Reisikiri: tsikliga Eestist Itaaliasse ja kuhu me tegelikult jõudsime

 (26)
Reisikiri: tsikliga Eestist Itaaliasse ja kuhu me tegelikult jõudsime
Foto: Gabriel Tornius

Gabriel Tornius tegi eelmisel aastal väikese motoreisi Itaalia poole, aga sihtkohta ei jõudnudki. Alati ei peagi jõudma - põnevat kirjutamismaterjali tekkis sellegipoolest.

Eellugu

Matkamine ja tsiklid on mind paelunud juba mõnda aega. Need kaks asja koos aga annavad eriti laheda tulemuse.

Päris mitu aastat olen ma jälginud kõiksugu välismaised ja kodumaiseid tsiklimatkade foorumeid ja lehti. Eesotsas muidugi asuvad http://advrider.com/forums/ ja http://www.biker.ee/phpbb/viewforum.php?f=38.

Ma ei oska ausalt öeldes ette kujutada paremat tegevust suvel, kui tsikliga mööda ilma reisida ja selleks kusjuures ei ole teab mis meeletuid ressursse vaja: ööbimine on telgis, toidu ostad poest - mine ja avasta.

Foto: Gabriel Tornius
Seotud lood:

Tegelikult oli kange tahtmine minna juba eelmine aasta aga kahjuks ei olnud selleks piisavalt masinat, tänavu on aga korralik ja suur matkamasin ootamas. See on muidugi suvaline telefoniga tehtud pilt, aga mingisuguse ettekujutuse annab ikka. Võrreldes eelmise suve pisikese Viragoga on siin ruumi ja minekut rohkem kui kaks korda juures, mootor on läbinud just kapitaalremondi, rehvid on uued, õlid vahetatud. Nii et ka ratas peaks olema suhteliselt ideaalvormis ja võiks loota, et selle 6000 km jooksul üllatusi ei teki.

Ettevalmistus

Sihtpunktiks sai valitud Rooma ja kui aega jääb, siis tahtsin ka Palermos ära käia. Tee pikkuseks kujunes kaardil ~6000 km edasi-tagasi. Ajakulu oli planeeritud 3 nädalat, eelarve 1500 eurot. Sõidukiks oli Kawasaki VN1500.

Varustus peab sellisel retkel ära mahtuma kahte küljekohvrisse ning ühte tagumisse kohvrisse. Paagikotid on mulle millegipärast kategooriliselt vastumeelt. Üldiselt lähevad ühte kohvrisse enda ja teise kohvrisse naise asjad pluss nii palju muud kui mahub, tagumisse kohvrisse peab mahtuma kogu muu kola. Varustuse nimekiri tugineb Piipz-i antud näidislistil.

Motovarustus:
Kiiver
Kiivrisukk
Kindad, veekindlad
Kindad, õhukesed
Kindad, tavalised
Saapad
Saapakatted
Sõidujope
Sõidupüksid
Windstopper fliis
Kõrvatropid
Vihmakostüüm

Matkavarustus:
Telk
Magamiskott
Madrats
Priimus
Priimuse gaasiballoon
Matkapott+pann
Tass
Lusikas, kahvel, nuga
Tulemasin
Veepudel

Elektroonika:
Seinalaadija: telefonile
Seinalaadija: iPad
Vargapesa
Digikaamera
Telefon
iPad
Varutelefon
Juhe Micro USB 2x
Juhe Mini USB 2x
Juhe Apple USB 2x
USB sigaretisüütajasse 2A
4xAAA patarei

Hügieen ja meditsiin:
Väike saunalina
Seep
Hambhari
Hambapasta
Deodorant
Ibuprofeiin
Haavaplaastrid
Küünetangid
Niiske kätepuhastuslapp
Putukatõrje

Tööriistad & abivahendid:
Pagasivõrk
Tööriistakomplekt
Taskunuga
Varustuse trosslukk (1m)
Visiiri puhastus
Rehviremondi komplekt
Tsiklikate
Pakkerihmad 2x
Varupirn
Varukaitsmed: 5W,10W,20W
Tagavaravõti: tsikkel+kohvrid
Elektrikuteip
Taskulamp, väike
Otsmikulamp
Superliim
Väikene kompressor
Hooldusmanual (iPad)

+ dokumendid ja koopiad erinevates kohtades, varuraha.

