Reisikiri: pildikesi sellest, kuidas elavad Krimmi eestlased

 (6)
Reisikiri: pildikesi sellest, kuidas elavad Krimmi eestlased
Beregovoje külatänav.Foto: Janika Kronberg

Krimm on Ukraina tuntud kuurort, mis on teada ka oma tervendava kliima ja sooja Musta mere poolest. Krimmis käidi puhkamas juba imperaator Marcus Aureliuse aegadel. Selles loos läheneme Krimmile aga sealsete eestlase aspektist.

Lõuna-Dneprist alates algab stepivöönd, mis suviti võtab lähistroopilise ilme. Dnepri jõgi enne Perekopi maakitsust on hulga kitsam kui Kiievis. Eurooplasele avanes Krimmi poolsaar aastast 1472, mil siiakanti tegi reisi kaupmees Afanassi Nikitin.

Siit algabki Perekopi maakitsus ja ka tatarikeelsed nimed. Or Qapi (Perekop) tähendab krimmitatari keeles ust merre. 1920. aastal, kodusõja käigus peksis Mihhail Frunze siin parun Wrangelli suuresti ohvitseridest koosnevat valgekaartlaste armeed. Lääne poole jäävad Kalantšaki rannad, mis oma broomi- ja joodiioonide sisalduse poolest on ühed tervislikumad.

Ei kulugi kaua, kui buss viib meid Džankoi (krimmitatari Canköy, “vaimude küla”) keskväljakule.

Džankoi on stepp, kuid õhtutuuled kannavad siia ka merelist hõngu. Väljas on 25 kraadi sooja, lahti on artišokid ja piimalilled, õitsevad daaliad, karikakrad ja krüsanteemid. Keskväljak paikneb idamaapärase turu kõrval. Suhteliseks harulduseks on siin internetipunkt. Interneti lähedal aga müüakse ka kõikvõimalikku muud kraami.

Kohalik ajaleht Ogni Majaka on suhteliselt moodne. Siin pole rangeid registreerivaid ametnikke. Nende asemel võtab meid toimetuses, pika poleeritud pöögipuust laua taga vastu peatoimetaja Ivan Jantšenko. Tema nägemuses liituvad Venemaa, Valgevene ja Ukraina kauges tulevikus ühtseks suureks slaavi riigiks.

Seotud lood:

Pärast Džankoid istume kohe bussi ja sõidame Krõmkasse, kus külastame kauplust “Aleksandr”. Siit saab osta präänikuid ja pepsit. Kauplus on lahti hilise õhtuni. Õhtu Krõmkas möödub lahkuse atmosfääris, pätte pole ning inimesed tervitavad sind venepäraselt heldelt.

Esimene Eesti küla, mida näeme, on Qonci-Savva ehk Krasnodarka. Krasnodarka tähendab tõlkes rohket andi või puna-andi ja veendumegi, et maapind on siin üsna punaseks kõrbenud. Kuivuse tunne jälitab kogu Krimmis, isegi Jaltas arbuusi ostes. See oli 100—150 aastat tagasi elanud eestlaste suurimaid eksitusi, et nad rajasid asunduse territooriumile, kus nisu vaevalt kasvab.

Nood, kes meid vastu võtavad, pole enam eestlased, vaid vene keelt kõnelevad eestlaste järeltulijad. Mäluga on siinmail kehvasti. Pervomaiskis, teises külas, kus samuti elanud eestlasi, on puhas ja lihvitud ainult Lenini mälestussammas, krimmitatarlaste 1944. aasta küüditamise oma aga kasvab rohtu. Inimesed on harjunud juba kroonulikkusega, nii on ette nähtud.

Krasnodarka on mõnekilomeetrise läbimõõduga sirgete teedega küla, mille lõunaosas on luitunud kalmistu. Külitavatel vanadel ristidel ja lõhenenud hauaplaatidel on kõige enam näha kirillitsas Eesti nimesid. Surnuaia vanema osa kohalt on küla oma piiri põhja poole õgvendanud, nagu kardaks kalmistul toimuvat. Kuna Krasnodarka oli veel 1893. aastal ehtne Eesti asula, siis võime küla ja hauamaa niisugusest eraldamisest näha veel muistse hiiekartuse relikte. Krimmi eestlaste asulatel on see omadus, et keegi kuskil mäletas, et algselt on tegu põhjamaisega, aga see vajub krimlastel juba peaaegu lõplikult mälestuse-uttu. Seistes sellel kalmistul tekib paratamatult küsimus, mis kihk oli Eesti meestel ja naistel siia stepinurka kord maetud saada?

Krasnodarka stepikalmistu. Foto: Janika Kronberg

Elame oma siinviibimise ajal eestlaste järeltulijate juures. Meie jaoks pannakse kohe tee tulele. Majas räägib vaid vana perenaine eesti keelt. Ta tänab meid kättpidi selle haruldase võimaluse eest.
Ilmub välja ka perepoeg Sergei, kes töötab kottide laadijana Krasnoperekopski sadamas. Igal hommikul laseb ta end bussiga sõidutada 40 kilomeetri kaugusele. Ka tema vanaema on olnud eestlane, nii suudab ta meenutada vaid ühte eestikeelset lauset: “Pennadi pennadi juppas peiss, kaaru pidi lehki kjaiss.” Ei rohkem.

