Reisikiri: Suur seiklus läbi Indoneesia vihmametsa

 (2)
Reisikiri: Suur seiklus läbi Indoneesia vihmametsa
Muaramuntai. Lõppes kehalise kasvatuse tund.Foto: Valdek Udris

Nagu vanasõna ütleb, tuleb iga asi omal ajal või natuke hiljem. Nii korjati meid üles kohe peale bussi pealt mahaastumist just õige mehe poolt. Plaanisime nn Elu Trekkingut - terve nädala läbi tõelise vihmametsa ööbimistega telgis.

Kui terves pulbitsevas linnas ei tundu olevat peale nelja virulase ühtegi kahvanagu, siis hakkab koitma, miks siin eurot ei taheta tunnistada isegi suurpankade rahavahetustes ja kui vahetavad, siis ainult siledaid, murreteta, puhtaid, rebenditeta kupüüre. Internetiurkaid pole näha ja kuigi mäletatakse, et vist kuskil on, keegi siiski ei tea, kus.

Lõpuks leidsin Interneti oma hotelli kõrvalt supermarketi 4. korruselt, kusjuures 2. korruselt vannuti jumalakeeli, et siinkandis sellist asja pole.

Plaanisime nn Elu Trekkingut - piki Mahakami jõge üle 500 km ülesvoolu Mulleri mäeaheliku alla, terve nädala läbi tõelise vihmametsa ööbimistega telgis ja teisel pool jälle piki Kapuasi jõge idarannikule Pontianakki, kus plaanisime premeerida end vähemalt snorgeldamise, heal juhul sukeldumise ja palmialuse rannapuhkusega. Ja ehk isegi vihmavarjukokteilikestega seal kõrval.

2 päeva on möödunud läbiraakimistes erinevate giididega, et valida läbi metsa teisele poole jõudmiseks parima hinna ja parima programmiga kutt.

Uudis nelja ohvri saabumisest on levinud kulutulena üle linna giidikogukonna, meid leitakse üles tänavalt, suvalisest kohvikust, ronitakse hotellituppa kell 11 õhtul, et meid ikka endale krabada.

Seotud lood:

Teel põikame sisse küladesse ennast näitama ja teisi vaatama. Kultuuriprogramm tõotab tulla äge: vihmamets oma loomade, taimede ja miljonite kaanidega.

Võitluseks viimastega ostsime pikad jalgpallipõlvikud, kõigil erinevat neoonvärvi. Usutavasti mäletavad pärismaalased meid kui "rainbow people". Kes meie radadele kunagi tulevad, küsige järgi.

Hallo kosmos, siin Melak!

Ma ei suutnud uskuda seda õnne linnas, kus jälle näis olevat võimatu Internetti leida, kuid osutus, et selle üks kombits oli end maapinnale ajanud... jälle meie hotelli kõrvalmajas. Väidetavalt ainukese avaliku urkana linnas.

Oleme nüüd 3 päeva mööda Mahakami jõge ülesvoolu kütnud, suurelt jõelt väiksematesse, üle järvede tagasi suurele jõele, külades peatunud, eluolu vaadanud ja ennast näidanud, oma paadi peaaegu põhja lasknud, lootusetult õlut otsinud ja tänu Petsi põhjalikkusele ning kompromissitusele õlleküsimustes mõnikord isegi leidnud.

Linnukesed saab teha ka linnu/loomavaatluslehele. Vabas looduses nägime ninaahve (ninad nagu labidad), mingeid ülipika sabaga musti ahve, loomulikult makaake, varaanitaolisi, kuid veidi pisemaid sisalikke, mõned maod puu otsas pea kohal (kobraga pole ikka veel õnneks läinud), marabusid, lugematu arvu jäälinde jne. Loetelu kindlasti täieneb.

Mingil pisemal jõel sõitsime veealuse puuoksa abil paadi põhja augu, vett uhas sisse nagu tuletõrjeõppustel, hullult kiireks läks kaldalesaamisega. Kallas oli ka muidugi mõnusalt mudane, jalgupidi nagu kitis kinni. Paadimees oli kuldsete kätega ja põhjatu varuosalaoga, poole tunni pärast oli lapp peal.