Tööriistakomplekt:
Standarkomplekt+
Silmus/lehtvõtmed: 8,10,11,12,13
Kruvikeeraja: universaalne, otsikutega
Tellitav võti
Kullinokad
Näpitstangid
Sisekuuskant: 5,6,8
1/4" padrunid: 8,10,11,12,13
1/4" padrunisaba

Esimene testpakkimine

Enne kui arugi saad, on kuhi liiga suur. Foto: Gabriel Tornius

Päev enne reisi algust otsustasime kiire testpakkimise ära teha, kuna kõik nimekirjast puuduvad asjad olid ka ära ostetud. Kõik langeb üldse hämmastavalt viimasele hetkele, mõned päevad tagasi käisin alles enda A-kategooria lubadel järel, sõidueksami olin ma lihtsalt sunnitud esimese korraga ära tegema, muidu oleks reisile pidanud minema lubadeta ja see oleks arvatavasti alles jäänud närvidest ka viimase ära söönud.

Pildil olevast hunnikust on puudu veel riided ja tööriistad ning mõned nipet-näpet asjad, aga üldiselt annab see kuhi hea ettekujutuse, mis pakkida on vaja. Spetsiaalselt reisi jaoks ostetud asjade taga on hind ka:

Telk Coleman Darwin 3 (mahutab 3 inimest ja eeskoda asjade jaoks on ka viisakas) - 99 EUR
Magamiskott Coleman Biker (-2...+14 kraadi ning kotid on omavahel ühendatavad) x2 - 120 EUR
Kaamera Fujifilm Finepix S4700 (vilmib HD videot, zuumib 28 korda ja pilti teeb ka hästi) - 160 EUR
Veel pahna kaamerale (Mälukaart, Akud, Akude laadija) - 50 EUR
Täispuhutavad padjad (kuna me siuksed pehmod oleme) - 10 EUR
Vihmariided (K-Rauta riiete sektsioonist) x2 - 25 EUR
Sööginõud ( Alumiiniumist taldrikud x2, pott, pann, kruusid x2) - 15 EUR
Gaas priimusele x3 - 10 EUR
Priimus - Aitäh Siimule!
Jahinuga (Badass)
Euroopa kaart ja "mingi raamat mis ütleb kus kindlasti käima peaks igas riigis euroopas"
Macbook Pro koos laadijaga (Muu maailmaga kontakti hoidmiseks ja videote/piltide laadimiseks)
TomTom Via (Uusima Euroopa kaardiga aitab navigeerida)
Kalastustarbed (Konksud, kokkulükatav õngeritv, tamiilid jms.)
LED Pealambid x2 - 9 EUR
Pesu, Plätud, Särgid ja Dressid jms riided.
Tööriistad (Mutrivõtmed, Kuuskandid, Nipukad, törts jahutusvedelikku jms.)

Esimene päev - Eesti (170 km)

Ootasime Kalamaja kandis tsiklit motodepoost tagasi, jalutasime rahutult Balti jaamas risti-rästi ning tüütasime kõnedega aegajalt motodepood. Nädal aega oli varsti esialgsest stardikuupäevast möödas ja närvid olid pingul - puhkuseaeg tiksub ju iga päevaga vähemaks, raha samuti.

Õnneks tuli kell neli naeratamapanev kõne ja tõesti, ma saan masina kätte ning startida! Ostsin veel kiiruga Streetmotost sigaretisüütajast laetava minikompressori rehvide jaoks ja Neeme valas tsiklisse veidi õli juurde. Kihutasime koju asju peale laadima.

Kogu kaasavõetav kraam ootas juba mitu päeva elutoa laua peal. Osav ja kompaktne pakkimine on omamoodi kunst, kuidas sobitada kõik võimalikult tihedalt ja ilma ruumi raiskamata. Nagu pusle või tetris.

Riiete jaoks ostsime Jyskist isegi mingid vaakumkotid - need, kus õhu välja pressid ja siis peaks sigavähe ruumi võtma. Esiteks on need nii õrnakesed, et ma suutsin kaks tükki kogemata ära lõhkuda ja teiseks - allesjäänud kahest pidas ainult üks õhutihedalt kinni. Nii et võta näpust, kui kasulik või kasutu see samm oli.

