Reisikiri: Norramaal kadunud ööd otsimas

 (7)
Reisikiri: Norramaal kadunud ööd otsimas
Tromsø 1,76 km pikkune sild laseb suured laevad alt läbi.FOTO: Ebe Zeerus

Reisijuht.ee reisijutuvõistlusele saadetud bussireisiloost selgub, et juulikuise lume nägemine on eestlastele ikkagi oluline - eriti, kui seda saab näha valgete ööde aegu.

Akordion ja kellapark

19. juulil sai uni juba öösel 1:30 lõhutud, sest vaja oli jõuda Võrru Kirikuplatsile Norramaale viiva reisibussile. Reisiseltskond hakkas aegamisi kogunema ja kokku said eelnevatest reisidest vanad tuttavad ja mõned uued näod. Tallinnas laevale pidime jõudma hommikul kella poole seitsmeks, teel liitus meiega veel inimesi.

Esimesed jäädvustused fotokate ja kaameraga algasid juba Tallinna lahel ja laevasisemuses. Helsingisjätkus juba sõit Norra poole, aga enne tuli läbida palju kilomeetreid Soomes. Ja siit hakkasidki reisisündmused pihta.

”Õhku, siin ei ole õhku!”

Heino: Ma lää tuu alt õhku... kahekorruselises bussis tuli värske õhu probleem sellest, et bussijuht ei pannud konditsioneeri käima ja tavaline ventilatsioon ei suutnud ülemist korrust piisavalt jahutada. Eks see oli ka mõnes mõttes ”säästureis”, nagu meie giid probleeme põhjendas.

Esimene suurem peatus tehti Tähtiniemeni sillal Heinolas. See sild oli ehitatud mastidele, mis meenutasid purjekat ja sõiduteed ületavat viadukti kattis läbipaistev tunnel, milles asus omakorda kalliskivipood ja söögikoht ning WC-d. ”Kergendusministeerium” oli muidugi bussiseltskonna esimene atraktsioon. Kes sai oma kohvi, kes ammuoodatud suitsumahvi, kes midagi hamba alla, kes läks appi bussijuhile bussi mootorit putitama. Lõpuks saime oma reisi graafikusse, mille giid just hetk tagasi enda sõnul ümber oli teinud.

Giid tegi küll bussis reisisihtkohtadest ja vaatamisväärsustest juttu, kuid ülemise korruse rahvas vahel seda ei kuulnud, sest meie korruse Heino tegi akordionil muusikat ning seltskond laulis nii, et bussi hääletorust tulnud giidi jutt ei kostnudki laulva reisirahvani. Nii see teekond päevast õhtusse ning Norramaa poole veeres.

Enne hilisõhtut jõudsime Vaskikello kellaparki, mis asub Soomes Ravintolas. Küll seal oli mitmetes suurustes, värvides ja mitmeks otstarbeks kujundatud tornikellakujulisi asju! Neid vasest tehtud kelli, mis platsil leidusid, oli võimalik ka helistada omas rütmis ja valjuses. Kellel suurtest kelladest jõud üle käis, sai välja võluda päris paraja kanonaadi ja oma tuju järgi ka pisemad kellad helisema panna.

Pilku püüdsid veel kellade kõrval muruplatsil kasvavad meie silmale harjumatut värvi lehtedega kased - need olid pruunikas-lillakad. Tüved oli valged nagu meie kodumaistel kaskedelgi.

Enne kümmet õhtul jõudsime ööbimiskohta Uhtajärvile Merilän Kartano motelli, mis oli tehtud endisse mõisahoonesse. Bussijuhil oli tegemist suurelt maanteelt külavaheteele meie suure sõiduki keeramisega. Postid olid kohe tee ääres ja nende vahe oli päris kitsas, õnneks buss ikka mahtus mitu korda edasi-tagasi sõites sellest kitsaskohast läbi.

Majad ööbimiseks olid kohapeal nii ühe- kui kahekordsed, kus enamuses neljakohalised toad. Mõnedes tubades oli dušširuum, mõnedes mitte. Loodus oli aga selles kohas vaatamist väärt. Osad reisiseltskonnast said dušši asemel hoopis ujumas käia. Armas padi oli sel hetkel kõige vajalikum asi... ja ööd vist väljas ei tulnudki, vähemalt pimedaks nagu ei läinud.