Pets ei raisanud aega ja oli samal ajal mükoloog - leidis huvitavaid ja paljutõotavaid vaimseid seiklusi pakkuvaid seeni, millised meie giid Mukhtar hoobilt poison-iks ristis. Petsi argument oli, et ega kuuseriisikatega polegi mõtet hingerännakut ette võtta.

Dajakkide, kohalike algasukate külades peatusime ja ööbisime keset iidsete "headhunterite" kultuuri jäänuseid. Lääne tsivilisatsioon ja tööstusrevolutsioon on oma töö teinud, näha pole enam palju, kuid huvitav on ikka.

Et meie paadimees väsis pingelisest kolmest päevast ära, istusime ümber liinilaevale, pikale ja kahekorsele "longboat´ile", et sõita öö läbi Melakisse, endisesse kaevanduslinna.

Esimesel, avatud tekil vedelesid risti-rästi tsiklid, inimesed ja kompsud. Teisel pisikeste akendega tekil oli rikkam rahvas, kes madratsitega ja kallima küljealuse nimel oli valmis loobuma hingamisõhust. Mootor teeb sellist lärmi, et laevas rääkimine on pehmelt öeldes keeruline. Alla trümmi laeti igas peatuses muidagi igasugust kama juurde, enamasti saadeti kalu turule. Rahvast palju just polnud, seega kurikuulsad Indoneesia laevahukud, kus hukkunuid 3-4 korda rohkem, kui laev mahutada võis, polnud teemaks.

Melak, Mahakami jõgi. Tüüpiline jõelaev Kagu- Aasias. Foto: Valdek Udris

Loomulikult tegime endale pesad allkorrusel, kuid magamisest ei julgenud alguses unistadagi, liiga hull müra oli. Oma üllatuseks äratasid sõbrad mind aga kell pool kaks öösel, sest jõudsime lõpp-peatusesse, Melakki. See on viimane suurem koht enne nädalat vihmametsas.

Täna läksime üht omapärast matuserituaali vaata, kuid jäime kahjuks hiljaks, kadunuke oli juba kuhugi kadunud. Küll olid aga alles tema noored naissugulased: kaks õde, kes lasid rõõmuga end minuga koos pildistada, minu jaoks küll ootamatult tavatult, võttes mõlemad mul ümbert kinni, kusjuures ühe käsi libises sessiooni lõppedes väsinult mu kannile. Üks neist oli abielus ja emme, teisest ei saanud aru, aga appihüüdmine tuli ka meelde liiga hilja. Sorri.

Homne plaan on minna hommikul kohalikule "härjavõitlusele", kus "palverandurite Ramadani" lõpu puhul ohverdatakse härg, kes hukatakse osalejate poolt kollektiivselt: igaüks annab odaga oma panuse.

Õhtul läheme kohaliku ravitseja etendusele, saamaks ühele õnnetukesele tervist tagasi läbi 3 nädalat kestvate seansside. Ma ei tunne veel teemat, kuid giidi jutu järgi toimib heategu läbi end trannsi ajanud nõia teekonna hingede maailmas. Seniks aga veedame aega Teri Makasihis ning Selamat malamis.

Hallo Kosmos, siin Putussibau!

Selamat pagii. Me oleme kõik nüüd juba pestud ja kammitud ehk siis jõudsime Ida-Kalimantanist otsaga Lääne- Kalimantani ja oleme ka vihmametsast väljas, Putussibaus. Alustasime idarannikult piki Mahakami jõge, mis on muide maailma pikim saarejõgi ülesvoolu 500 km autode, paatide ning laevaga.

Eelmise osa jätkuks peab tõdema, et mulle isiklikult tundus nähtud medicinman-posija-nõidarsti spektaakel soolapuhumise ja võimalik, et ka lausa petukaubana. Melakist edasi kihutasime tõelise kiirkaatriga, millel kaks 200 hj mootorit ahtri küljes rippumas ning mis mingi vaevata viimsest kui kärestikust möirates üles rühkis, paar neist andsid juba kose mõõdu valja. Märgadel reisijatel, keda oli ligi 8, oli muidugi lõbu laialt.