Suure pakkimise peale avastame suhteliselt kohe õudusega, et meil jääb üks küljekott ju praktiliselt tühjaks ja kaasavõetavaid asju ei olegi üldse nii palju, kui alguses tundus. Mõõtsin silmaga ju küll sada korda enne üle.

Mingisuguses idiootses meeltesegaduses toppisin kaasa enda suure nahktagi ja paari teksasid. Tagantjärgi mõeldes oleks võinudki selle ruumi tühjaks jätta.

Tegime mõlemad mõned kiired kõned, vaatasime üksteisele ärevalt otsa ja lükkasin käigu sisse. Tunne oli elev, ilm veidi vihmane. Esialgu said esimesed kilomeetrid Pärnu maanteel 110 km/h kiirusega päris ehmatavad ja tundus, et oleks ikkagi pidanud tuuleklaasi ära tellima. Aga inimene kohaneb kõigega ja 10 km hiljem ei pane enam suurt midagi tähele, pigem hakkab käsi veidi väsima. Samuti mõistsin, kui väga oleks pidanud ikkagi mingisuguse kiivritevahelise sideühenduse muretsema, sest jube tihti tahaks midagi jagada või kommenteerida, ent ei saa. Peatusime Pärnu Selveris ja üritasime midagi tarka süüa osta - teed, muna, purgimakaronirooga ja kiirkohvipulbrit.

Märkamatult ruttu oli väljas täiesti pimedaks läinud ja temperatuurilangus andis tunda. Läti piirini oli jäänud mõnikümmend kilomeetrit ja ma ei kujuta ette, kuhu siin mereäärsetes metsades enda telgi maha võiks panna. Esialgu katsusime mööda pisikesi paremale keeravaid teid mere äärde välja jõuda, aga tulutult - tupik tupiku otsa, mitu korda sattusime kellegi õue peale. TomTomi navigaator ei näita, et selles kandis üldse mingid väikesed teed eksisteeriksid, kiskusin taskust nutitelefoni välja ja üritasin siis Sygicu mobiilirakenduse abil asjasse selgust saada. Samuti tulutult, sest reaalses olukorras, kui on vaja kiirelt navigeerida, jääb Sygicu vaade segaseks, peksab pidevalt reklaame ette ja laeb kaarte absurdselt kaua.

Sõitsime maanteele tagasi ja kütsime Läti poole, nägin mingit suvalist puhkeplatsi liiklusmärki ja keerasin sisse. Puhkeplatsi asemel leiame mingi nõukaaegse rohtu kasvanud hiigelsuure parkimisplatsi, aga see on meile hetkel ideaalne.

Maanteemürast mõned kilomeetrid eemal pilkases pimeduses otsisin esialgu välja pealambid, mis vägagi vajalikuks osutusid ning siis saab ruttu püsti telk ja telgi sisse meie. Esialgu tundub magamine täitsa mõnus, aga iga paari tunni pärast tõusin ikkagi külma pärast üles. Lõpuks, vastu hommikut, taipasin endale tsikliriided magamiskoti alla toppida, et vähegi maapinna külma eemale peletada.

Teine päev - Läti ja Leedu (450 km)

Tegin hommikul silmad lahti - telk, magamiskotid... ahjaa, mingi tsiklimatk on. Äratajaks ei ole üle pika aja mitte äratuskell, vaid hommikune telgisaun. Kiirelt tuli ukselukud pärani lahti kiskuda ja mõne hetke pärast teeb jahe õhk juba mõistuse selgemaks.

Ilm tundub mõnus ja meel hea, ainult kurgud annavad mõlemal tunda ja esimesed ärkvelolekutunnid on neelatada päris valus. Kuidagi ilma ütlemata ja väga sujuvalt jaotuvad automaatselt hommikused ülesanded, Raili hakkas asju kokku toppima ja ma üritasin hommikusööki teha ehk siis kõrvetasin kõik esimesed kolm muna meie ainsa alumiiniumist matkapanni külge ja ülejäänud kolm lõpetasid võssa visatuna, sest toorest muna ka süüa ei taha.