Jõuluvana juurest edasi Norrasse

Reisipäeva algus oli tavaliselt selline: kähku kohvivesi keema, pudrukarp kotist välja, laud katta, asjad pakkida. Osa seltskonnast käisid mõisa peahoones söömas. Seal oli klaver, kus meie reisikaaslasest andekas neiu Liisa sai mängida kohalolijatele kena loo.

Ees ootas sõit ehtsa Jõuluvana juurde. Kui oleks veel laps olnud, oleks ehk rohkemgi rõõmustanud...

Heinol tuli bussis rahva äratamise himu peale. Haaras akordioni sülle ja laulis ”Kui sul tuju hea siis naabrit näpista...”

Uhasime sõita läbi Oulu - sihtkohaks oli ikka Rovaniemi ehk Jõuluvana kodu. Ilm oli väga ilus, päike säras ja pilved olid helevalged ning muinasjutuliste kujudena sini-sinist taevast ilmestamas.

Looduses muutsid vaid puud kuidagi järsku oma kuju. Kuused venisid pudeliharjade kujuliseks, oksad ei laiutanud ladva poole kasvades enam eriti. Võsa teede ääres meenutas küll meie eesti kodumaist.
Enne kümmet kadus päike ära ja taevas tõmbus pilve.

Ennast šamaaniks nimetav giid Enn lubas aga sellest hoolimata varsti ilusat ilma, kuid algul ei julgenud me selle peale loota.

Paar inimest reisiseltkonnast otsustas Jõuluvana külastuse asemel hoopis Articumi muuseumi kasuks. See muuseum Rovaniemi lähedal võis olla päris huvitav, sest seal sai vaadata pimedas toas selili maas virmaliste imitatsiooni laes.

Articumis oligi seal käinute sõnul palju vaadata polaaralast ja saamide varasemast eluolust. Meie grupp tahtis ikka Jõuluvana lausa käega katsuda.

Oh imet: ja enne kella ühtteist tuligi päike välja! Viimaks ongi giid mingitmoodi šamaan. Kuna ta on enda sõnul tegelenud mägironimisega, siis need mehed peavad juba oma ellujäämise nimel looduse tujud ning ilmamärgid endale ajju salvestama.

Jõuluvana termomeeter oli plussis: 22 kraadi sooja. Põhjapõtru polnud küll kuskil näha. Need elukad ilmusid meie bussi ette alles hiljem, maanteedel. Jõuluvana juurde pääses läbi tule ja vee, üle jää ning kaljude. Just taolised imitatsioonid eeltoodud nähtustest olid keldripõrandasse loodud. Salapäraselt hämaras ruumis kostis kuskilt puust hammasratta käginat. Rahvas rääkis sisenedes poolsosinal, siis tuli trepp ja nurgas vedeles isegi Jõuluvana saan.

Reisikaaslane Kägo oma vägilase keret sinna küll ära mahutada ei saanud, sest siis lagunenuks see puidust asi kohe pilbasteks, järelikult on Jõuluvana väiksemat mõõtu mees.

Moodustati pikk järjekord, ukse taga siis oligi see tähtis taat, kellega koos pildi peale saamise pärast nii kannatlikult reas oodati.

Enamus reisiseltskonnast ei saanudki päris Jõulutaadiga pilti teha. Poseerimiseks kõlbas ka Jõuluvana kuju (topis) ning uhke (tehis)jõulupuu.

Polaarjoon, mida kooliajal sai vaid gloobuse pealt otsitud, oli nüüd lausa oma jalge all.

Edasi viis reisitee läbi tundra. Giid rääkis vahel läbi hääletoru Rovaniemi saatusest, kullauhtmisest siinsetel veekogudel ning vahel viskas giidinalja: ”Ma võin teile kinnitada, et enne pimedat oleme kohal...”