Veel 2-3 ööbimist lähedasis raudpuust laudadega sillutatud tänavatega külades, paju toredaid inimesi, pikkade kõrvade ja tätoveeringutega vanu naisi, siis Ramadani lõpupaeva festival, kus Allahi loal ohverdati meie silme all palju härgi, kitsi ja muid pudulojuseid, veel 1 või 2 paadietappi Long Aparini ning olimegi oma vihmametsaseikluse alguses: vaevumärgatava raja otsas juba üsna kitsaks jäänud maailma pikima saarel asuva jõe ühel kurvil.

Ida-Kalimantan. Esimene ööbimine džunglis. Foto: Valdek Udris

Seljakotid selga!

Järgnes viis suhteliselt rasket päeva TÕELISES džunglis, tõelises vihmametsas (kõik mu senised džunglid osutuksid võrdluses selle haledaiks varjudeks). 5 päeva igapäevaseid ja -öiseid vihmu, libedat muda, oksa-, mahalangenud puude ja juurterägastikku, vertikaalilähedasi ja muidu järske nõlvu kohati 5-10 cm laiuse raja või astmetega, libedaid mudaseid kaljuseinu, kus rada tõuseb püsti ette, ülilibedaid kive, pidevat ojade ja jõgede läbimist jne olid meie päevade sisuks. Soolapuuduses higist rändurit ahistavad mesilased (isegi öösel - sain silma rulli!). Ahjaa, ning siis veel need "agassid", imepisikesed õhtused ja öised lendavad põrgulised, keda ei pea ka sääsevõrk ja kes armastavad nii valge kui ka musta mehe liha ning verd, pakkudes vastu elu hulleimat sügelust, mida suudab kannatada vaid Pets ja veel ehk mõni surnu kannatusega vend.

Lääne-Kalimantan. Matk džunglis. Foto: Valdek Udris

Ning viimaseks ründasid meid vihmametsa kuningad, arvake ära, kes? Võimalik, et mõnele kõige hullem piin ehk kaanid, tuhanded libedikud, kes põõsal või maapinnal kiikudes võivad väidetavalt aastaid oma janukustutajat oodata.

Kaanid puurisid end läbi meie kahekordsete vikerkaarerahva jalgpallipõlvikute või vedrutasid end märkamatult riiete alla. Mis seal salata, tihti isegi sellistesse kohtadesse, kuhu peale enda vaid kõige lähedasemaid näppima lubad. Põhjalikult läbimärg olemise ebamugavus on mööduv tunne, sest muud varianti pole. Kui just ei saja, siis on õhuniiskus niikuinii selline, et miski ei kuiva ja päikest läbi tiheda ning kõrge lehekihi ei näe. Kui, siis vaid vilksamisi jõgede kallastel. Võtad varsti seda elu loomuliku osana.

Kisa metsas

Meie metsavaikust siit ei leia. Loomi, linde näed harva, kuid selle eest kuuled neid 24/7. Ning valge inimene ei oska ju vaikselt metsas olla.

Teel ületasime Ida-ja Lääne-Kalimantani eraldava Mulleri mäeaheliku, mille eest kunagi hallil ajal selle avastajal ja esmaületajal Mulleril kohalikud dajakid (kunagi väga verejanuline ja agressiivne rahvas) pea maha võtsid.

5nda päeva teisel poolel jõudsime ühte laagripaika jõe kaldal, mida asustasid kohalikud dajaki paljasjalgsed jahimehed. Et me arvasime, et nüüd juba džunglit nähtud ka ning kui piltilusad süsimustade juustega noored metsamehed (kõik naised õhkaksid ikka täiega, ausõna) hakkasid end paadiga koju asutama juhuslikult samasse külla, kus me pidime vihmametsast välja jõudma, siis saimegi nendega kaubale. Kuigi kutid jäid seekord jahisaagita, said nad siiski Jackpoti - 4 valget meest, kes olid nõus maksma. Rahas mõõdetuna arvatavasti mitu rammusat metssiga või paksu maduussi.