Peale viit minutit pannikraapimist selgus, et see pann tuleb maha kanda ja edasiseks kasutamiseks ei kõlba. Õnneks on meil veel mingi pisike pott ka, kus sees saab eilsest allesjäänud makaronirooga soendada.

Üpris ruttu sai kogu kola tsiklile ja sai taas maanteele kihutama.

Kuna Palanga pidi räme turistilõks olema ja raha ära sööma (mida meil praktiliselt ei olegi) siis me otsustasime kihutada hoopis Klaipedasse ja siis järgmisel päeval sealt otse Poola. Läti mööduski väga kiirelt ja märkamatult ületasime Leedu piiri, kus maastik muutub juba nõks maalilisem ja huvitavam.

450 kilomeetrit hiljem jõudsime me lõpuks Klaipedasse ja avastasime tõsise ahastusega kaarti lahti lüües, et Leedu kõrval vasakul all on mingi Vene oblast. Helistasin mitu tuttavat läbi, et veenduda, et ma olen geograafiline idioot ja et tõesti ongi mingi killuke Venemaad Leedu all, kust läbi sõita ei saa.

See tähendas meile umbes 300 kilomeetrist lisaringi läbi Kaunase.

Hambad ristis ja sooled frustatsioonist segamini istusime uuesti tsikli selga: väsinud, tülpinud ja higised, kuna temperatuur oli juba püsivalt +30 ja asfalt +45. Kavatsesime veel samal päeval Kaunasesse jõuda, et järgmisel päeval Kaunasest startida.

Parkisime tsikli kuhugi vanalinna varjulisse hoovi ja vahetasime riided. Kate masinale peale, kaamera õlale ja olemegi turistid valmis. Romantilisest jalutuskäigust mere ääres sai kaunis ruttu paaniline ostukeskuse või toidupoe otsimine, sest me polnud veel päeva jooksul midagi söönud. Lõpuks leidsime mingi veidra Konsumi-laadse asutuse, haarasin "sooja" toidu letist kaks, nagu hiljem selgus, heeringaburgerit (?), mõned karbid maitsetut salatit ilma lihata ja sardellid, mille jahusisaldus oli vist 80%, aga seal poes lihtsalt ei leidunud midagi paremat. Saame peale kümmet minutit "piknikku" kõhud täis.

Näeme veel mingisugust turu moodi asja, kus kohalikud õlut joovad ja väikest parki, kus kohalikud õlut joovad ja siis Raekoja platsi, kus ka kohalikud õlut joovad. Arvatavasti on see seotud faktiga, et on sume laupäeva õhtupoolik.

Vahetasime jälle riided ja küllaltki vastumeelselt asusime taas teele, GPS-i taome sisse - Kaunas. Ruttu läheb pimedaks ja suure tuulega eriti jahedaks.

Keerasime tankimiseks järjekordsesse bensiinijaama ja nägime selle taga mõnusat tiigiäärset Hostelit. Kõhklesime algul, kuna koht näeb üpris uhke välja. Lõbus keskealine omanik soovitab meil tsikli maja taha parkida, öö hinnnaks kahele on 20 eurot. Nii rampväsinuna ja läbihigistanuna pääseda pehmesse voodisse ja pääseda kogu sellest telgikammajaast on selles olukorras üks parimaid uudiseid. Kui ma aus olen siis ma oleksin selle toa eest vabalt ka 40 eurot välja käinud ja ikka õnnelik olnud.

Foto: Gabriel Tornius

Esimesed 25 minutit tantsin ma suurest õnnest keset tuba. Peale seda täituvad kiirelt kõik seinakontaktid - sülearvuti, telefonid, kaamera, akud tahavad laadimist.

Uni tuli poole sardellisöömise peal umbes pool kaks öösel. Peale paari tundi magamist lõi aga palavik välja ja nina hakkas jooksma. Enesetunne keerab päris vastikuks ja kurk annab ka tunda. Arvatavasti pani tõsise laksu see viimane öine sõitmine. Võideldes palaviku ja ekstreemse nohuga, katsusin kuidagi hommikuni vastu pidada.