Pool kuus Eesti aja järgi jõudsime giid Ennu saami sõbratari juurde, keda kogu bussiseltskond tervituseks kallistas. Seljas olid tal saami rahvarõivad, käes šamaani trumm, mida ta aeg-ajalt tümistas. Kohapeal leidus pood-kohvik, kust sai pontsikuid, põdralihapirukaid ning kohvi. Soovijad said loomatopiste ning puukujude, ilusate poeakende juures pilte teha ning muidu loodust imetleda.

Heinaküünid olid saamidel ehitatud nii, et alumised ristpalgid jäid sissepoole ja seega sai ehitis alt kitsam. See on hea selleks, et vihm ei jookse taolise ehitusnipi abil palke mööda alla ning ei satu alumiste palkide peale. Sedaviisi jäävad alumised palgid tugevaks ega mädane. Taolisi hooneid oli teede ääres ikka tihti. Heinamaad olid tol ajahetkel juba ära niidetud. Kuivenduskraavide ümber roosatas põdrakanep.

Saami ait. FOTO: Ebe Zeerus

Aidad olid läbisõidetud maal samuti omapärased. Juba Rovaniemis Jõuluvana elamise lähedal oli üks pisike maja pooleteise meetri kõrguse posti otsas, mille otstarvet ei osanud tookord kohapeal küll ära arvata. Nüüd siis tuli giidi jutust teadmine, et see oli ait. Nimelt ehitati need kõrgete vaiade otsa, et kaitseks nii šamaani riituseasju kui ka jahimeeste karusnahku näriliste eest. Lumi samuti ei tuisanud siis sisse. Lumehangel suusatades saadi talvel varandus vajadusel kätte.

Õhtul enne kaheksat Eesti aja järgi ületasime Soome- Norra piiri. Giid käskis passid ja muud isikut tõendavad dokumendid üles otsida ja pinginaabrile ette näidata, sest meil oli bussis kehtiv ”naabrivalve”.

Norras asuvasse Alta linna sõites läbisime kanjoni. Kuna vihma kallas, oli selle looduse meistritöö jäädvustamine fotokaga läbi bussiakna keeruline. Enda sees olevad tunded olid selle eest võimsad. Enamus reisilisi vaatas seda ilu läbi bussiakna sõnatult või siis ahhetades.

Ringristmikul tegime paar tiiru, kuna giid Ennu sõnul bussijuht Sanjal ”ei tulnud töötunnid täis ja ta tiirutas bussiga seal mitu ringi”.

Meid ootas kämping nimega ”Solvang”.

Norras olid mõnedel kohtadel sellised nimed, mida eesti keeles võis hoopis teisiti mõista.

Ööbimiskohale jõudes tibutas juba vihma. Reisiseltskond ajas kähku vihmakiled selga ja püüdis puude alla varjumisega oma pagasit läbiligunemise eest kaitsta.

Ja mida polnud, seda polnud, öö jättis jälle tulemata.

Pilves ilma tõttu oli pilvede tagant aimatav horisondil heledam laik - seal peitis end päike, mis suvel ei looju.

21. juuli : Verevärvi joonised ja kutsuvad mäed

Äratus oli hommikul tänu öömaja õhukestele seintele varajane. Sihtkohaks sai Alta muuseum, kus olid väljapanekud saamide eluolust, virmalistest ja kohalikust elust. Tutvuda sai ka UNESCO kaitse all olevate aastatuhandeid tagasi rannakaljudesse raiutud kaljujoonistega.

Giid rääkis läbi hääletoru veel ka pühadest paikadest Norras. Kaljujoonised on tema sõnul ühe versiooni järgi „ullikeste“ tehtud, keda jahile kaasa ei võetud. Joonised paistsid meie seltskonna jaoks maapinda katvate kivist kaljupaljandite peal päris „värsked“. Algul olid näha kaljupinnases värviga märgistamata joonised, hiljem tulid ka punast värvi kujutised põhjapõdrade, kalade, laevade, saanide, karude ning sekka ka inimestega. Mõni lausa kahtles, kuidas need joonised on üle elanud ilmastikumuutused, mis kõik möödunud sajandite jooksul neid maalinguid on mõjutanud.

