Reisikiri: matk Kanada vanale heale Prantsusmaale
Ettevalmistus
Aastatel 1534- 36 ja 1541- 42 juhtis prantslane Jacques Cartier Saint Lawrence’i jõe piirkonda tehtud ekspeditsioone ning kuulutas need alad Prantsusmaale kuuluvaiks. Ta hakkas jõe suuet ümbritsevaid alasid nimetama Kanadaks (algonkini indiaani sõnast ’kanata’, küla või asundus). Seitsemeaastase sõjaga 1763. a. kaotasid aga prantslased Quebeci piirkonna inglastele.
Nii kirjutatakse ajaloo annaalides ja näidatakse väga põhjalikult Ottawa jõe ääres asuvas Tsivilisatsioonide muuseumis. Bytowni nimelise töölaagri kohale rajati aastatel 1859-1865 Ottawas Kanada parlamendihooned, kus me paar päeva tagasi jälgisime efektset valgusšoud Kanada riigi ja selle pealinna Ottawa ajaloost. Neid etendusi naudivad inimesed suve õhtuti lausa murul istudes.
Praegu on Kanada rahvaarv 33,5 miljonit, pindala 9 984 670 km2, seda piirab 3 ookeani ja liitriik koosneb 13 provintsist- territooriumist oma valitsustega. Üks nendest on Quebec – vana hea Prantsusmaa, mida läbib tähtsaim kauba- ja laevatee - Saint Lawrence'i jõgi. Jõgi on ühenduslüliks rohkem kui 4000 km pikkusele laevatatavale veeteele, ühendades omavahel Suure järvistu ja Atlandi ookeani. Quebeci provintsis elab ligi 8 miljonit inimest, pealinnaks on samanimeline linn.
Meie Kanada matka ettevalmistus algas pool aastat varem netis ja raamatukogudes olevate teabematerjalidega tutvumisega ning sõidupiletite tellimisega. Põhitöö tegid Sirje ja ajutiselt Ottawas elavad Silver ja Madli. Eesmärgiks seadsime matkata omapärasel vanal Prantsusmaal – Quebeci provintsis. Oleme oma matkad reeglina ise korraldanud.
Eesti matkajad on Kanadas vähe käinud. Tean Guido Leiburi 5. raskusastme jalgsimatka gruppi, kes läks 2008. aastal Baffini saarele. 2012. aastal läbis Kanada jalgrattamatkaja Raimo Laosma ja 2013. aastal matkas siin samuti jalgrattamatkaja Teet Suurkivi, mõlemad üksinda.
Naljaga pooleks jätkus matka ettevalmistus vaatlusega õhust, kui kohale lendasime. Nimelt Euroopa ja Põhja-Ameerika vaheline lennukoridor kulgeb üle Gröönimaa lõunatipu, Kanada arktiliste saarte ja Saint Lawrence´i jõe ning lahe. Need viimased ongi ju Quebeci provints!
Paar päeva enne matka ostsime Ottawa Costco kauplus- hulgiladudest vajalikud toiduained. Sellest kaupluseketist ostavad paljud kanadalased oma toiduained tavaliselt nädalaks ette. Samuti ostetakse siit tööstuskaupu väga soodsalt.
Vanale heale Prantsusmaale
23. augustil 2013 alustame matka oma autoga Ottawa kodust Rideau pargi lähistel, kus on Rideau Hall’is on Kanada kindralkuberneri ja residents, samas kõrval peaministri residents. Väikese jalutuskäigu kaugusel pargist paikneb Eesti suursaatkond. Paljud riigi- ja valitsusjuhid on Rideau parki istutanud oma puu. Nende hulgas ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.
Ületades Ottawa jõe jõuamegi Quebeci provintsi, kus oleme juba külastanud muljetavaldavat Tsivilisatsioonide muuseumi. Siit algabki siis see vana hea Prantsusmaa. Kuningate või keiser Napoleon I ajastu? Laternapostidel olevad pildid meenutavad küll pigem keisrit. Meil pole midagi Napoleon I vastu, kes oli peale surma 1840-ndate Prantsusmaal väga austatud. Keisri panteoni jaoks otsis prantsuse ajakirjanik Louis-Antoine Léouzon Le Duc Eestistki väärikat kivimit, mille (tumepunase porfüüri) leidis lõpuks Soomest. 1861. aastal valmiski Pariisi Panteonis tumepunasest porfüürist Napoleon I sarkofaag. Just see prantsuse ajakirjanik rääkis aga esmakordselt iseseisva Eesti riigi ideest!
