Reisikiri Marokost: läksime kõrbe, aga jõudsime lumistesse mägedesse

Hommik mägikülas. Meid äratab nii tuttav kukeleegu. Kukkesid on siin piisavalt palju ja nende laul kõlab koduselt. Aga sellele lisandub kohe tundmatum heli: monotoonne kutse palvetama. Kostub see ilmselt lähedalasuva moslemi pühamu - mošee tornist.

Ilmselt palvetamisele kutset võimendatakse, et ikka kogu küla kuuleks. Nii need tuttav ja tundmatu heli vaheldumisi meid äratavadki. Lisaks veel mägijõe kohin ja tugev tuul lumistelt mägedelt. Avatud aknast tunneme veel õitsevate õunapuuõite aroomi.

Oleme Marokos Imlili asula külalistemaja teisel korrusel. Imlil on 1740 meetrit merepinnast, umbes 60 km Marrakeshi linnast ja on populaarne mägimatkamise keskus tänu oma asendile. Siit liigub kuni 90 protsenti matkajatest edasi Toubkali mäe suunas. Külas lõpeb musta kattega tee ja saab rentida mägigiide ja muulasid. Enne mägimatkamise algust tunti Imlili pähkli-, õuna- ja kirsikasvatuse piirkonnana. Nüüd on ajad muutunud.

Eile jõudsime Agadiri -- Maroko populaarseimasse sihtkohta. Linna eeliseks on vaieldamatult enam kui 7 km pikkune liivarand. Siia Agadiri lennuväljale jõudsime meiegi otse Eestist, aga sõitsime kohe edasi Marrakeshi linna kaudu siia lumiste Atlase mägede kõrgema osa poole. Nüüd on reisiväsimus välja puhatud.

Kiirelt käime duši all ja juba tulebki meie perenaine alumiselt korruselt hommikusöögiga. Alustuseks tee läikivast metallkannust, suured soojad pannkoogikujulised saiad, millest murtakse väiksemaid tükke. Ja siis tuleb salapärase metallkaane all aurav rahvusroog "tagine" - kuum kartuli-juurvilja hautis kanalihaga. Lauale tuukse see suurel keraamilisel taldrikul, mis on kaetud koonilise metallkaanega. Kolmandaks käiguks on klaas mahla. Ja suurelt pildilt jälgib meid Maroko kuningas ise. Nagu hiljem veendume, on kuningas väga armastatud ja tema pilte näeb kõikjal.

Siinkohal mainin, et õhtusöögi ajal saame siin ka teise rahvusroa - kuskussi (couscous) ära proovida. Õhtu eel tulevad kõrvaltuppa ka hispaanlased.

Meie külalistemaja teise korruse aknast avaneb "miljonivaade"

Paistavad kõrged lumised mäed. Veel parem vaade avaneb meie külalistemaja katuselt, mis on siin ja kuivades lõunamaades reeglina lamedad. Need lumised mäed ongi meie lähipäevade eesmärk. Kas me jõuame sinna? Aprillikuine ilm on selge ja päikseline, aga tuul on liiga tugev ja kurjakuulutav.

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi- ja poolkõrbealadel, nagu siinses mägikülaski. Tänapäeval kõnelevad peaaegu kõik Maroko berberid araabia keelt, samuti on levinud tänu kunagisele Euroopa kolonisatsioonile prantsuse keel. Külalistemaja peremehe Lahceniga saame ka inglise keeles hakkama.

Täna tutvume kohaliku külaga. Siin elavad põhiliselt berberid. Paljud berberid kasutavad enda kohta väljendit, mis võib tähendada "vaba rahvast" või "vabu ja õilsaid inimesi". Siinsed külatänavad on silmatorkavalt puhtad. Mägijõgede veed on osaliselt torudesse juhitud. Kõige kõrgemalt ikka kõige puhtamana võetakse kraanivett. Kanalisatsioonitorud on muidugi kõige suurema läbimõõduga. Jõe tasasemas osas pesevad naised pesu.

Külas on palju väikeseid poekesi nii toiduainete kui suveniiridega. Kaubeldakse kõikvõimalike maitseainete, ehete, lõhnade ja nahktoodetega. Kohalik käsitöö on värvikirev, eriti kaunid on hõbedast ja poolvääriskividest valmistatud berberite kaelakeed.

Oleme juba selgeks saanud, et alati tuleb hinda alla kaubelda. Ja ikka saab hinda kuni 3 korda odavamaks tingida. Palju on siin külalistemaju ja sageli kuuleme prantsuse ja inglise keelt. Eramute juures on sageli väike aed: õitsevad õunapuud ja tera- ning köögiviljad väikestel terrassidel.

Lumiste mägede poole

Järgmisel hommikul paneme oma seljakotid muula (väikese hobuse) selga ja alustame muulamehe kannul liikumist Atlase mägede suunas. Plaan on tõusta piki orgu alpilaagrisse marsruudil Imlil – Tiziane – Tizi Oussem – Refugio de Toubkal. Sinna on 6 tundi liikumist tugeval rajal. Seda kinnitas meie külalistemaja omanik Lahcen, kellega me muula osas kokku leppisime.

Selliseid minikaravane näeme täna kümmekond: põhiliselt ikka Euroopa riikide esindajad. Tervitame nii prantsuse kui inglise keeles. Ja vastutulijaid (alpilaagrist tagasi) on samapalju. Liigume tugeval rajal, mis keerleb mägijõe mõlemal kaldal... ikka lähemale kõrgetele lumistele mägedele, mis paistavad kutsuvalt ees.