Alta kaljujoonised. FOTO: Ebe Zeerus

Giidi jutu põhjal oli kaljujoonistel nähtud punase värvi kohta levinud omamoodi versioon. Täpselt on teadmata, kas see oli algselt inimese või looma veri, mida kasutati jooniste peitsimiseks.

Giid proovis edasi sõites läbi hääletoru meile ikka edasi rääkida, kuid järsku enam ei saanud, sest juhtmestik ei andnud enam ühendust ja nii pidime selle remontimiseks peatuse tegema. Mehed asusid juhtmeid putitama.

Bussiseltskond sai sel ajal põhjapõdrade karja tegemisi vaadelda.

Põhjapõdrad on seal kodustatud ja käivad ka hoonete ümbruses ilma inimesi kartmata. Põdrakasvatajate hulgas näitab jõukust see, kui palju tal loomi on. Põdrakarjused rändavad oma karjadega toidu otsingul mööda tundrat.

Bussi mikrofoni tööle ei saadudki, samas tuli teekonda jätkata, sest vaadata sai ilma ja sealset eluolu ka giidi seletusi kuulamata.

Varsti jõudsime kohani, kus saime näha, mis jääb järgi põhjapõtradest, kui neil hing välja lastakse ja nahk maha nülitakse. Kõik see käsitöö ning põhjapõdra sarvedest, nahast ja luudest saadavad trofeed olid siin müügiks, samuti niisama kaemiseks välja pandud. Muidugi olid ka riiulitel Norramaa sümbolid - trollid igas asendis ning suuruses. Reisiliste seas läks lahti põdranahkade ostubuum. Nahku hinnati värvuse järgi: mida heledam nahk, seda noorem loom või oli see nüüd vastupidi...

Vahepeatus Gildetunis

Kogu ümbrus oli peatumise hetkel udusse mähkunud. Polnud võimalik aru saada, kui kõrged on eemal asuvad mäed ja kuhu viib tee. Seisime nagu piimasupi sees. Mäele olid laotud soovide täitumist tõotavad kivikuhilad alates paari sentimeetri suurustest kuni meetriste meisterdusteni. Aegapidi udu hajus ja sellest „kasvasid“ välja ümberolevad lahesopid ning mäed välja. Peatuspaigast edasi sõites kattis udu ainult mägede tippe ja vaadates üles taeva poole tundus, et kosed saavad alguse kohe sealt, kus lõpeb pilv.

FOTO: Ebe Zeerus

Siin võis ka julgelt laulda laulu „Juulikuus lumi on maas“, sest lumelaike oli mäenõlvadel juba näha.

Inimesed olid oma liikumisteede lühendamiseks rajanud läbi mägede tunneleid. Neid oli teekonnal tihti - paarisajameetristest kuni 6,5 km pikkusteni.

Vahelduseks tuli ette ka tasast maad, kus küla surnuaed asus kaskedesalus. Õhtul jõudsime aga meie kolmandasse majutuskohta Ramfjord Camping.

Majad asusid seal eraldi. Pesemine ja tualetid olid eraldi majas, sooja vett sai raha eest. Majast olid meie majutamise ajaks välja aetud Läti ehitajad, kes pidid öö veetma kõrvalasuvas jurtas.

Majakese uksest avanes võrratu vaade mäele, ümbruses vulises kärestikuline jõgi ja „kutsuvad ning tõrjuvad“ mäed sirutasid end taevalaotusse. Meres oli jälle mõõn, kui peale südaööd eesti aja järgi ümbrust imetlesime. Magamiseks oli seekord diivan, mille rüppe oli mõnus oma bussis istumisest kangete liikmetega pugeda.

22. juuli. Kikilipsukujuline kirik ja tragöödia

Kell oli Eesti aja järgi alles kuus hommikul, kui silmad lahti sain. Ainult +10 kraadi näitas kraadiklaas meie öömaja seinal. Päike kaunistas valguslaikudega öömaja trepi vastas olevat lumesiiludega kaetud mäge. Erksad eestlastest reisilised sebisid juba ringi, et hommikul toimetustega rea peale saada.

Järgmiseks sihtkohaks oli seekord Tromsø linn. Vikipeedia andmetel asub seal maailma põhjapoolseim ülikool 500 km polaarjoonest põhjas.

