Reisilugu: nelja vapra Eesti naise palverännak Santiago de Compostelasse

 (12)
Reisilugu: nelja vapra Eesti naise palverännak Santiago de Compostelasse
Manjarini albergue oma värviliste lippude ja viitadega, millele on märgitud kaugus maailma erinevaist paigust, on omaette vaatamisväärsusFoto: Maarika Traat

Kell oli kohe saamas seitse õhtul ning kirikukellad helisesid, teavitades õhtuse missa algusest. Kolmest eri suunast lähenesid Astorga linnakese palverändurite ööbimispaiga ees seisva kohvrit turjal tariva palveränduri kujule neli otsiva ilmega naisterahvast.

Oligi meie väike palverännugrupp koos: tarkvarafirma tiimijuhtidest sõbrannad Margit ja Helena, ajaloolane Liina ja mina, kõrgelt haritud arvutuslingvist, kes juba mitu viimast aastat väga tihti on rännuteel Santiago de Compostela poole ning seekord siis selle väikese grupi juhina.

Juba järgmisel varahommikul oli meil kavas sammud Santiago suunas seada – Astorgast oli sinna mõnevõrra üle 260 kilomeetri astumist.

Camino de Santiago ehk Jaakobitee on palverännutee püha Jaakobuse hauale ehk Santiago de Compostelasse. Legendi kohaselt toimetasid jüngrid apostel Jaakobuse säilmed Jeruusalemmast Galiciasse. 9. sajandil taasavastas üks Pelayo-nimeline karjus sajanditeks unustusse vajunud pühaku matmispaiga. Jaakobusele rajati sellesse kohta pühamu, kuhu kohe hakkasid saabuma palverändurid üle Euroopa. See soodustas linna teket pühamu ümber ning algse pühamu asemele kerkis uhke katedraal.

Santiago de Compostela katedraal. Foto: Maarika Traat
Seotud lood:

Hispaanias on mitmeid märgistatud Jaakobiteid, millest kaugelt kõige populaarsem on Camino Francés ehk Prantsuse Jaakobitee, mis kulgeb Põhja-Hispaanias läbi Navarra, La Rioja, Castilla y Leoni ja Galicia autonoomse piirkonna.

Kui rääkida kogu Prantsuse Tee läbimisest, siis on kõige tavalisem alguspunkt Püreneedes asuv Prantsuse-Baski linnake Saint-Jean-Pied-de-Port, kust Hispaania piirini on umbes poole päeva teekond. Santiago de Compostelas on soovijatel võimalus endale palverännutunnistus soetada. Compostela saamise tingimuseks on, et jalgsi oleks läbitud viimased 100 km, rattaga saabujate miinimumnõudeks on 200 km.

Hommikul seitsme-kaheksa vahel, kui me alberguest (nii kutsutakse palverändurite öömaju) lahkusime, alles hakkas valgeks minema. Esimese päeva teekond kujutas endast pidevat tõusu, mis aga oli niipalju lauge, et meie treenitud ja heas füüsilises vormis rännuseltskonnale see mingit raskust ei valmistanud. Poole kahe paiku päeval, olles selleks hetkeks juba läbinud 20 kilomeetrit, jõudsime sillutatud tänavate ja heas korras kivimajadega maalilisse Rabanal del Camino külla. Algse plaani kohaselt oleks see olnud meie esimese päevateekonna lõpp-punkt, kuid me kõik tundsime endas veel energiat pulbitsemas ning pidasime ka kellaaega öömajale jäämiseks liiga varaseks. Otsustasime külas teha lõunapausi ning siis teekonda jätkata.

Kohtumine eesti keelt rääkiva hispaanlasega

Istunud maha ühte tänavaäärsesse kõrtsi, astus meie juurde igati hispaanlase moodi väljanägev noormees. Kui ta aga suu lahti tegi, läksid meil kõigil silmad suureks, sest tema huulilt vormus sulaselges eesti keeles "tere". Selgus, et Javier oli külalisüliõpilasena Tallinna Tehnikaülikooli saabunud, kuid kohaliku tütarlapsega tärganud suhe tõi muutuse algsetesse plaanidesse ning noormees jäi Eestisse tervelt kaheks aastaks.

Oma tellimuse esitasimegi eesti keeles. Kui toidud-joogid lauda toodi, ehtis meie saiataldrikut saiakääru sisse torgatud väike Eesti lipp.

Pärast parajalt pikka lõunapausi asutasime ennast jälle teele. Järgmise küla, Foncebadónini, oli viis kilomeetrit – ikka aina ülesmäge. Nüüd tuli läbida ka juba tuntavama tõusuga lõike. Ilm oli ilus, päike säras ja vaated alla orgu olid imelised.