Vihmametsa tarkusetera on see, et ära mine ise, võta hea giid. Kui meil toitu nappima hakkas, ei tahtnud meie giid enne endale sööki võtta, kui meil kõhud tais. Aga me sundisime, öeldes talle, et Mukhtar, „if ju dai, we also dead“ – kui sa sured, siis oleme meie ka surnud. Neid sageli vaevumärgatavaid radu ei suuda ükski valge mees ise leida ja sihtmärgini jõuda.

Tanjung Isuy Mahakami jõel. Ida-Kalimantan. Foto: Valdek Udris

18-20 aastased poisid, kõik naisemehed, viisid meid pisikesse dajakkide külla Tanjung Lokan´i. Armas väike ja mõnus külake, imesõbralike ning vähesega hakkama saavate inimestega.

Eile tõid samad noored hurmurid meid allavoolu esimesse linna Kapuase jõe ülemjooksul. See ülemjooks on siin muuseas juba oma 300-400 meetri laiune. Esmapilgul lahe linnake, vähemalt Mustamäe suurune ja Sic! - üheainsa Internetiurkaga.

Täna rendime auto ja kütame 13-16 tundi allavoolu idarannikule, Pontianakki.

Mis pärast seda juhtuma hakkab, me veel ei tea. Pets läkski just siit monitori tagant mošeesse. Lubas küsida.

Hallo Kosmos, siin Pontianak

Me oleme jälle maa peal käimas ja tagasi Pontianakis, Lääne-Kalimantanil. Vahepeal on palju juhtunud ning lihtsam on Agu Sihvka eeskujul kõik ausalt ära raakida.

Nädal tagasi panime siit tänu Petsi ennasthävitavale uurimistööle (turistile vajaliku info leidmiseks peab siin koos kohalikega võrri tagaistmel liiklusse sukelduma ning mittemoslemitega õlut ja moslemitega tundmatuid energiakokteile jooma vaid pühendunuile avanevates urgastes, siis jagatud taksoga mingisse pisisadamasse maantee ääres), et jõuda üle vee Temajo saare nimelisse paradiisi.

Sadamakõrtsis läks elu keema: valgeid (meid) toodi, Allah oli jälle armuline. Kohe leiti inglist purssiv noorsand, kes hakkas vahendama pakkujaid ja nende võimalusi. Saarel olevat vaid mahajäetud kaluriküla ja vaid üks koht, kus ööbida. Leppisime kokku, et võtame paadi ja sõidame üle, eks kohapeal vaatame, kus ja mismoodi edasi.

Enne mereleminekut aga kutsus tõlk meid oma vanaema koju, kus kogu suguvõsa oli juba juhuslikult koos. Kõik vaatasid superbaikide GP-d, sõime-jõime seal meiegi, rääkisime kõigile, kui kaugelt tuleme ja KUI KÜLM meil on ja et aeg-ajalt saab Eestis ka mere peal kõndida. Ja loomulikult pildistasime, kõigiga eraldi ja kogu suguvõsaga koos. Lahkusime peaaegu sugulastena.

Saarel võttis meid vastu tore kaluripere, kes valvas (mitte ei majandanud) räämas, mahajäetud ja lagunemise lõppfaasis olevat kunagi hiilgeaegu omanud toelist kuurorti. Kuid püänt oli luksusest õhkuvas hinnas, mis seal ühe bangalo kasutamise eest taheti: see oli võrreldes Indoneesia keskmisega (mitte Euroopa või Eesti) nii müstiline ning selle eest ei pakutud sisuliselt mitte midagi. Kõik, mis polnud majas, selle tubades või köögis või pelleris veel täielikult rivist väljas, oli lähitulevikus kindlasti hävinemas.

Samasugune resort oli saarel veel teinegi ning kummalisel kombel oli sellega täpselt sama lugu. Mis seal juhtunud oli, miks sellised hooned maha jäeti, miks neid ei remondita? Küllap oli äriplaan pehmelt öeldes vildak või siis selle teostus.