Sinna sõites jäi silma, et asulate majad on nagu külvatud fjordi mõlemale kaldale.

Tromsø kesklinnas Tromsøya saarel paiknev toomkirik (norra keeles Tromsø domkirke), mis sai valmis 1861, on valdavalt ehitatud neogooti stiilis. Tromsø toomkirik on Norra suuremate puukirikute seas – seal on kohti 618 inimesele (kunagi oli kohti peaaegu tuhandele inimesele). Kaasajal ei ole see siiski linna kuulsaim kirik. Selleks on hoopis 1965. a valminud 720-kohaline Tromsdaleni kirik (norra keeles Tromsdalen Kirke), mille mitteametlikuks hüüdnimeks on Arktika katedraal.

Giid soovitas reisiseltskonnal ümber katedraali tagurpidi käia, siis saavad meie patud andeks antud. Katedraal oli huvitava kujuga: järk-järgulistest valgetest seintest kolmnurkselt kokku ehitatud, keskelt natuke madalam kui otstest. Kivist seinte vahel klaasist seinad ja tagaseinas kaunid vitraažid ja sissekäigu juures maast katuseotsani ulatuv rist. Sisse me katedraali ei saanud seal valitsevat ilu imetlema. Ülalt Storteineni mäe tipust paistis see ehitis silma nagu linnamajade vahele surutud valge kikilips.

Tähtis ehitis linna jaoks on ka 1,76 km pikkune sild, mis viis üle fjordi.

Tromsø sadamas seisis ka vaalapüügilaev, millel oli masti küljes putka. Norra vaalapüüdjad on saanud rahvusvahelistelt loomakaitsjatelt loa seda tööd teha.

Tromsø linna nimetatakse vahel ka põhjamaade Pariisiks. Sellest linnast alustasid oma polaarretki nii Roald Amundsen kui ka Fritjof Nansen.

Veel enne, kui hakkasime sõitma õhutrammiga Storteineni mäe poole, et selle tipust all asuvat linna imetleda, saime teada, et lõpuks bussi mikrofon oli töökorda saanud Heino ja Vello käte ning mõistuse koostöö tulemusel.

Ripptee vagunid on viinud rahvast linna kohal kõrguva Storteineni mäe (420 m) tippu juba pool sajandit. Õhutrammi reisisaatja luges oma silma järgi hinnates paraja kaaluga seltskonna vagunisse ja mäe tipu poole kulgemine võis alata.

Päris tippu me mäel ei jõudnudki, sest seal oli lumi, mis eelmisel ööl maha sadas. Kes oli mäe vaateplatvormile jõudnud, see sai ka selle oru põhja jääva linna ning ümbritseva fjordi ilust oma fotoka mällu piisavalt kaadreid.

Edasi Narviki linna poole

Söögipeatuses pakuti meile jurtas võimalust osa saada lõkke peal keedetud põhjapõdraliha supist, mis sisaldas ka porgandeid ja kartuleid. Seda suppi pidid kõik süüatahtjad ise katlast kulbiga võtma ja selle eest maksma 25 norra krooni.

Giidil oli võimalus vahepeal seltskonnale läbi hääletoru Narviki linna tutvustada. See linn on kuulsaks saanud Teise maailmasõja ajal, kui toimusid mägedes lahingud Saksa ja Prantsuse jäägridiviiside vahel. Isegi üks Eesti poiss olevat hukkunud Narviki kaitsel. Linn oli Saksamaa jaoks tähtis objekt, kuna sadam on Golfi hoovuse mõjul aastaringi jäävaba ja sedakaudu toodi Rootsist rauamaaki Saksa sõjatööstusele. Sõja ajal pommitasid saksa lennukid puruks suure osa linnast.

Peale sõda taastati linn täielikult. Praeguseni liigub Rootsi linna Kiruna ja Norra linna Narviki vahel rong, mis on raudteel liikunud asula algusaegadest peale.

