Reisikiri: leiutaja puhkus Nepalis möödus leiutades

Reisijutuvõistlusele saabunud järgmises reisikirjas saame teada, et leiutaja jääb leiutajaks isegi Nepalis reisides. Indrek Hallikmäe kirjeldab, kuidas tänavalaste koolis imestati, et raha ja kaastunde asemel pakkus ta välja hoopis ideid.

Juulis tekkis mul võimalus puhata tervelt kolm nädalat Nepalis, kuhu olen plaaninud juba aastaid minna. See oli oodatud reis - lõpuks ometi ei pea mitte midagi tegema, ei ole Internetti, tööd ega jooksu pealt organiseerimist.

Täpselt nii see oligi esimesed kolm päeva. Kuid siis see muutus. Nepalis on inimesed väga sõbralikud, kui juhtud välikohvikus mõne kohalikuga ühte lauda ja siis teretatakse ja küsitakse viisakalt, et kust kaugelt maalt te pärit olete ja mida põnevat tulite siia tegema. Kolmandal päeval see juhtuski, kui sattusin ühte lauda koolidirektori Santos Dahhaliga.

Santose loodud kool pole tavaline. See on mittetulundusliku organisatsiooni õppeasutus, mis korjab tänavalapsi üles ning õpetab neile reaalaineid, põlluharimist ja inglise keelt.

Kiirelt veeres meie vestlus ümberkaudsetele probleemidele, vaesusele ning suurele näljahädale.

Pakkusin siis leiutajana välja mõned ideed, kuidas neid probleeme võiks lahendada, mille peale Santos ütles: "Sa oled esimene turist, kes pakub lahendusi, mitte raha või kaastunnet."

Vahetasime kontakte ja leppisime kohe kokku ka uue kohtumise.

Õhtul tegin väikese kokkuvõtte sellest, mida olin näinud esimesel kolmel päeval: tolm, palju prügi tänavatel, nälginud, kuid siiski naeratavad näod, tihedalt kokku surutud majad, lamekatused ja väga väikesed hoovid.

Sellise koosluse peale meenus mulle ligi viisteist aastat vana idee: kasvatada maasikaid vanades autorehvides. Tutvustasin seda mõtet härra Santosele järgmisel päeval, kui uuesti kokku saime.

"Kui õige laoks kaheksa rehvi üksteise otsa, paneks mulda täis, keskele veetoru, puuriks rehvidesse augud ning aukudesse kultuurtaimed kasvama?" pakkusin välja.

Härra Santosele see mõte meeldis. Juba samal päeval asusime tööle ja päev kulges õhtusse jooniste tegemise ja idee täiendamisega.

Järgmisel hommikul alustasime prototüübi ehitamisega tema kooli hoovis. Esimesest joonisest prototüübi valmimiseni kulus kaks nädalat ja puhkus hakkaski vaikselt lõpule lähenema. Pean oma puhkust siiski ülimalt edukaks: suutsin luua rahvusvahelised kontaktid Nepali ja Eesti vahel, leidsime viisi, kuidas on võimalik vabaneda vanadest autorehvidest igal pool maailmas, kasutades neid värske toidu ja hapniku tootmiseks ning vähendades sellega ka näljahäda. Järgmisel aastal plaanin minna sama ideega mujalegi maailma. Toode on nüüd olemas.

Toote nimeks sai TireTower: kuni 63 kultuurtaime ruutmeetri kohta, kastmine käib läbi aukliku plastiktoru torni keskmes. TireToweri võib ehitada lamekatustele, rõdule, väiksesse hoovi või põldudele.

See aitab vabaneda vanadest rehvidest üle maailma, annab toidulauale värskeid aiasaadusi, puhastab linna heitgaasidest, püüab ka kinni tolmu. Torn lahendab ka ruumikitsikuse probleemi - taimi saab kasvatada väga väikese pinna peal.

Nepali koolis pandi torni esialgu kasvama lilled.

Saada ka oma reisikiri, osale Reisijuht.ee reisijuttude võistlusel. Iga nädal auhinnad ja iga kuu üks peaauhind.