Räägime Sergeile, et see on parafraas omaaegse kuulsa Eesti ajakirjaniku Ado Grezstein-Piirikivi teosest “Viisk, põis ja õlekõrs”. Kell läheneb keskööle, Sergei peab ärkama hommikul kell pool seitse, kuid ta ees on suur pudel avamata subrovkat. Ta naine tuleb teda hoiatama, et ta läheks magama ega võtaks magamata tunde raske füüsilise töö arvelt. Sergei ütleb, et tema sooviks on kordki suhelda tõeliste eestlastega. Ta loeb veel kolm korda “kaaru pidi” luuletust, kuni laua taha magama jääb.

Parimaks söögiks oli sel õhtul ülevürtsitatud kana riisi ja oliividega, mis näitab vanaperenaise kokakunsti. Vanaperenaine ärkab hommikul ammu enne meid, vanal inimesel läheb uni kiiresti ära. Jõuame teda veel korduvalt tänada.

Hommikul liigume bussiga lõuna poole ja külastame Aleksandrovka asulat, kus asub põhikool, milles õpetatakse muuhulgas ka eesti keelt. Väljaspoolt on kool soliidselt hall. Vestibüülis torkavad silma Eesti presidentide kingitud mänguasjad. Kõrged külalised on põhikooli õpilasi liiga väikesteks lasteks pidanud. Vaatleme matemaatika tundi, eesti keele tundi meile ju ei julgeta näidata. Õpetaja selgitab: “Suurema praktikata ei ole kellestki eesti keele õppijat. Kõik on raske: käänamine, pööramine. Kunagi ei juhtu, et kõneldakse väljaspool eesti keele tundi eesti keelt. Isegi Polina, kes oli pool aastat Tartu ülikooli vahetusprogrammis, vastab eranditult ainult vene keeles. Kes ka Eestis käisid, kõnelesid seal alati omavahel vene keelt.”

Räägime koridoris parimate eesti keele õppijatega. Paraku isegi lihtne fraas “mis su nimi on?” jääb arusaamatuks. Ainus suhtlemistasand on “tere-tere”. Kohalikel õppuritel on palju teisi väärtusi, mis keeleoskust asendavad. Näiteks võivad poisid ja tüdrukud vabalt koos süüa teha. Nende vahel ei ole siis mingit tülinat.

Indiferentsus keelte suhtes ei ole õpetaja süü. See on lihtsalt kohalik mentaliteet: vaja on ainult vene keelt. Krimmi poosaar on vene keele enklaav. Hiljem selgitab mulle üks vanadaam Beregovoje asulas: meie oleme venelased, põhimõtteliselt. Me pooldame Janukovitšit, tema on "naš" ehk meie. See suhtumine on valdav kogu Krimmis: kes kirjutavad saksa tähtedega, pole "naši".

Inimesed meie reisigrupist näitavad oma “tegelikku nägu” päev hiljem Sevastoopolis. Giidi juhatuse saatel külastame Sevastoopoli kaljusse raiutud kindlusi, pimedaid maa-aluseid labürinte, milles venelased panid mõnesaja sõduri ning naiste-laste elu hinnaga fašistidele vastu 25 päeva. 1. juuliks 1942 vallutasid hitlerlased Sevastoopoli, Idarinde lõunapoolseima tugevama kindluse rasketes heitlustes, mis mõlemale poolele läks paljugi maksma. Seda tõestab ühesse musta kaljusse kraabitud konarlik kiri: “Surin, kuid ei andnud alla.”

Kui giid meile seda kõike kõnelnud on, siis paotab suu eakas kirjanik Vello Lattik. Ta ütleb, et meie tuleme Eestist ja meie võitlesime samasuguse pingega Punaarmee vastu, kusjuures konfrontatsiooni tekitasid sada tuhat meest! Meie olevat olnud võimaluste puudumisel Saksa poolel. Giid kohmetub hetkeks: on näha, et sellesarnast pöördumist ta ei oodanud. “Ma teadsin seda,” ütleb ta kibestunult ja paneb ameti maha. Liigume bussi. Filmiasjatundja Sulev Teinemaa kiidab Vello Lattikut sellise ulja väljaastumise eest.

Sõber Sulev Teinemaaga saab Kiievis hiljem veel natuke nalja. Läheneme parasjagu Kiievi peavaksalile. Kiiev on militsionääre täis, minul aga fotoaparaat rinnal rippumas nagu ikka korralikel turistidel. Üks militsionäär astub ligi ja osutab mu kaenla alla:
"Što u vas tam?" — "Mis teil seal on?"
"Nitševo" - "Ei midagi," pajatab Sulev Teinemaa. "Toljko bomba." - "Ainult pomm." Militsionäär mõistab eestlaste esoteerilist nalja ja sanktsioone ei rakendagi.

Odessas Deribassovskajal on omapäraseim vaatamisväärsus kass Anemuhahhaa. Raamatupoodides käies ja Ostap Benderi tegevusvälja otsides liigume läbi kogu Deribassovskaja tänava. Äkki ilmub mu ette inimkäsi kummaliselt armsa, karvase ja suurekõrvalise loomaga. “Palun saage tuttavaks, see on kass Anemuhahhaa.” Loom on triibuline ja hüppab mulle järgmisel hetkel õlale. Ta lüpsab rahulikult turiste, on kogu elu seda käsu peale teinud. Pildistamine ühes mangusti liiki ja tsiibetkaslaste sugukonda kuuluva “kass” Anemuhahhaaga maksab kõigest viis grivnat, mis pole just hingehind. Seda eriti meie veidi paremat elatustaset arvestades, ehkki elu õpetab rahasse alati ettevaatlikult suhtuma.