Ostud tehti Bjerkviki linnas REMA 1000 kaubanduskeskuses. Kummaline sarnasus ilmnes selle nihkes mõistusega mehe nimega, kes samal ajal Oslos pomme lõhkas ja hiljem noortelaagris Utøya saarel surma külvas. Põhja- Norras on ka selle mehe perekonnanimelised linnad olemas – kaardilt on võimalus need üles leida. Meie reisiseltskond ei teadnud sellest julmast tapatööst tol hetkel midagi. Alles õhtul hakkasid Eestist ärevad telefonikõned tulema.

Pärast Narviki linna hakkasid looduses asuvad mäed kujusid moodustama. Giid juhtis tähelepanu, et taamal paistab näiteks „trolli karjeks“ tardunud mäeahelik.

Edasi viis tee looduse kaunile meistriteosele, niinimetatud Norra pärlikeele ehk Lofoodi saartele. Teele jäid fjordidest ülesõiduks ehitatud sillad ja mägede läbimiseks uuristatud tunnelid.

Gullesfjordi kämpingusse öömajale jõudsime seekord päris varakult. Seega jäi aega esimesel ja teisel magalaseltskonnal korralik õhtusöök valmistada, ennast pesta ja päeval saadud muljeid vahetada.

Ööd jälle ei olnud. Silmad võis lahti teha kas või iga tunni tagant, kuid kardinate taga oli õues jätkuvalt valge.

23. juuli. Viikingid ja „Helsesenter”

Eelmine polaarpäev oli jälle uueks päevaks saanud. Õnneks ei pidanud seekord kogu reisipagasit bussi vedama, sest ööbisime ka järgmise öö samas kohas.

Väljas oli nüüd vaid 9 kraadi sooja. Hea oli, et kaasa sai võetud soe jope. Ilm oli sompus. Giid lubas läbi hääletoru järjest paranevat ilma ja reisi ilusaimat päeva.

Lofoodide põliskülad on hajali. Siit tuleneb ka sajandite jooksul kujunenud norrakate eraklik iseloom. Giidi sõnul oli naabritüdruku juurde pikk maa minna ja otse üle kaljude ei saanud, sest puudus tee. Nüüdsel ajal saab minna naaberlinna läbi tunneli. See oli ehitatud merepõhja 75 meetri sügavusele. Tunnel valmis aastatel 2004-2006. Nüüd siis saab vähemalt otse ühelt saarelt teisele kiiresti ja mugavalt.

Tasasemat maad kasutakse saartel heinamaadena ja tehakse põldu. Kartulikilo oli müügis hinnaga üle 23 norra krooni.

Giid Enn aga hakkas siin rääkima viikingitest. „Vik” on norra keeles „laht“. Viikingid olid lahe pealt tulnud mehed. Fjordilahtede vahel kuival maal liikumiseks olid tol kaugel ajal ehitatud sellised paadid ja laevad, mis olid nii kerged, et laevameeskond suutis ühest lahest teise neid paate maad pidi üle vedada. Samuti sai reisiseltskond kuulda Rootsi viikingitest, kes võtsid ette vallutusretki naabermaadesse.

Giidi lubadused ilusast päevast hakkasid aga paraku meie reisiseltskonna jaoks kiiva kiskuma. Üks naine astus pildistamisel parema asendi saavutamiseks sammu tagasi ja kohe peale seda sõitis bussiseltskond lähedalasuvasse linna esmaabipunkti otsima.

Mida oli siis teistel selle „süllekukkunud“ vabadusega planeerimata peatuses teha? Kõigepealt otsisime üles kohaliku Statoili tankla, kus sai kohvi ja WC-sse. Seal jõudis ka reisilistele isiklikult kohale eelmisel päeval toimunud kohutav tragöödia.

Bensiinijaamas müügis olnud ajalehtedel olid esikaantel nutvate ja šokis inimeste näod, linnas lehvisid leinalipud. Ilm oli sünge üle taeva sõudvate, vihma pillata ähvardavate pilvedega ning lisaks puhus ka viluvõitu tuul.

Svolvær oli see linn, kuhu meie reisikaaslane arsti vastuvõtule sai. Röntgenipildi tegemiseks pidi ta oma käe pärast sõitma 17 km kaugusele. Seda reisi sai teha eraldi kohalekutsutud taksoga.