Temajo saar. Tõeliselt kehv öömajalagunenud kuurordis. Foto: Valdek Udris

Me isegi ei tahtnud neisse tubadesse siseneda, rääkimata magamisest. Pärast emotsionaalset kauplemist mõlemilt poolt omas keeles käte, kirja-, kehakeele ja miimikaga, lõime käed kolmandikuga küsitust ja saime vastu õiguse ööbida bangalo verandal, kasutada jalajäljepeldikut ja kopslemisvõimaluse (suur suvaline veenõu, vesi ja kopsik, mis asendab Aasias tihti dušši). Keset sipelgaid, termite, ööhääli ja mere- ning palmikohinat polnud paljunäinud turistidena probleemi: matid, kotid, sääsevõrgud, mõningane söök oli meil kaasas. Vesi tuleb mäe otsast puhtana ja peremees kinkis meile ka gaasipliidi kasutamise võimaluse. Pikema puhkuse asemel palusime paadimeestel meile ülehomme järele tulla.

Saar iseenesest on ilus ja tühi. Kõrvalresordis elas veel vaid üks habetunud vanamees, elatumas sellest, mis kookospalmid ja meri annavad. Mõned inimtühjad metsikud ja imekaunid liivarannad olid veel ümbruses. Sõime meiegi oma kiirnuudleid ja jõime palmi otsast nirisevat kookospiima peale, jalutasime, snorgeldasime, kõrbesime päikese käes jälle, sest loll ei õpi ju (vt siit), ujusime.

Jätkasime samas suunas, sest merd ja liiva peab saama - maale jõudnult vaatasime maanteel küsivalt ringi ja voilaa, juba sebiti meile taksot. Mina naiivse turistina arvasin, et oskan ka ise hääletada ja saingi enne vahendajat auto peatatud. Kuid Allah on armuline siiski vist vaid moslemitele, seega sai isehakanud vahendaja minu peatatud taksojuhilt (kõik autod on sisuliselt taksod) enda saamatajäänud tulu siiski kätte, nagu siinne kirjutamata seadus nõuab.

Uus sihtmärk oli meil Sinkawangi linn (kus enamus rahvast on hiinlased), sealt aga Lemukutani ja Randayani saared, et leida uus paradiis. Esialgu tunduski, et paradiis on saabunud hiinlaste restorani näol, sest nii suus sulavalt polnud ma seekord Indoneesias veel süüa saanud. Ja juurde sai, oumaigaad, KÜLMA õlut!

Sukeldusime Petsiga eraldi uurimistöösse teemal, kas ja kuidas ning millistel tingimustel saab uude paradiisi, silmapiiril terendavate saarteni. Mina läksin turismiinfopunkti otsima, Pets rahvaluulet koguma.

I-punktiga on siinses maailmaosas tihti nii, et kui ta olemas on, ei ole sellest mitte keegi midagi kuulnud või kui on kuulnud, siis ei tea, kus see on või kui teab, kus see on, siis on vahest nii, et seda seal pole ega pole ka kunagi olnudki. Või kui see seal kunagi ka oli, siis ei tea keegi, kus see nüüd on. Või kui teab, siis sellest uuest kohast algab ülevalpool kirjeldatud ring uuesti. Ja vahel leiab ka õnneliku lõpu.

Minuga seekord nii juhtuski. Parast kullassepapoe abivalmi pärija võrri tagaistmel veedetud kaht tundi ja linnale mitme ringi pealekerimist (siia alla käis ka tema ja ta õe kodude näitamine, mis mõlemad väärisid kullapoodide keti tulevasi omanikke) leidsime me lõpuks i-punkti mingist valitsusametite hoonest.

Väsinult, kuid õnnelikena saime teada, et keegi 7-st vormi kandvast töötajast minu küsimustele vastata ei oska, küll aga leidis üks neist telefoni abil oma tuttava, kes teadis täpselt, et kus, millal, kuidas ja kui palju… Juba vanarahvas rääkis, et ärgu olgu sul 100 rubla, vaid piisab ka 100-st tuttavast.

