudki.

Rongisõit meeldis mulle samuti, magasin seal nagu laps. Pikamaarongid ei loksugi nii palju, võib rahulikult valada klaasi triiki täis, aga üle ääre ei loksu mitte midagi.

Baikal - parmupilli mängitakse samamoodi kui Eestis

Läksime rongist maha ning jõudsime Irkutskist Bussiga Olhoni saarele, mis asub Baikali järves. Selline küllaltki suur saar kujutab endast pooleldi mägist maastiku, millest teine pool on kõrb. Vaid kevadel on roheline.

Baikal, Olhoni põhjakallas. Foto: Kadri Vilbaste

Baikalis käisin ka ujumas. Vesi tundus alul jäiselt külm, kuid sellega harjus – tunne oli lõpuks nagu meie mõnusas Läänemeres. Vesi on kristallselge ning põhja on ka meetrite sügavuses vees näha. Kohalikud joovadki sedasama vett, otse järvest. Seda tuuakse kas ujudes või paatidega rannast eemalt.

Baikali rand. Foto: Kadri Vilbaste

Järgmisel päeval võtsime ette järgmise bussireisi mööda maastiku, mis oli enam kui pöörane. Kui bussid on jätkuvalt nõuka-aegsed, siis sõita nad suudavad ja vaata et pareminigi, kui tänapäeva Land Rover´id. Maastik on imeline: mäed, stepid, harvad metsad, massiivsed kaljud.

Selgus, et nii Itaalias, Venemaal kui ka meil Eestis mängitakse parmupilli sama osavalt. Ilus on kuulata, samas ka veider.

Üle Vene piiri – õhus on tunda elektrit

Ärkasin järgmisel hommikul kohaliku aja järgi kell 5.45. Ööbisin ühe vanema naise juures Irkutskis. Naisel on suur korter, kolm tuba, maast laeni vähemalt 3 meetrit. Mulle tundus, et talle meeldib aeg-ajalt napsutada. Meid vastu võttes oli ta vägagi särav ja külmikustki paistis plasku pipraviinaga. Samas oli daam väga armas ning rõõmus nähes, et nii kauged külalised just tema võõrustada on.

Vene-Mongoolia piir oli juba lähedal ning saabumas oli ka hetk, mil oli tunda õhus elektrit. Olime jälle rongis, teel Mongooliasse. Käes oli piiriületus. Minu kui ainsa vene keelt kõneleva kodaniku juurde tuli üks politseinik ning päris nagu ikka oma tüüpküsimused: kuhu täpsemalt reisite, kas olete omavahel tuttavad, mis asjus te sinna reisite, millises kohas peatute, kellega kohtute, mis eesmärgil Venemaal olite, millal plaanite kodumaale minna? Küsimused olid küll veidi kummalised, kuid arvestades, et see on siiski Venemaa, see väga ei üllatanud erinevalt mu reisikaaslasest.

Kõik kupeed käidi muidugi ükshaaval läbi, vaadati taskulambiga ka pagasi hoidmiseks ettenähtud kohad läbi, koridorides liikus koer. Dokumendid olid politsei käes üle pooleteise tunni.

Jõudsimegi lõpuks Ulaanbaatarisse, kus meid võttis peale autojuht, kes õnneks oskas ka vene keelt. Väga lõbusale tüübile jätsime heameelega ka natuke jootraha.

Väsinud loomad Mongoolia rahvuspargis

Kui olime juba Gun-Galuuti rahvuspargis, kus asus meie kämping, püüdsime haarata võimalustest minna matkale hobustega. Jõudsime vaevu 200 meetrit ratsutada, kui oli selge, et loomad on väsinud ning palusime otsa tagasi pöörata. Nii ka tehti. Nõudsime tungivalt loomad tänaseks puhkama saata. Mõned kehekeelsed-viipekeelsed seletused hiljem viiski nooremapoolne kutt hobused üle mäe jõe juurde kosuma.

Järgmisel päeval palusime alandlikult retke loodusesse raudhobusel, koos juhiga. Hommikul ootas meid autojuht peamaja juures ning retk algaski. Need stepid, mida peetakse igavateks ja üksluisteks, pakuvad siiski midagi ürgset, mis on meile, eestlastele nii tavatu. Mägedesse jõudes nägime binokliga kaugelt mägikitsi ning päris ehedat hundiurgu. Palju oli vabalt liikuvaid hobuseid ja ma tänaseni ei tea, kas tegu oli metsikute - või kodustatud loomadega.

Ka looduskaitseala ja kämpinguga samanimeline järv Gun-galuut oli täis hobuseid, kes lihtsalt seisid vees ja nautisid hetke.