Edasi jõuame Gatineau parki, mis on 20 minuti autosõidu kaugusel Ottawa kesklinnast. Park kujutab endast 36000 hektarit järvede ja metsaga kaetud järsakuid. Pakub põnevaid vaateid Ottawa jõe orule. Talvel peetakse just siin tuntud Gatineau suusamaratoni, kus on osalenud Eesti peaminister Andrus Ansip.
Meie Silvergi on osalenud mitmel siinsel maratonil ja mainib siinsete suusaradade raskust, eriti aga kiireid laskumisi. Sest mäed ise on meie Otepää omadest poole kõrgemad ja laskumised väga kiired.
Peale tublit autosõitu, mis jääb pimeda peale, jõuame õhtul Quebeci provintsi väikelinna. Muidugi pakutakse meile õhtusöögil suhkru asemel vahtrasiirupit, Põhja-Ameerikale ainuomast toodet. Kanada toodangust 90% tuleb just siit Quebeci provintsist.
Siin on tunda vana prantsuse aadlike stiili, Napoleoni aega. Veendume, et suurem osa elanikest räägib prantsuse keelt ja prantsuse keel on ka provintsi ametlik keel. Siinnne prantsuse keel on väga vana, pahatahtlikumad ütlevad selle kohta, et puuraidurite keel. Meie prantsuse keele oskajal Sirjel on raske siinse administraatori jutust aru saada. Inglise keele oskajaid on provitsis vähe: Wikipeedia andmeil räägib seda emakeelena ainult 7,8% inimestest.
Metsapargi mugavasse telki
24. augustil sõidame maanteel number 138 edasi 130 km Ile d’Orleansi saarele. Teeme saareringi, mis on kokku 67 km ja selle lõpuosa piknikukohas sööme oma autoga kaasavõetud toitu. Edasi sõidame Sainte Anne kanjoni, kus käime üle kolme silla eri kõrgustel ja veepiiril trossi küljes on veel ronimisrada kaljuronijatega. Mõnus ja emotsionaalne matk kanjonis teeb hea söögiisu, seega tuleb minna lähedalasuvasse St. Pauli väikelinna sööma.
Järgmisena sõidame Grands Jardinsi rahvusparki, kämpingusse nimega Pied des Monts (tõlkes "mäe jalamil", vt www.sepaq.com). Pimedas kl 21 jõuame telkimisalale, telki nr 23. Sööme Kanada Huttopia tüüpi puitalusega avaras telgis laua ääres. Siin on gaasipliit ja gaasiga soojendusahi, toidunõud jne. Elekter tuleb teenustemaja katusel paiknevatest päikesepatereidest.
Toiduained soovitatakse siin ööseks viia tagasi autosse, sest valitseb musta värvi suure karu oht. Ameerikas on need tuntud kui baribalid. Sageli märgistavad nad puid oma hammaste ja küünistega. Ja metsas eraldiseisvatest telkidest on ju kerge lõhna järgi valida ja võtta head ja paremat!
Telgid on üksteisest paarikümne meetriste metsaribadega eraldatud. Täidame soovituse kiire õhtusöögi järel: toit autosse varju. Võib-olla on siin lisaks baribalidele ka grislikarusid? Ei tahaks kummagi kiskjalisega kohtuda!
Lähedal teenustemaja pesulas peseme hambad puhtaks ja peagi läheme oma magamiskottidega laiadele telgimadratsitele unele. Gaasiahi kütab kahekordse riidega telgi meeldivalt soojaks. Isegi liiga soojaks, lülitame gaasi peagi välja. Meenuvad külmad ööd veneaegsetes telkides, kus buržuika tüüpi metallahje tuli öö läbi pidevalt kütta.
Bonjour-bonjour matkarajal
25. augustil hommikul alustame tõusu kämpingu administraatori maja juurest Cygnesi mäele, kuhu viib markeeritud rada. Siin kontrollib pargitöötaja meie nimesid: oleme tõesti külastajate nimekirjas!
Tugev rada viib pidevalt aina kõrgemale, vertikaalselt umbes 500 m. 1 tund 45 minutit kulub meil tõusuks 980 meetri kõrgusele mäele. Palju on laudteid (taimede kaitseks) ja vaatekohti. Alla laskume tuldud teed mööda alla 1 tunniga.