Öömajaks valisime hotelli Pasir Panjangi rannas, homsele lähtesadamale lähedal. Minu 2009. aasta Lonely Planetis üleskiidetud kahest ainsast Lääne-Kalimantani liivarannast ühele me nüüd olimegi. Reaalsus oli see, et saime kehvema ranna kui näiteks Pirita, boonuseks aga palju mustema. Prahist ja uksetaguse või oma elamise ümbruse koristamisest rääkimine ei ole siin isegi kohane. Oli esmaspäev ja rand inimtühi, söögikohad suletud, kuid ühtlase prahikihi olemasolu näitas nädalavahetuse tormilist käivet. Aga randu on siin palju rohkem kui kaks.

Hommikul sadamasse ja paadile ning nagu vanasõna ütleb, tuleb iga asi õigel ajal või natuke hiljem. Sattusin sadamas samal ajal, kui sõbrad provianti kokku ostsid riisimehe otsa, kes helistas teisele vajalikule riisimehele (Alex) ja see lubas meile Lemukutani saarel nii öömaja kui ka kõike, mida hing ihaldab.

Moslemite uus aasta Lemukutanil

Teluk Suak’i sadamast laeti meid ja hulk kohalikku rahvast, 4 võrri, 4 paari üleni valges, võib-olla, et äärmuslike moslemeid (naised üleni mustas, vaid silmad kitsast burkapilust välkumas) koos kompsude, pampude ja kohvritega ning kastivirn teadmata kraamiga suuremat sorti lappajale peale ning teele ca 20 km kauguses sinavate saarteni.

Mullade seltskond läks Lemukutanile hingekarjasetööd tegema. Uurisid meie nimesid ja kui minu oma kuulsid (Ualdek Al Idris) naeratasid rõõmsalt, et no nüüd kohtasid lõpuks valget moslemit Euroopast. Pidin neid kurvastama. See nimemugandus tuli meie "üle Kalimantani treki" giidilt Mukhtarilt, kel oli nii seda lihtsam meelde jätta. Lemukutani paadisillal ootas meid juba orgunnivend Alex, väike lõbus kohalik onu. Tutvumistseremoonia päädis esimese täiendava tasulise teenusega ehk paadipiletile keevitati otsa pagasitasu.

Lubatud bangalo otse rannal oli lihtne, laudadest ja palmilehtedest kokkuklopsitud kahetoaline onn, aga käis küll, kuid hind jälle totaalne kirves. Omanik lõpuks leebus ja pakkus teist, mitte kehvemat kahetoalist bangalot palju odavamalt, küllap seepärast, et otse tualeti kõrval. Lõime käed.

Kohe esimesel ujumisel kohtusin suure kilpkonnaga! Päev ja reis oli korda läinud. Korallrifil enamus koralle küll olid surnud, kuid näha oli, et populatsioon siiski taastus, sest palju noori korallipesi olid kasvama hakanud. Värviliste kalade virvarr ujus ringi. Hiljem ühelt inglise keelt valdavalt külanaiselt kuulsin, et aastaid tagasi püüti kalu mingite mürkidega, mis kalu uimastasid, kuid korallidele mõjusid surmavalt.

Rentisime Petsiga omale kahe peale võrri, ei viitsinud jalgsi suure saare 6 või 7 kaluriküla avastada. Vanad oskused taastusid kiiresti, kuid teravaid elamusi siiski leidus - kitsad ja ohtlikud mägirajad külade vahel, ühel pool vertikaalne kaljusein, teisel kuristik. Aga kohalikel oli lõbu laialt, sest valged mehed eelistasid sellises kohas sõita ühekaupa ühe tsikli seljas. Samas kohalikul oli jalge ees riisikott, taga naine ja laps keskel.

Õhtuks tellisime peremehelt grillitud kalapraed. Saime hea kuiva lihaga. Lisaväärtuseks ka otsuse, et ta andis meile majakese meeltesegaduses siiski laostavalt odavalt ja me peame ikka sama palju veel juurde maksma. Saatsime ahneks läinud venna pikalt ja kolisime ühte tuppa kokku.

Järgmisel päeval tegin koidu ajal küladele veel motikaga üksinda pildistamisringi peale, kohustusliku vähemalt tunnise ujumise ning kerisime kodinad kokku ja loksusime kõrvalsaarele, pisikesele Randayan’ile, mis pidi olema snorgeldajate ja sukeldujate paradiis. Tõesti pisike saar oli, kus poole tunniga teeb laisalt lonkides tiiru peale, aga vähemalt väliselt siiski paradiis.