Monte Irago on New Age’i hõnguline albergue

Foncebadóni küla on ilmselgelt ka paremaid aegu näinud, aga praegu on pooled majad kokku kukkunud ja varemeis. Küll aga tegutseb selles muidu väljasurnud külas tervelt viis palverändurite majutuspaika. Meie suundusime Monte Irago nimelisse alberguesse, kus olin ka varem juba paaril korral ööbinud. Seal valmistatakse igal õhtul suurel pannil maitsvat paellat (Valencia piirkonnast pärit riisiroog) ning varahommikul on soovijatel võimalus (koos päiksetõusuga) joogat teha.

Kui alberguesse jõudsime, siis selgus, et seal oli veel ainult kolm voodikohta saadaval. Olukord lahendati aga nii, et meid majutati ühte väiksesse osmikusse albergue tagahoovis, mis tavaliselt oli personali käsutuses.

Tagahoovis oli veel mõni osmik ja vagunelamu – samuti kellegi eluase. Hoovis kõndisid vabalt ringi kuked ja kanad. Albergue kõrval oli ketis kits. Lisaks toimetas seal ümbruses veel päris mitu koera, kellest kaks noort ja vallatut mänguhoos Helena äsja pestud ja õue kuivama pandud T-särgi ära varastasid ja oma porised käpajäljed sellele jäädvustasid.

Õhtul rahvusvahelises seltskonnas ühiselt paellat süües tutvusime mitmete ränduritega, kellega meie tee kuni Santiagoni veel korduvalt ristus, sealhulgas näiteks austrialanna Julia ja kahe noore saksa poissi Mathiase ja Benjaminiga, kellel kõigil oli selleks hetkeks juba mitu nädalat kõndimist ning enam kui 500 km seljataga.

Seltskond oli hea, vein voolas, jutt jooksis ning nalja ja naerda sai palju. Seda kõike oleks jätkunud kauemakski, aga kesköö paiku palusid albergue-pidajad meil lõpetama hakata. Mõistlik – korralik magamine kulus ära nii neile, teistele ränduritele kui ka meile.

Järgmisel hommikul jõudsin esimest korda oma albergues ööbimiste ajaloos joogat tegema. Lisaks meie seltskonnale olid veel mõned vaprad varahommikused joogatajad platsis. Kui joogaga alustasime, oli veel päris pime, kuid peagi hakkas akendest paistma imeline punane päikesetõus.

Foncebadónist jäi veel umbes 2 kilomeetrit ülesmäge rühkimist kuni kogu Camino Francési kõrgeima punkti ning ühe olulisima teetähise - Cruz de Ferro ehk raudristini.

Teise päeva hommikul Foncebadóni alberguest lahkudes seadsime sammud kuulsa Cruz de Ferro suunas. Foto: Maarika Traat

Kivi südamelt

Raudrist asub üsna täpselt 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Rist ise ei ole tegelikult kuigi kogukas, kuid asub kõrgel teda toetava puupalgi otsas. Risti jalamile on palverändurid läbi aegade toonud kivikesi oma kodukohast. Kivi võib sümboliseerida koormat, mida soovitakse maha panna – lähedal asuval infotahvlil on kirjas, et kivi suurus peaks olema vastavuses koormale, millest soovitakse vabaneda. Muidugi võib kivi sümboliseerida ka midagi muud. Näiteks jäetakse neid sinna kallite inimeste mälestuseks: kivide vahelt võib aeg-ajalt leida ka fotosid.

Cruz de Ferro - kuulus raudrist, mille jalamile inimesed üle maailma oma kodukohast kivikesi toovad. Foto: Maarika Traat

Teistel olid oma kivikesed kaasas, aga mina olin seekord ilma kivita kodust teele asunud. Eks ma olen neid varasematel kordadel juba mitu sinna viinud. Oma eelmistel kordadel jäetud kivikesi mul siiski leida ei õnnestunud – ju nad olid siis juba parasjagu paksu kultuurikihi alla mattunud, mis pole ka ime, sest pärast mu eelmist ristikülastust pea aasta tagasi oli juba paarsada tuhat palverändurit Santiago de Compostelasse jõudnud (tõsi, erinevaid teid pidi ning mitte kõik ei möödunud raudristist).

