Reisikiri: teekond maailma lõppu - edasi laiub vaid pimedus ja külm

 (19)
Reisikiri: teekond maailma lõppu - edasi laiub vaid pimedus ja külm
Onn Hamningbergis e. Harbakenis.FOTO: VÄINO UIBO

Reisijutuvõistlusele saabunud kolmandas loos räägib Väino Uibo, miks reisitakse polaaraladele, kus on tavaliselt hääletu ja inimtühi ning keegi oma „tsitadellist“ naljalt ei välju.

Olen viibinud Polaar-Norra aladel üheksa korda. Seal pole laias laastus ainsatki piirkonda, kus ma poleks käinud alates polaarjoone lähedal läänes asuvast Mo i Rana linnast, Lofootidest, Senja saarest, Tromsost, Altast, Gamvikist, Tana Brust kuni Varangeri poolsaare idapiirini Vardos ja Berlevogis.

Varangeri poolsaare eripära ongi just see, miks ma tahaksin jagada oma muljeid just sellest kandist. Poolsaart külastasin 2012. aasta sügisel.

Lõuna- ja läänekalda norrakad, sattudes oma riigi idakaldale keelduksid ilmselt uskumast, et ka selline piirkond neile kuulub.

Maailmalõpp peaaegu käega katsuda

Oma olemuselt annab idapoolne Norra igati põhjust end nimetada maailmalõpuks. Päev hakkas õhtusse kiskuma, aga tormil polnud sellest sooja ega külma. See lõõtsutas endiselt väsimatult edasi, tuues endaga kuskilt kaasa lõputu karmi hinguse.

Mul oli kavas kohe öömajale jääda. Või ehk üllatab maru meid ööselgi? Siis aga tajusin mingi meelega, et reisikaaslased ei paiguta seda ideed üldsegi parimate hulka.

Ööbimiseks taheti leida turvalisem paik. Jäin nõusse, kuna ekstreemsed kogemused sealsete sügistormidega olid mul veel meeles. Ühel reisil nimelt võttis ootamatult alanud öine torm nõuks meie matkabussi külili keerata.

Seotud lood:

Hommikul pöörasime suuna Berlevogi poole, mis asub Varangeri poolsaare põhjaosas vastu Põhja-Jäämerd. Teekond sinna oli mitmekesine. Enne fjordide algust tõusis tee kõrgele lagedale platoole ja lookles pikalt ees. Peagi hakkasid paistma mäed, mis andsid märku mere lähedusest. Mägedes, nagu ka Harbakeni sõites, olid aga teed ülikitsad. Kui õnne napib ja vastutuleva autoga trehvad vastamisi n-ö vales kohas, siis oleks teineteisest möödasaamine üsna raske olnud.

Kurvikohad mägedes on veidi laiemad, aga järsud ja pimedad, et tahes-tahtmata pead lootma vaid mõistlikule vastassuunas liiklejale. Aga mõistlikud need liiklejad muidugi olid.

Berlevog, nii nagu Vardogi on vaatamata rikkale Norrale justnagu selle riigi poolt hüljatu staatuses. Mahajäetuse tunne iseloomustab seda linna kõige paremini. Meeldejääv linn sellegipoolest - nimelt siit õnnestus meil saada momendil maailma kalleimat diislikütust 15,49 norra krooni eest (2,09 eurot) liiter ja boonusena natuke sõimatagi, sest filmisime bensiinijaama, mis meie arvates kuuluks lammutamisele.

Inimesed on võõraste suhtes üsna ükskõiksed, et mitte öelda ebasõbralikud. Räägivad ainult niipalju, kui neilt küsid ja ei sõnagi rohkem. Kauplustesse sisse astudes jääb mulje, nagu oleksid müüjale tüliks kaela sadanud. Äritegemise hea käekäigu nimel ei pinguta siin eriti keegi. Natuke tuletab see meelde nõuka-aja suhtumist: mõisa köis, las lohiseb!

Tagasiteel koju ületasime Soome piiri, mis oli teatav kergendus, sest teed muutusid paremaks, inimesed sõbralikumaks ja jutukamaks.

Norra teedel esines isegi löökauke. Seepärast valisime teadlikult Teno jõe Soomepoolse tee Utsjokile sõitmiseks. Soome ruskaaika oli veel täies jõus, aga sügise ilu väljatoomikseks puudus vaid päike. Jah, tõepoolest - päike on selle põhjamaise ilu arhitekt. Teno jõe kaldal kasvavad kased olid kuldkollased, mis peegeldusid jõe voolavasse vette. Teiselpool jõge kõrgus metsaga kaetud mägi, mis kuulub juba Norrale. Ööpimeduses, umbes veerandi mäe kõrgusel üleval, sõitsid aeg-ajalt puude vahel pikad haagisega kaubaautod, mis olid külgede pealt väikeste lampidega varustatud. Meie kõigi üksmeelne emotsioon neid nähes oli – see on ju jõulurong!

Edasi liikusime juba otse kodu poole läbi sügisese, sääsevaba Lapimaa, mis, nagu meile peagi tundus, oli veidi juba oma ilu kaotamas. Kõikjal porod ehk põhjapõdrad tee ääres küll üksikult, küll karjakaupa. Pole võimalik sõita läbi Lapimaa, ilma et porosid ei trehvaks.

Pidasime auto kinni, pildistasime ja siis jälle edasi. Porod pole teedel sugugi ohtlikud, võrreldes meie kitsede või põtradega. Nad on juba kaugelt nähtavad, autode ja inimestega harjunud ega tee ootamatuid sööste sõiduteele. Kui porokari on ohtlikult maantee hõivanud, annavad vastutulevad autod sellest tulede vilgutamisega märku.

Põhjala aastaring

Põhjala kevad - see on loodusharmoonia lääne polaar-alal, mis koosneb võimsatest igilumega kaetud mägedest ja liustikest. All päikese käes sillerdavad fjordid. Samas on see ka valged ööd, millal päike ei loojugi. Kõrgele, valguse poole looklevad ja langevad siis tagasi varju kitsad mägiteed. Lõputud mägikosed langevad otsemat teed otsides alla fjordidesse.

Põhjala sügis - Ida-Norras on see teravatipulisi tumedaid kaljusid rammiv laine ning püsivalt jäine Põhja-Jäämere (Barentsi) marutuul. Silmapiirini ja kaugemalegi laiub vaid karm külmus ja lõpu eelaimdus. Pimedad, aeg-ajalt kuupaistelised või siis virmalistesäras ööd kisuvad muinasjutumaale, mille peategelasteks on muidugi trollid. Seal oli meile lisaks aga keegi veel, kes pesitses meis endis. See tunne saab tekkida vaid lapselikust siirast usust nähtusesse, mida endast võimsamaks pead.