Kolmas päev - Poola (700 km)

Korraga sai magada umbes paarikümne minuti kaupa, enne kui enesetunne taas üles ajas. Kirusin enda tervist, et see just nüüd alla annab, just siis, kui on mõnus ja soe hostelituba, pehmed ja puhtad linad ümber, aga magada ikka ei saa. Kerge ahastus tuli peale ja hommik lähenes. Kell kümme, kui ärkame, oli mul päris tunnetatav palavik. Pakkisime asjad kokku ja avastasime, et riided polegi ööga ära kuivanud. Hosteli kõrvale muruplatsile laotuvad käteseebiga puhtakspestud särgid ja püksid, mis loodetavasti hommikusöögi ajal kuivaks saavad.

Kella 11 paiku sai meil ootamisest kõrini ja toppisime niisked riided tsikli peale. Palavik ja kuumus segamini tekitasid omaette hägusa reaalsustaju. Tsikliriided panime selga viimasel sekundil enne tsiklile istumist, kuna sellise kuumaga tõmbab nahk seljas sekunditega märjaks. Asusime taas teele.

Külm tuul tõmbas küll olemise veidi selgemaks, aga ma teadsin, et see on ainult ajutine ja õhtupoole ma ei jaksaks enam arvatavasti tsiklitki püsti hoida. GPS-i tagusime tuimalt sisse Viini, et kõige otsema joonega ja kõige kiiremini Poolast läbi saada. Kilomeetrid ja tankimised möödusid. Võiks öelda, et puhtalt sõidu ja teede poolest on see Poola-Leedu piiri lähistel teedel kihutamine üks mõnusamaid - teed on inimtühjad ja laiad, hobused ja lehmad ainsaks uudistajaks ning loodus ja aasad on kuidagi eriti ilusad.

Ma ei tea, võibolla olin ma lihtsalt palavikust segi kamminud. Märkamatult möödus Poola ja see andis ainult indu juurde. Natuke enne piiri oli mitmekilomeetrine veoautode rivi, aga õnneks mahtusin ma napilt paremalt poolt teepervelt mööda sõitma. See on üks paljudest eelistest tsiklijuhina, sest autoga oleks seal veel mõnusad mitu tundi praadinud.

Natuke peale Poola piiri

Natuke peale Poola piiri. Foto: Gabriel Tornius

Peatusime esimeses ettejuhtuvas bensiinijaamas ja kõik oli nii poolapärane, et saaksid silmad kinni ka aru, et oled Poolas. Seda on raske seletada. See arhitektuur, majad ja ehitised, need inimesed ja see linnapilt - kõik on kuidagi suur ja natuke vaene.

Tegime väikese veejoomis- ja tagumikupuhkamispausi ning sõitsime Varssavi poole edasi, kui algavad metsikud Poola kiirteed, mis on küll väsitavad, ent ka ainus võimalik variant päevas selliste vahemaade läbimiseks. Üritasin keskenduda ja võitlesin pidevalt enda parema käe tundetuks muutumisega. Vahepeal hoidsingi gaasi peal mingi tundetu köndiga ja üritasin suurte pingutustega võimalikult palju sõrmi liigutada erinevates suunades, et veri jälle liikuma hakkaks. 130 km/h kiirteel ja tsikli seljas on kõik need toimingud muidugi veel eriti keerulised, aga saime hakkama.

Kiirteel maastikku ei näe, on ainult kõrged rohelised seinad, tsikkel ja kaugsõidu veoautod. Mida rohkem tunde järjest tsikli seljas istuda, seda lihtsamaks mõttekäik muutub, kuni lõpuks on sinu ainus eesmärk lihtsalt hambad ristis järgmised 100 km vastu pidada ja siis veel 100 ja siis veel 100...