Molinaseca linnake koos oma ajaloolise Palverändurite sillaga - üks paljudest maalilistest asulatest, millest tee meid läbi viis. Foto: Maarika Traat

Kolmandal rännuhommikul alustasime oma teekonda Ponferradast. Sel päeval jagunesime kaheks – Margit ja Helena, kellel oli huvi veininduse vastu, asusid varakult teele plaaniga paari teel paiknevat veinikeldrit külastada, mina ja Liina aga jäime Ponferradas lossimuuseumi avamist ootama.

Templirüütlite loss Ponferradas. Foto: Maarika Traat

Ponferradas asub nimelt väga hästi säilinud uhke tornidega värava ja kindlustusrajatistega justkui ajaloo- või muinasjuturaamatust välja karanud pesuehtne templirüütlite loss. Mina olin Ponferradast läbi käinud juba tervelt neli korda, aga alati juhtus see kas ajal, kui loss oli suletud või siis kõndisin koos kaaslastega, kes ei soovinud lossikülastuseks aega võtta. Ajaloolasena ei saanud Liina arusaadavalt sellise erakordse ajaloomälestusmärgi külastamisest loobuda.

Lõuna paiku, pärast lossikülastust asusime meiegi teele. El Bierzo piirkond, kuhu me nüüd jõudnud olime, on üks Hispaania tuntud veinipiirkondadest. Selle päeva teekond kulgeski suures osas viinamarjaistanduste vahel, kus meil õnnestus korduvalt endale korjest mahajäänud küpsete viinamarjade näol kiiret energiat manustada.

Helena ja Margitiga kohtusime uuesti alles õhtul Villafranca del Bierzo nimelises kaunis linnakeses. Neil oli õnnestunud sel päeval tervelt kahte teel paiknenud veinikeldrit külastada, kus nad olid kohalikke giide oma suurepäraste veinialaste teadmistega hämmastanud.

Villafrancast oli võimalik edasi liikuda kas orgu mööda, mida ma olin juba korduvalt teinud, või siis kohe üles mäkke tõusta. Valisime viimase kui huvitavama variandi. Vaateid meile seekord ei tahetud aga näidata ning orud kaeti tiheda udulinikuga. Päris kummaline kogemus oli seal üleval kõndida, viibides justkui maailma äärel udumeres hulpival saarel.

Kui esimesed pool päeva oli ilm veel justkui kahevahel – tibutas, siis jälle ei tibutanud, siis tibutas jälle – siis pärastlõunaks oli otsus langetatud ning küll hakkas alles kallama!

Ilma trotsides läbi paduvihma

Alguses varjusime ühe tee ääres paikneva maja katuse laia ääre alla, kuhu peagi lisandusid kolm itaallast ja sama palju korealasi. Lootsime, et ehk läheb suurem sahmakas üle ning meil õnnestub kohest läbivettimist vältida, sest oli ju meil veel pikk maa minna ning taas üha ülesmäge. Enne öömajale jäämist ootas ees 500-meetri jagu tõusu.

Kuna vihm järelejäämise märke ei ilmutanud ja andis jätkuvalt vihaga minna, siis pakkisime endid oma vihmajopedesse ja keepidesse ning asusime ilma trotsides uuesti teele.

Vesi voolas ojadena, kohati lausa koskedena mäest alla mööda rada, mida pidi meie üles rühkisime. See on väga ilus rada, tean seda oma varasematest käikudest, aga seekord ilu jaoks eriti silma ei jätkunud – võitlus edasiliikumise nimel röövis kogu tähelepanu.

Jõudsime üdini läbivettinutena La Laguna külakesse, kuhu seekord öömajale jäime. Küll oli hea märjad riided seljast võtta, sooja duši all käia ning kuivad riided asemele panna – lihtsad rõõmud, aga milline nauding!

Udune hommik Galicias. Foto: Maarika Traat

Järgmine hommik tervitas meid ereda päikesepaistega. Saime nautida kauneid vaateid alla orgudesse, mis aeg-ajalt küll tihedasse uduloori mattusid. Sel hommikul ületasime Galicia piiri. Galicias räägitakse hispaania keele kõrval ka galeegi keelt, mis on sarnasem portugali keelele. Juba eelmisel päeval Galicia piirile lähenedes oli näha hispaaniakeelseid külade nimesilte ja teeviitu, kus aktiivsed Galicia patrioodid olid korrektuure teinud, kohandades neid galeegipäraseks – kõige tavalisemad muudatused olid h-tähe asendamine f-ga ja j asendamine x-ga.