Hobused naudivad järves (ja kaldal) seismist. Foto: Kadri Vilbaste

Autojuht oli jälle nii tore tüüp, et viis meid ka oma sõbranna juurde, kes pakkus kohaliku jogurtit, juustu ja piima. Külalislahke naine pakkis meile veel kilekoti ja purgiga head-paremat kaasa, nagu oleks vanaema juures külas käinud.

Viimase öö Mongoolias veetsime Ulaanbaataris. Tolmune, suur, mitte-kodune keskkond pani tahtma tagasi maale, kus olid väikesed hütid, loomakari ja meeletult maitsev toit. Kohalik linlane siiski on väga abivalmis ja huvitatud sinu päritolust kuna turiste, valgeid seal just palju ei näe. Aga teekond on teekond ja liikuda sai vaid edasi.

Pangaautomaate ei tasu Mongoolias väga usaldada, sest need võtavad pangakontolt raha maha, isegi kui sularaha kätte ei saa. Ka tsekki ei väljastanud kitsi automaat, vaid väidab ekraanil lakooniliselt: "Comunication Error". Siis tuleb kodumaal tehing vaidlustada.

Uute rongiratastega Hiinasse

Hiina piiripunktis suunati meid rongiga suurde angaari ja haagiti iga vagun lahti, tõsteti õhku (inimesed samal ajal sees) ning vahetati rattad, kuna Mongoolia ja Hiina raudtee on erineva laiusega.

Mongooliast Hiina minekul vahetati rongil rattad ära, kuna Mongoolias ja Hiinas on erineva laiusega raudtee. Foto: Kadri Vilbaste

Hiinas avanesid juba teistsugused vaated: riis kasvab igal pool, või siis virsikud, mais, viinamarjad. Nagu nii muuseas leidub ka meile tuttavaid kartuleid.

Päev Pekingis on nagu terve igavik, kui sukelduda ajalukku ja tulevikku. Meeletult suured hooned, karjuvad turueided, paljad lapsed, hullumeelne liiklus (kes ees, see mees), tohutu tolm, läbiotsimised iga nurga peal, viksid sõdurid, budistlikud mungad ja lõpuks enesetapu piiril noor neiu. Viimane oli muidugi tohutult šokeeriv vaatepilt, aga kui poleks olnud meid Nicolaga, siis mine tea, ehk oleks olnud see järjekordne nõrk inimene suures ühiskonnas.

Märkasin, et viaduktil, mida ületasime, seisis üks noor neiu, kuid valel pool piiret ning nuttis. Jäin seisma ja seletasin oma reisikaaslasele, et seal on neiu, kellel on ilmselgelt midagi halba plaanis iseendaga. Kuna Nicola on psühholoog, siis püüdsime tüdrukuga rahulikult rääkida, kuid tulutult. Ta vaatas ringi nagu nurka aetud loom. Ühel hetkel, kui nägin ta silmis juba loobumist, jooksis kohale 20-ndatesnoormees, haaras tal randmest ja hoidis. Seda õblukest noort naist pidid lõpuks hoidma neli meest, et ta piirde tagant alla saada.

Soovin südamest, et temaga on nüüd kõik korras.

Hiina müür ja tavalised turistilõksud

Teel Hiina müürile peatusime ka siidivabrikus ja nn Hiina kristalli vabrikus. Pikemalt ma neil ei peatuks, kuna tegemist on tavalise turistimeelitamisega. Meie grupist ei ostnud aga keegi neist kohtadest mitte midagi.

Hiina müür. Foto: Kadri Vilbaste

Retk Hiina müürile oli aga vägev. Päris tervet teekonda me jala ei läbinud, osa järsemast nõlvast sai ületatud rippraudteel. Minul ja Nicolal oli juhuse tahtel see vagun, millega kord oli ka Ameerika Ühendriikide presidendiproua Hiina müüri külastanud.

Müür on loomulikult ürgne, võimas ja aukartustäratav. Hiina ehitas müüri selleks, et mongoleid eemale hoida. Ehitus katkestati aga siis, kui kahe riigi noored aadlikud omavahel abiellusid, sellega väidetavalt sõlmiti rahu.

Tagasi koju: kiire tagasipilk lennukist all kulgenud rongireisile

Lennukiga tagasi sõites sai õhust näha kogu teekonda Pekingist Moskvasse. Päike kogu aeg muudkui tõuseb, aga ei liikunud edasi, sest mina ju lendasin ajas ette.

Moskvast Tallinna lennukile minnes kuulsin kõrvalistmelt lõpuks üle tüki aja kostumas eesti keelt. See tekitas juba mõnusa tunde.

Mõnus oli tagasi kodus olla ja kindel on see, et mina ei ütle enam ühtegi halba sõna Tallinna teede kohta. Meil on asju, mille üle olla õnnelikud.