Ja ka siin saime kirve paar tundi pärast hinnakokkulepet selga. Meie vastus oli sama: kolisime jälle kokku ühte tuppa. Aga koht oli väärt jäämist ning me jäime 4 ööks ning 3 päevaks. Rifil kasvas erivärvilisi korallimetsi, pehmeid ja kõvu, raagus põõsaid, taldrikuid, poolkerasid, värvilisi rõõneskarpe ja mida kõike veel - palju, palju ning sama lugu oli kaladegagi. Ka Pets sai oma merekilpkonnakogemuse kätte.

Oleks olnud turiste, kellele end müüa, oleks snorgeldamisgiidiks hakata võinud, sest teadsin lausa kahe mureeni uru asukohta (maamärkide järgi) ja meie merekilpkonn oleks meid ise üles otsinud, kui värske turistiliha vette juhatada.

Ja need elusad austrid, näpud ei oska selliseid sõnu tippidagi, issver, KUI maitsvad need isegi ilma sidrunitagi olid. Kuigi nende kättesaamise hinnaks kõrge lainega teravaservaliste kaljude vahel olid katkised käed ja jalad.

Randayani saar on peaaegu super-vedelemiskoht. Võimalik, et parim, mis sellisele, „risti läbi kogu Kalimantani trekile“ krooniks sobib ja mis läänerannikul, Pontianaki või Singkawangi lähedal saadaval on.

Edasi oli „igav linn ja tühi-tähi“. Uuesti Pontianak, kus moslemite „uue aasta“ pidustused olid millegipärast meie eest mošeede seinte vahele peidetud.

Siis Jakarta, see Suur Durian, meeletu metropol sama meeletute slummidega, hämmastava rikkuse ja karjuva vaesusega käsikäes. Minu õnneks arvasime me kõik, et parimaks, mis neis linnades teha saab, on neist võimalikult kiiresti jalga lasta. Enne siiski tegime Petsiga põgusa taksotiiru linna peale, massaaži, vanalinna turistinänni “arbatile“ ja kesklinna pilvelõhkujate vahele, kus leidsime lõpuks Sarina Malli 6. korruselt kvaliteetsete ja ka kunstiväärtusega suveniiride maailma, tõelise läbilõike kogu Indoneesiast.

Giidi imestus

Ühest asjast ei saanud meie hea giid Indoneesias aru: mis pärast on mõned valged valmis maksma kohalike mõistes kolossaalseid summasid, et saaks vihmametsas koormakatte all ja peal ilma mugavusteta magada, süüa vaid kiirnuudleid ja riisi, trampida päevade kaupa läbimärjana mudas juurikate vahel mäest üles ja mäest alla, kiskuda lahti sadu kaane jalgadelt ja ka kannikate vahelt, ronida libedatel kaljudel, võidelda võsas igale poole kinni jäävate peenikeste okastraatliaanidega, mis sul käed lõhki tõmbavad, jne.

On ikka lolle nende valgete hulgas, ta lausa naeris meie üle. Tema küll oma raha selliste asjade peale ei kulutaks, ta läheks Singapuri või Kuala Lumpurisse, kolaks kaubamajades, restoranides, ööklubides, sõidaks igale poole taksoga. Votnii!

Kui keegi tahab ka selle "Over Kalimantan trekkingu" ette võtta (me olime muuseas esimesed eestlased, kes selle läbi tegid, nende igal aastal keskmiselt 10-15 inimese seas), siis soovitan kasutada meie giidi Mukhtari teenuseid. Tema e-post on cvdenahmunanis43@yahoo.com, mobiilinumber 081341590769.

Meie reisikaaslased olid Peeter Luik Sr, Levo Tohva, Kris Tohva ja siinkirjutaja. Igal juhul tahan ma Indoneesiasse tagasi minna - näiteks Sulawesile selle iidsete ja hämmastavate hõimutraditsioonidega, ahvatlevate randade ja üksildaste sukeldumissaarekestega. Või/ja Maluku’sse. Indoneesia on sigaäge!