Järvevaade on väga võimas, meenutades veidi Põhja-Soome tundraid. Rahvast on rajal palju, viidad ja info vaateplatvormidel on ainult prantsuskeelsed. Kuid kõik tervitavad rõõmsalt: Bonjour (prantsuse keeles "tervist")! Eriti tore on siis, kui meie väike Sipsu seda ütleb isa seljas istudes! Tundub, et siin liiguvad põhiliselt kohalikud prantslased, kes armastavad metsapuhkust.
Kämpingusse tagasi jõudnud, peseme sooja veega higi maha. Soe vesi on limiteeritud ja müntide eest. Seejärel sööme oma telgi ees laua ääres lõunat: makaronid singi ja viineritega. Naudime ümbritseva metsa vaikust ja rahu. Õhtul teeme õues betoonalusel lõket ja grillime liha. Puid ostame ja korjame metsast. Viimast siiski ei lubata. Ilmselt nähti meie eile korjatud metsakuivi puid ja tuldi ütlema, keelupabergi kaasas.
Vaalavaatlusele
26. augustil paaritunnine sõit toob meid autotee lõppu. Jätame auto parklasse ja ise suundume praamile, et sõita põiki üle St. Lawrence´i jõe fjordi. Edasi liigume väikese laevaga kl 12:30-15 vaalu vaatlema. Veebireklaamist lugesime matka ettevalmistuse käigus: "Tule ja kohtu ebatavalise imetajaga. Suvel kutsume sind Saquenay fjordi suudmesse vaalu vaatlema. Need liiguvad siin pidevalt. Jälgida saab neid kaatrilt või väikeselt laevalt giidi juhatusel."
Näeme valget Beluga vaala [whale] ja musta värvi kühmselgvaala [humpback]. Pikkus olevat viimasel 11-13 m, kaal 25-30 tonni. Näeme põhiliselt sukelduvate vaalade sabasid ja seljauimesid. Giid jutustab, et 7500 sellist vaala ujuvad igal aastal Kariibidelt siia Põhja-Atlandi külmematele vetele sööma. Giidi viipe järgi vaatame küll paremale, küll vasakule. Kümmekond laeva ja kaatrit ajavad niiviisi vaalu taga, manööverdades oskuslikult paremale ja vasakule. Ja vaaladele ilmselt meeldib meiega mängida!
Peale vaalavaatlust sööme linnas St. Hubertsi söögikohas, arve inimese kohta tuleb 25 Kanada dollarit. Kaubad ja tooted on siin kallimad kui USA-s. Õhtuks jõuame Fjord–du-Saguenay rahvuspargi Baie-Eternite kämpingusse, metsa, kus kelll 20 on külastuskeskus juba suletud ja paberil pakutud telefonidel on automaatvastaja prantsuse keeles. Kus on meie telgi võtmed? Peale otsinguid leiame, et meie 59. telgil on võtmed ees. Telgid on meile juba tuntud Huttopia tüüpi, veidi vanemad. Kiire õhtusöök telgis elektrivalguses, käik läheduses olevasse pesumajja, toiduained jälle kurjade karude eest autosse ja magama tuttavatele laiadele madratsitele statsionaarses telgis. Telgid on veidi vanemad kui eelmises pargis.
Matkarajal Neitsi Maarja juurde
27. augustil sõidame autoga pargi külastuskeskusesse. Siit algab fjordi servas kulgev matkarada üles mäkke. Loodus ja maastik meenutavad Skandinaaviat, meile koduseid Norra fjorde. Metsa on siiski rohkem ja märgistatud rada lookleb aina kõrgemale, kuni 380 meetri kõrgusele veepinnast. Edasi paistab Neitsi Maarja kuju Sentier-de-la-Statue juures, kuhu on veidi laskumist. Kokku on 7 km ehk 3-4 tundi kõndimist. Rada tõuseb suhteliselt järsult üles mäkke ja laskub umbes 180 m kõrgusele kujuni, mis on ka fjordi majakaks. Enne kuju on hütt – varjupaik, kus saab suurema häda korral ööbida. Õhtul teeme oma telgi ees lõkkeõhtu ostetud ja korjatud puudega.
28. augustil on ilm hoovihmadega. Käime matkarajal, mis algab meie kämpingust meie telgi lähedal ja viib külastuskeskusesse. Raja pikkus on 4 km, tavaline sportlik rada. Läbime raja edasi-tagasi. Käime veel autoga lähedal asulas toiduaineid ostmas. Lõuna teeme telgi ees. Grillime lihakraami oma telgi ees vastavas kohas.
Peale lõunat jookseb Silver meie käidud rajad veelkord läbi ja Madli läheb Sipsuga külastuskeskusesse, basseini ujuma. Mehed käivad aga lähedal jões end karastamas. Siin kalastuskohas on see küll ilmselt keelatud.