Svolvær`i linnas asub Lofoodide üks tähtsamaid vaatamisväärsusi Kitsekalju: kaks 300 meetri kõrgust mäge, mille tipud asuvad nii lähestiku, et võimalus on hüpata ühelt tipult teisele.

Giid jätkas tolle päeva reisisihiks oleva viikingimuuseumi tutvustamist. Saime teada, et Lofotr on rajatud väljakaevamistel leitud endisele asulakohale, mis on üle 1000 aasta vana. Kunagi elasid seal viikingid ning nende ülikud. Viikingite pealik oli valitud teiste viikingite poolt. Ülik rajas omale talu, kus üks hoone oli 50-100 meetrit pikk. Ühes otsas elasid inimesed, teises loomad. Keskel hoiti toiduvarusid nii inimeste kui ka loomade jaoks. Suitsu sees leelõuka kohal hoiti liha ja leibasid. Kitsedele ja hobustele olid tehtud talveks vihad ja varutud küttepuud, et pikk talv üle elada.

Viikingilaevakujuline muuseumihoone

Algul tutvusime hoones, mis meenutas väljastpoolt tagurpidi keeratud viikingilaevaga, sinna kogutud endisaegsete tööriistade, kangastelgede, veskikivi ja riiete ning muude eluks vajalike tarbeesemetega. Kohapeal sai ka näha, kuidas püsttelgedel riiet kooti ja nahkadest kehakatteid valmistati.

Kes jõudis, sai ka lahe äärde minna viikingilaeva ja paate vaatama. Otsetee viis läbi hobuste karjakopli. Eemal mäenõlval oli tänapäevane kirik, kust kell 12 kohaliku aja järgi hakkas kostma ärevat kellamängu, mis oli nende hingede mälestuseks, kes eelmisel päeval hukkusid Oslos Parlamendihoonele ja Utøya saarel noortelaagrile toimunud rünnakutes.

Edasi liikuma hakates saime teada, et Leknes oli reisikaaslane koos abikaasa ja tõlgiga arsti juurest tagasi ning meid ootamas.

Järgmisele saarele sõites pidime läbima 1780m pikkuse „toru“ ehk tunneli. Üle sildade sõites oli näha, kui ilus on merepõhi ja puhas merevesi. Merevesi pidi giidi sõnul neelama punakad toonid ja peegeldustes muutuma rohekaks seetõttu, et kollane liiv ja sinakas vesi annavad kokku roheka varjundi.

Mäenõlval sõid rohtu lambad. Maido bussiseltskonnast arvas, et kindlasti on neil lammastel ühe külje peal lühemad jalad kui teisel, sest kuidas muidu nad järsu mäekülje peal püsti seisavad.

Giidi sõnul liikusime nüüd Bo-st Å-sse ja juhtis reisiliste tähelepanu ilusale liivarannale paremal, samas polnud seal päevitajaid, sest väljas näitas termomeeter endiselt napilt 10 kraadi sooja.

FOTO: Ebe Zeerus

Põnevad olid meie jaoks Norras kala kuivatamise jaoks puust tehtud kõrged restid. Sinna pannakse kala kahekaupa sabadest kokkuseotuna kuivama. Meretuul ja päike teevad oma töö, seega pole mingeid masinaid, kus ruttu saaks kala kuivaks. Kala küll hetkel kuivamas polnud, kuid kuivatatud kalapead olid kärusse laaditud. Nende kalapeade suurus oli aga ahhetamapanev.

„Trolli sabaalune” ja lõpuks leitud öö

24. juuli hommik algas jälle vara. Vaja oli magamisasjad kiirelt kokku korjata. Krooniliseks muutunud öine või õigemini polaarpäevane magamatus hakkas reisiseltskonna nägudel ja tegudes tundma andma. Hommikul klaariti sugulastevahelisi eelmisel sajandil tehtud möödarääkimisi. Giidi sõnul võis selle põhjuseks olla ka reisistress.

Ees ootas rohkem kui 700 km sõitu. Norra lipud lipuväljakul olid varraste ümber kurvalt longus. Tuult ei olnud ja taevas oli jälle pilves.