Mõnikümmend kilomeetrit enne Varssavit hakkavad suured teeehitused ja kogu kiirtee kiilub sõna otseses mõttes järsku kinni. Kogu Varssavist läbi sõitmine toimus kiirusega ~5km/h, päike kõrvetas lagipähe, istud ja higistad seal autode vahel hiiglama suures ummikus ja mõtled, et miks mina. Ja siis on veel need Poola autojuhid, kes teevad üldse kõige haigemaid manöövreid üldse, mida ma näinud olen. Mitu korda aetakse mind äärepealt alla või lihtsalt ei märgata ja seda sellise väikese kiiruse juures. Mitu korda vist lausa meelega. See on päev millal ma esimest korda röögin liiklusvihas enda hääle teiste juhtide peale ära ja mõtlen mitu korda reaalselt tsikli pealt maha tulla, autojuht autost välja tirida ja uksega pooleks peksta.

See kõik kokku oli närvidele ülim proovilepanek. Ainult Raili kallistas mind vahepeal selja tagant või üritas selga masseerida, vapramat ja armsamat reisikaaslast ei leiaks ma iial. Suuresti ainult tänu talle me sealt linnast ka ohutult minema saime.

Kuskil poole Varssavi peal läheb GPS lolliks ja väidab, et seda teed ega kohta, kus me oleme, pole tegelikult olemas. Tõmbasin seepeale tee äärde ja lükkasin GPS-i asemele kiiresti nutitelefoni, Google Mapsi lahti ja kihutasime selle järgi edasi. Teadsin küll, et andmeside maksab, aga muud ei olnud teha.

See tund aega Google Mapsiga navigeerimist läks mulle muide EMT kliendina maksma 60 eurot, nagu hiljem selgus. Ent siiski parem, kui mitte midagi. Ilma selleta oleksime tõenäoliselt "kõhutunde" järgi 300 km taas vales suunas kihutanud.

Peatusime peale Varssavit taas bensiinijaamas ja nõustusime mõlemad, et ei taha enam mitte kunagi mitte mingi valemiga Varssavist läbi sõita.

Käivitasin taas tsikli. Esimesest silindrist tuleb mingit heledat kloppimist ja raginat, mis kangesti muret teeb. Keerasin süüte välja ja vaatasin esimese asjana, et õli on täiesti otsas, vähemalt läbi vaateakna tundus nii.

Alles 1000 km eest sai aga uus õli sisse valatud, isegi rohkem kui peaks. Veeretasin tsikli tankla taha ja kiskusin tsikliriided seljast et pea natukenegi töötaks. Mingi saksa rekkamees tuli jube abivalmilt ligi ja laenas puuduvaid tööriistu, millega õlikork mootori küljelt lahti saada, et veenduda õli kadumises. Täielik müstika. Süda vajus saapasäärde. Tuhat mõtet ringles peas, aga ükski ei seleta õli kadumist. Kuskilt ei leki, ei suitse. Helistasin klubikaaslasele ja katsusime telefoni teel mingile selgusele jõuda, aga tulutult. Pigem läheb meel veel kurvemaks, kuuldes erinevaid stsenaariumeid, millest kolin tulla võib.

Mitu korda küsisin üle, kas autoõli mitte mingil juhul ei tohi valada ja saan vastuse, et see võib tuua isegi hullemaid tagajärgi. Ega midagi, uurin bensiinijaama õliriiulit ja pean taaskord pettuma, kuna seal ei ole tsikliõlile isegi mitte midagi ligilähedast.

Blondiinist kassapidaja ei saa üldse mu küsimustest aru ja hakkas mulle hot-dogi variante näitama. Ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt tsikli selga istuda ja proovida kuskilt õli leida. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui vastumeelt on mulle iga meeter ilma õlita sõitmist, teades, kuidas see mootorile mõjuda võib. Peale viiendat bensiinijaama saab selgeks - mitte keegi kuskil bensiinijaamas ei müü ega kavatsegi müüa mootoriõli tsiklile.

Kuskil kiirtee ääres higist nõretades ja õlita tsikliga palun ma GPS-ilt lähimat remonditöökoda. 11 km kaugusel väikelinnas ongi paar töökoda.

Näen lõpuks mingit töökoja silti, lähemale jõudes selgub, et suletud. Enam abitumat tunnet on raske ette kujutada. Näpin uuesti GPS-i. 500 meetri kaugusel suures hoovis on veel mingi töökoda.