Karjakasvatus on Galicias väga levinud: lehmad mitte üksnes ei piielnud meid kiviaia tagant, vaid aeg-ajalt tuli nendega ka oma teerada jagada. Foto: Maarika Traat

Üsna pea pärast Galicia piiri ületamist jõudsime O Cebreiro külakesse, mis oma omapäraste ja maaliliste kivimajadega on ka paras turismiatraktsioon. Suveniiripoekestest kostus lakkamatult keldi muusikat – galeegid nimelt on keldi rahvas ning sarnaselt šotlaste ja iirlastega on nende rahvuspilliks torupill.

O Cebreiro küla, täpsemalt selle koguduse pikaaegne preester Elías Valiña Sampedro mängis väga olulist rolli Camino de Santiago taassünnis palverännuteena. Haritlasena uuris Valiña Camino de Santiago ajalugu ning palverändurite poolt kasutatud teede ja radade kulgemist.

1980ndatel aasatel algatas ta Camino Francesi selleks ajaks juba kohati läbipääsmatusse võssa kasvanud radade puhastamise ja korrastamise aktsiooni. Tema tegi algust ka Camino Francési märgistamisega.

Teed juhatab kollane nool

Nüüdseks Hispaanias Camino de Santiago läbivaks märgistuseks ja sümboliks saanud kollane nool sündis juhuslike asjaolude kokkusattumisel – nimelt õnnestus Valiñal maanteametilt teede ajutise märgistuse tegemisel kasutatavat kollast värvi saada, mida ta seejärel Camino märgistamisel kasutas.

Camino de Santiago on Hispaanias läbivalt märgistatud kollaste nooltega, millele aeg-ajalt lisaks Jaakobitee sümboliks oleva kammkarbi kujutised. Foto: Maarika Traat

Võrdluseks: kui 1970ndatel aastatel väljastati Santiagos palveränduritunnistus mõneteistkümnele kuni mõnesajale palverändurile aastas, siis nüüd jõuab igal aastal Santiagosse paarsada tuhat palverändurit ja see arv on endiselt tõusuteel. Valiña elutöö on ilmselgelt vilja kandnud.

Meie edasine rännak kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta. Jalavaevusi või muid terviseprobleeme meist kellelgi ei tekkinud. Ka ilmataat suhteliselt hoidis meid: Galicias, mis on kuulus oma vihmase kliima poolest, leotati meid korralikult vaid rännaku eelviimasel päeval, mil jäime öömajale Monte de Gozos, kust Santiago katedraalini jäi käia kõigest 5 kilomeetri pikkune teelõik. Õhtuhämaruses võis mäe otsast näha allpool paikneva Santiago tulesid sillerdamas.

Hommikul toimus meie pidulik sissemarss Santiagosse. Sel päeval oli meid õnnistatud ka imelise päikesepaistega. Tegime katedraali esisel Obradoiro väljakul oma kohalejõudmisest fotojäädvustused. Kuna meid seljakottidega katedraali sisse ei lubatud, siis suundusime palverändurite büroosse oma palveränduritunnistuste järele.

Majutuskohas seljakottidest vabanenud, naasime katedraali juurde, et osaleda keskpäevasel palverändurite missal. Missa alguses on kombeks tervitada sel päeval erinevatest maadest Santiagosse saabunud palverändureid. Minu jaoks oli see viies kohalejõudmine, kuid esmakordselt õnnestus mul kuulda, kuidas tõepoolest ka Eesti palverändureid tervitati. Tore oli olla ära märgitud. Meil vedas – seekordsel missal sai näha ka Botafumeirot – hiiglaslikku viirukianumat, mis kinnitatakse katedraali laest alla rippuva köie külge ning kaheksa mehe jõul piki katedraali ristlöövi pendlina hoogsalt kiikuma tõmmatakse. Seda vaatemängu saab tavaliselt näha ainult teatud kirikupühadel toimuvatel eriti pidulikel teenistustel või juhul, kui mõned jõukad palverändurid selle tellivad.

Meie olime selles osas tänu võlgu sel päeval Santiagosse saabunud jaapanlastest palverändurite grupile.

Õhtul saime teada et 2014. aastal oli möödunud 800 aastat Assisi Franciscuse palverännakust Santiago de Compostelasse ning selle puhul anti meile Püha Franciscuse kloostrikirikust veel ühed eriti haruldased palverännutunnistused, millesarnaste saamise järgmine võimalus avaneb ehk saja aasta pärast.

Juba aprillis-mais sel aastal on aga taas toimumas grupiga Hispaaniasse Camino de Santiagole minek. Iga grupp läbib kolmandiku Camino Francésist. Esimene grupp läheb Püreneedest teele juba 10. aprillil, teine alustab 22. aprillil Burgosest ning viimane 2. mail Astorgast. Huvi korral saab igaüks liituda, vaata lisaks https://jaakobitee.wordpress.com.