Atlas on mäestik Aafrika loodeosas Marokos, Alžeerias ja Tuneesias pikkusega 2500 km. Mäed eraldavad Vahemere ja Atlandi rannajoont Sahara kõrbest. Täna siis liigume selle kõrgema osa suunas, mis asub siin, Marokos. Marrakeshi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jebel Toubkal – meie eesmärk.

Mägede poolt puhub nagu eilegi tugev vastutuul. Rahustuseks teame, et Maroko kliima vaheldumises mängib väga suurt rolli külma Kanaari hoovuse jahutav toime, mis on üheks suurimaks kliimakujundajaks Atlase mägede ja Sahara kõrbe kõrval.

Raja ääres pakutakse karastusjooke, mis jahutamiseks on seotud kimpu ja riputatud otse mägiojja. Läbime paar väikest karjuste küla. Umbes poolel maal varikatuse all pakutakse ka sooja toitu.

Suurema lumelaama eel ootab meie muulamees. Viimased paar kilomeetrit kanname ise oma seljakotte, sest muulad reeglina lume sees ei liigu. Ja juba paistavadki alpilaagri (Refugio de Toubkal) vanad ja uued hooned.

Oleme 3207 m kõrgusel. Joome teed ja soojendame end metallahju ees. Alpilaager on väga korralik, paneme oma nimed kirja, sööme õhtusöögi. Ja varakult magama.

Tipupäev

Täna, 19. aprilli varahommikul on äratus ja kiire eine. Koidueelses pimeduses kell 6 alustame otsmikulampide valgel alpilaagrist tõusu tipu suunas. Metallkassid seome laagri ees saabaste alla, sest kohe algab lumenõlv. Tipuüritajaid on täna vähe, paarkümmend inimest. Ilmselt mõjub paljudele juba kolmandat päeva mägedest alla puhuv tugev külm tuul.

Paljud Euroopa riigid on esindatud. Kindlasti tulevad siia alpilaagrisse ka puhkajad, kes ei soovigi kõrgemale tõusta. Miks mitte lasta kohalikel berberi mägigiididel end hästi teenindada! Neilt on meilgi midagi õppida. Näiteks ei kasuta siinsed mägilased mingeid kalleid päikese-vastaseid (UV) kreeme. Piisab moslemi pearätist, mida osavalt pidevalt ümber kaela, kõrvade, näo keerata.

Liigume kuni 30-kraadisel lumenõlval aina kõrgemale. Köisjulgestust pole vaja, aga kukkuda ja libiseda pole soovitatav. Lõpupoole liigume ka rusunõlval, mis on veidi lamedam. Ja umbes kolme tunni tõusuga olemegi Atlase mägede kõrgeimas tipus, millel nimeks Jebel Toubkal, kõrgus 4167 m. Põhja-Aafrika kõrgeim tipp on võetud. Vaade lõunasse Sahara kõrbe poole on veidi udune. Huvitav, kas liivatormist?

Tipus on metallkonstruktsioon ja seal kiidetakse moslemite pühakuid. Meie täname mäevaimu ja pildistame mälestuseks. Šokolaaditahvel on meil välja teenitud! Tipu varjulises kohas puhkab ka tubli pruun koer, kes end paitada lasi ja siis lõpuspurdis meile ära tegi! Aga alla alpilaagrisse jõuame me temast varem. Jalad teeb laskumine väga pehmeks ja need vajavad lõdvestavat enesemassaaži. Aga tipp on tehtud: regulaarne iganädalane treening terviserajal oli piisav.

Marrakeshi mediinas

Peale matka tutvume Maroko Marrakeshi linnaga, kus tänapäeval elab 907 tuhat inimest. Marrakeshi rikkalik ajalugu peegeldub hästi selle mediinas ehk vanalinnas. Selle kohal kõrgub linna sümbol – Koutoubia mošee minarett. Siinne keskväljak (Place Jemaa el-Fna) võlub külastajaid eheda Marokoga. UNESCO on kandnud selle maailmapärandi nimekirja. Väga odava hotelli leiamegi just siin, keskväljaku lähedal: 70 dirhami ehk 7 eurot inimese kohta öö. Puhas ja korralik ajalooline maja, sisehoovi ja vaateplatvormiga katusel.

Siinsed mediina turud on väga võluvad. Need on organiseeritud pakutavate kaubaliikide järgi ning laiuvad keskväljaku lähedal kitsastel tänavatel. Siin sõidetakse motorollerite ja kaubakärudega. Pakutakse väga laia kaubavalikut alates kangastest kuni ehete ja tuhvliteni. Eriti tähelepanuväärne on nahkesemete valik.

Oleme juba omandanud kauplemise-tingimise oskuse: saame ilusate nahkrihmade hinna kolm korda odavamaks. Siis veel petteliigutus käega ja paar sammu äramineku märgiks... ja meile sobiv hind ongi kokku lepitud! Nii ostame veel moslemi siidrätte, rahvuslikke punaseid mütse, hõbedasi metallist teekanne jne.

Pärast päikeseloojangut muutub elu mediina keskväljaku lähedal suurejooneliseks vabaõhuetenduseks. Õhk on lihagrillimise ja vürtside aroomist paks. Kuna hinnad on odavamad kui meil, siis jätkub ka sööjaid. Kõikjal on muusikud ja tantsijad, meelelahutajad, kes koguvad enda ümber publikut.

Marokos käisid Harju Matkaklubi liikmed Jakov, Jüri ja siinkirjutaja. Parim aeg Marokos matkata on aprillis ja oktoobris.