Unised, õhukeste „lumelapitekkide“ sees veel tuduvad mäeahelikud jätsid vaikides meiega nägemist. Lahevee sillerdus läbi pilvede piiluva päikese kiirtemängu andis meie lahkumisele Norrast eredalt sädeleva järelviipe.

Teekond jätkus Narviku poole. Ilm muutus selgemaks ja mäed madalamaks. Teeääri palistasid kase- ja lepavõsad. Vahelduseks ilmutas end veel kauguses mõni valgetipuline mäeahelik.

Mäekülgedel olid näha torud, mis algasid juba päris mäe tipu lähedalt. Toru allosasse oli ehitatud kohalik elektrijaam. Toru tundus esmapilgul päris peenike, iga 10 meetri kohta tuleb seal vee poolt survestatult 1 atmosfäär rõhku. Sealkandis lõigatakse näiteks betoonplokke vee jõul.

Varsti saadeti terve bussiseltskond „trolli saba alla“ pilti tegema. Giid võttis selle tähtsa ülesande endale, et reisiseltskonda erinevatesse fotokatesse jäädvustada. Ja
edasi tuli juba Rootsimaa, tee viis Kirunasse. Giid tutvustas läbi hääletoru meile ka Rootsi kõige kõrgemat mäge - Kebnekaise (ehk põhjasaami keeles: Giebnegáisi), mis jääb Abisko rahvuspargi territooriumile.

Enne poolt viit õhtupoolikul jõudsime Eesti aja järgi Rootsis Överkalixi kommuunis asuvale polaarjoonele, mis rootsi keeles kirjutatakse „polcirkeln“. Poolunisena bussist välja astudes ei saanud enam aru, kust poolt tulime või kuhu sõit edasi viib.

Polaarpäev hakkas otsa saama. Enam ei olnud nii norralikult hele taevas.

Ööbima jõudsime Rootsis Nallikari kämpingusse. Giid tõi meile kõigile plastkaardid, millega sai avada kämpingutest eraldi asuva maja uksed, kui tahtsime pesema või tualetti minna. Nüüd oli võimalus ka minna Botnia lahe äärde jalutama. Ettevõtlikumad käisid isegi ujumas.

Tunded ja tujud ning kojujõudmine

25.juulil sai seltskond juba 5 minutit enne kaheksat bussi ja giid kiitis, et nii täpselt saab minema hakata. Läbisime kiirelt Soome, sest õhtul pidime olema kella poole kümneks Helsingi sadamas Tallinna väljuval laeval.

Maastik tee ääres oli harjumatult tasane, tundus, nagu sõidaks juba Põhja-Eestis. Giid tegi vahepeal teatavaks kõigile reisimuljete küsitluse tulemused. Reisiseltskonna vastustest leidis ta 41 emotsiooni ja 17 soovitust.

Esimene emotsioon oli muidugi fjordid, teine – Lofoodid ja kolmas koht kuulus meile endile ehk siis mõnus seltskond.

Nimekirjas olid emotsioonidega seotult välja toodud veel Vaskikello, tundrapuud, Norra teed ja tunnelid (neid loendasin umbes-täpselt 53), polaarpäev, lühikese sabaga harakas, Jõuluvana, Merilän Kartano ehk esimene ööbimiskoht, kosed, Lapimaa, Alta, Tromsø tõstuk, meri, igilumi, murakad, Alta kanjon, saamide elu, põdranahad.

Reisi kogupikkuseks tuli 4000 km. Eks nii pikal teekonnal tuleb ikka ette viperusi nii giidi keelekasutuses, kellaaegadest kinnipidamises kui mitmetes teistes olukordades.

Valged ööd olid meie reisiseltskonna jaoks seekord otsa saanud ja 26. juuli esimesed tunnid veetsime veel kodumaa pealinnas seigeldes ja osade reisikaaslastega lahkumiskallistusi jagades. Edasi jätkus ülejäänutel koduteekond Võru poole.
Kallis võrratu Võrumaa võttis meid vastu sooja suvehommiku ja vastu tulnud lähedastega.

Reisipäevik, 19.07 - 25.07.2011.