29. augustil on meie viimane päev Baie- Eternite kämpingus. Jalutame ümbritsevas metsas, ujume veelkord jões ja naudime oma Huthopia telgi mõnusid. Siinsetes metsaga eraldatud telkimiskohtades saab ka oma telgiga ööbida. Kuid hinnad on siiki meie jaoks kallid.
Seiklused Quebeci pealinnas Quebecis, Montrealis ja Calypso veepargis
30. augustil sõitsime autoga edasi Quebeci linna Lowes Concorde hotelli. Quebeci linn on päris prantslaslik, vaid 5% 715 tuhandest elanikust ei räägi prantsuse keelt. Ajalooline keskus on St. Lawrence´i jõe ääres suurel kaljul. Nimi on pärit algonkini keelest ja tähendab kohta, kus jõgi kitseneb.
Vana hea Prantsusmaa on provintsi pealinnas igal pool näha. See on tore, Tallinnast veidi suurem muuseumlinn rippuvate lilledega Saint Lawrence jõe kaldal. käisime katoliku kirikus missal (Notre-Dame-Basilica-Catedral) ja siis Forti muuseumis inglaste ja prantslaste ajaloolise võitluse lühietendust vaatamas. Pilet täiskasvanule maksab seal 8 dollarit, seenioridele 6 dollarit.
31. augustil tuleb joosta 2,3 km edasi-tagasi kohvikusse saiade järele. Sööme oma hotellis hommikueine ja kõnnime Quebeci linna kindluse vahtkonna vahetust vaatama.
Edasi Montreali keskusse sõites avastame, et diplomaadid saavad tasuta parkida. Miljonilinn on Quebeci provintsi suurim ja väga prantslaslik. Kõikjal paistab vana Prantsusmaa impeeriumi võimsust. Kindlasti on siin palju rohkem Prantsusmaad kui tänapäevases "multi-kulti" Pariisis.
Meie automatk aga läheneb tasapisi lõpule. Umbes 25 km enne Ottawat külastame veel oma tuttavat Calypso veekeskust. Siin käisime juba enne matka oma esimesel Kanada nädalal. Meeldejäävad on soojad pulbitsevad väliveed nimega "Kongo jõe kallastel". Palju on erinevaid kiirlaskumisi liutorudes ja "hüppemägedelt", kilealusel, pea ees, kanuudega, suurte parvedega jne. Tõesti väga võimas julguseproov, mida Euroopas pole seni näinud!
Nägemiseni, Kanada
Õhtuks jõuame oma Ottawa koju, kus peseme mustad asjad pesumasinas puhtaks. Matk on lõppenud. Kokku läbisime kaheksa päevaga 2. raskusastme auto-jalgsimatkal 2007 km. Matkal käisid Sirje, Madli, Silver, Sipsu ja allakirjutanu.
Matkal veendusime, et Kanada probleem tuleneb inglaste ja prantslaste vastasseisust. Eriti on see näha Quebeci prantsusekeelsete elanike juures. 1969. aastast on prantsuse keel Kanada teine riigikeel. Edasi nõudsid prantslased Kanadast eraldumist. 1980. aasta rahvahääletusel jäid iseseisvuse pooldajad siiski vähemusse. 1995. aasta rahvahääletusel jäid nad samuti vähemusse. Inglisekeelne Ontario provints muutus veel enam Kanada keskuseks, sest suur raha liikus prantsuskeelsest Montrealist Torontosse. Seepärast on tõeline ime, et väikesel Eestil õnnestus iseseisvuda Nõukogude impeeriumist.
Torontosse kerkisid võimsad pilvelõhkujad, teletorn ja kokkuvõttes väga kaasaegne nüüd 5 miljoni elanikuga suurlinn. Pärast seda on Quebeci provintsil Kanadast iseseisvumise soov kahanenud. 2008. aaastal alanud majanduskriisi on Kanada majandus suhtelise kontrollituse tõttu hästi üle elanud.
Just Torontosse me peale matka sõitsimegi, et näha siinsete eestlaste elu. Meil oli võimalus puhata Olevi ja Astridi majas. Paarikümne aastaga on need tublid rahvuskaaslased siia rajanud oma uue kodu Eestiski tuntud Bombardieri lennukitehase lennuvälja lähistele. Palju tänu teile (ja tütar Kellyle ning tütrepoeg Taylorile) koduse vastuvõtu ja suurlinna tutvustamise eest.