Veeresime väga imestunud pilkude saatel väravast sisse. Töökojast ronis välja väiksemat kasvu Poola mees - ma nägin nagu inglit. Puhtalt käte ja fraasi "Oil" abiga seletasin, et vajan hädasti õli tsiklile. Mees sügas hetke kukalt ja kadus sisse tagasi. Varsti tuli tagasi koos ülemusega, endal käes mingi neljaliitrine universaalõli (all Engines). Usutlemise peale, et "motorcycle vrrrr vrrr okay this oil" noogutas ta mitu korda entusiastlikult. Näitasin talle õlikorgi ja põhja all oleva mutri ette, seletasin, et 3 liitrit ja heitsin viludasse majaseina vastu pikali, pilt oli iga hetk silme eest minemas ja kuumus tappev. Siiski oli süda lõpuks rahul, et masin on kindlas kohas ja et me suutsime siiani välja sõita.

Peale veidikest pusimist oli tsiklil õli jälle sees ja käivitades oli hele kolksumine õnneks kadunud. Kogu see nali läks maksma 30 eurot.

Täiesti võimalik, et just ilma selle töökojata oleks tsikkel siiani kusagil Poola tee ääres. Foto: Gabriel Tornius

Täiesti võimalik, et just ilma selle töökojata oleks tsikkel siiani kusagil Poola tee ääres.

Kuna enesetunne oli niivõrd halb, et oleks sinnasamma töökotta magama jäänud, otsustame jätta tsikli sinna ja GPS-i abiga lähima apteegi otsida, et natukenegi enesetunnet parandada.

Vandusin endale, et järgmisele reisile ostan ma verivärske uusima kaardiga GPS-i, sest esimesed kaks apteeki, kuhu me kõndisime, olid enda uksed juba mõni aeg tagasi sulgenud, kolmas oli õnneks avatud.

Apteegitrepil sõime kohe oma tabletid ära ja ma pihustasin endale rekordkoguse Sudafedi ninna. Toibusime natuke ja kõndisime töökoja poole tagasi. Hambad ristis otsime lähima hosteli. 4 km tundub täiesti metsiku vahemaana, aga me jõudsime kohale.

Sudafed! Foto: Gabriel Tornius

Sini-kollase kirjus bensiinijaamas oli ka mingi hosteli moodi majutus. Jätsin Raili parklasse tsiklit valvama ja läksin sisse. Iseenesest on maja seest täitsa kena, all söökla kassas oli ka üks lühem pisike Poola tädi, kelle käest ma vaba tuba palusin ja kätega magamisliigutust tegin. Minu kõige suuremaks rõõmuks teatas ta, et neil on veel viimane vaba tuba, küll kolme inimese oma ja et kas me ikka tahame seda.

Ma tahtnuks talle öelda, et võtaks hetkel kasvõi 12 inimese toa. Raha makstud ja võti käes, läksin reisikaaslase Raili juurde ja rõõmustasin teda selle uudisega. Tuba on muide just verivärske remondi saanud ja me oleme esimesed, kes seal ööbivad. Lõpuks ometi oli ka jahe tuba. 7 euro eest saime all sööklas suured šnitslid ja joogid - selle koha pealt on Poola meeldiv.

Selle raha eest paremat tuba soovida oleks naeruväärne. Foto: Gabriel Tornius

Tagasi toas üritasin uinuda, Raili tegi ka akna lahti ja võttis voodi peal päikest. Väsimus oli meeletu.

Kuskil Tšehhi-Poola piiri lähistel tegime lõpliku otsuse tagasi pöörduda, kuna tsikkel hakkas metsikult õli sööma: 3 kuni 4 liitrit 1000 km peale. Vana õli sees oli näha pisikesi alumiinumitükikesi, mis kunagi head ei tähenda. Hiljem tuli välja, et kolvirõngad olidki ära kulunud.

Mõtlesime, et sõidame vigase masinaga nii palju Eesti poole tagasi, kui kannatab, aga õnneks vedas täitsa koduni ära. Paukus ja kolises küll jubedasti.

Üks suurimaid väljakutseid selliste iseseisvate reisidega ongi igasuguse turvatunde kaotamine, astumine tundmatusesse. Sel suvel proovin uuesti ja loodetavasti jõuan ka kohale.

Vaata ka Motogabrieli blogi, kus see reisikiri algselt ilmus.