Reisikiri: kargel koidikul Moosese mäele

 (14)
Reisikiri: kargel koidikul Moosese mäele
FOTO: (CC) Ventus, Wikipedia

Reisijuht.ee Reisijutuvõistlusele saadetud lugu räägib varavalges Moosese mäele tõusmisest.

Giid tervitas meid veidi enne keskööd turiste täis bussis, mis ootas hotelli ees suurel parkimisplatsil. Hakkasime liikuma, kui meile oli lühikest ööund soovitud. Sõit läks lahti aina kõrgemale. Seda oli õige pea ka oma nahal tunda, sest bussis läks aina jahedamaks. Ükshaaval hakati kottidest sooje riideid välja otsima.

Kilekottide krõbina peale ärkasin lõpuks minagi. Bussi täitis ühtlane sagimine, saginast sai kiiresti vilgas tegutsemine ja jutuvadin läks aina valjemaks. Nii kestis see üsna kaua.

Tegelikult ei uinunud enam keegi, ka mina mitte. Inimesed hakkasid hoopis üksteisega tutvuma, oli ka tunda toidulõhna, sest esimesed avasid oma söögipakid. Giid pakkus kõigile peagi kohvi - oli tõeliselt mõnus juua täpselt paraja kangusega tass kuuma kohvi ja leida end sammukese lähemal oma unistusele - ronida Moosese mäe tippu.

Külm, veel külmem

Kui buss viimaks peatus ja uksed lahti tegi, paiskus bussi jäist õhku ning jälle hakkas sagimine, sest ühteaegu hakkas kõigil nii kiire kui külm. Kes otsis kampsuni lisaks, kes pani kampsunile jope peale, kes tegeles sokipaaridega. Vaatasin kurvalt oma varustust - õhuke tuulejope kampsuni peal ja mitte väga soojad dressipüksid. Ei mütsi, ei salli, ei kindaid. Kuidagi arusaamatu tundus mulle nüüd reisimine soojale Egiptimaale sellise külmaga! Olin veendunud, et teised matkajad olid end riietusega paremini varustanud. Samas jäi aga silma üks proua, kes oli vaid seelikus, jalad täitsa paljad. Vaat temal võis ikka külm olla! Ilmselt mõtlesid nii ka teised, sest tema poole vaadati kaastundlikult pidevalt.

Siis paluti aga meil kõigil bussist väljuda, grupeeruda kaheksakaupa oma giidi juurde ja oodata. Nüüd nägin ka oma grupikaaslasi esimest korda: need olid Teele, Karin, Maribell ja Marek.

Äkki piiksutas meie giid käes mingisugust mänguasja ja ütles kõva häälega: „tulge nüüd siia!“

Ta lisas veel selgituseks, et jätku me see heli endale meelde - nii kutsub ta meie gruppi edaspidigi. Kui ta meid aga selliselt kutsub, siis on vaja kõigil tema juurde koguneda, sest temal on siis meile infot jagada või on aeg edasi liikuda.

Seepeale küsis üks meie grupist, et kuidas meie giidi poole pöörduda saame? Kas meile ka laste piiksutajad antakse?

Giid vastas, et meile ei anta midagi. Tegelikult ei olegi meil aega küsimusteks-vastusteks, lisas ta, meil tuleb vaid jalg jala ette astuda. Kui on puhkepaus, võime ta soovi korral üles otsida ja küsida kõike, mis huvitab. Sellise vastusega tuli meil leppida.

Pimedas poolele mäele

Piiksutamist ja prääksutamist hakkas peagi kõikjalt bussi lähedusest ja ümbrusest kostuma. Selgus, et teiste gruppide giidil oli oma mänguasi, teise heliga. Grupijuhid olid omavahel kokku leppinud, missugust heli igaüks piiksutab.

Oli veel öö. Grupijuht jagas meile veepudelid ning teatas: „enne päikesetõusu võiksime jõuda oma teekonnaga poole peale, selleks aga tuleb teil visalt astuda, mitte liialt puhata.”

Siis täpsustas ta, et esimesel tõusul ootab ees üks puhkepaus - see pool maad olevat tõusta lihtsam, sest rada olevat laugem. Seetõttu edeneb esimese poole läbimine ka kiiremini. Lisas siis ka seda, et loodust meil pimedas nautida niikuinii ei õnnestu, seega andkem esialgu jalgadele valu! Aga kui oleme jõudnud teisele platvormile, siis ootab meid ees pikem paus ja siis tõuseb päike.

Teiste giididega midagi läbi arutanud ja neile hüvastijätuks lehvitanud, pöördus ta uuesti meie poole ja lisas eelneva jutu jätkuks, et päikesetõus on imetlusväärne vaatepilt. Kui päike tõusnud, läheb õhk natuke soojemaks, teekond edasi aga seevastu raskemaks ja üksteisest sõltuvamaks.

Grupijuht oli viinud meid eemal seisvate kohalike juurde. Lehvitas neile juba kaugelt tervituseks käega, et siit me tuleme ja hõikas kohalike keeles: „tervitus-tervitus!”

Nad juba ootasid meid ja lehvitasid vastu. Giid andis meile teada, et inglise keelt kohalikud üldjuhul ei oskavat, võime muidugi üritada neilt midagi küsida, aga soovitas seda teha ikka läbi tema.

Vaatasime eemal seisvaid lärmakaid kohalikke. Nad olid suured ja tugevad mehed. Neil olid soojad, tundusid, et ka rasked nelinurksed ürbid õlgadel. Varsti viipasid nad üksteisele märguandeks - kes on valmis minema ja mis järjekorras minnakse ning andsid meilegi märku, et hakaku me temale nüüd järgnema.

Olime astunud teejuhi järel võib-olla ehk kümmekond sammu, kui ta peatus, pea kummarduseks langetas ning ütles: „Ah, jah. Ma unustasin öelda, olen Joch.”

Hakkasime siis ronima. Seda sai nimetada siiski esialgu ühtlaseks astumiseks. Oli ju ette teada, et rada pole üle mõistuse raske, sellepärast ka selle mäe valisin. Siiski oli hea meel, et mul hea füüsiline vorm oli.

Hanereas tipu suunas

Retk tundus nagu lubatud kõigile jõukohane, liikusime üksteise järel suhteliselt aeglaselt, keegi ei jäänud maha. Tee oli esialgu küllalt kitsas, kuid lauge; järske tõuse ei olnud, kuid kiiremini edasi sammuda samuti ei saanud. Hanereas liikumine ei andnud võimalust kellestki mööda minna. Iga mingisuguse aja tagant pidi esimene rea algusest minema hanerea lõppu, giid oli aga alati viimane, rajajuht esimene. Oli veel pime ja selline üksluine sammumine tüütas meid kõiki varsti ära.

Piiks-prääks! Esimese platvormi puhke- ja teepausile jõudsime siis, kui esimesed, kes retke varem alustasid, olid valmis juba edasi liikuma. Kõik tundus olevat läbi mõeldud: iga grupp liikus Moosese mäe tipu poole omas tempos, peatuspunkti jõudis igaüks omal ajal. Terve bussitäis poleks sellele kitsukesele platvormile küll mahtunud!

Kogunesime, nagu kokku lepitud, oma giidi piiksu ümber, jagasime üksteisega esimesi muljeid, kuigi midagi nagu jagada polnudki peale tüdimuse. Kommenteerisime niisama - kellel hõõrus, kellel pigistas, jagasin välja oma esimesed plaastrid.

Kuum kohalike poolt keedetud tee, mida platvormil mäkketõusjatele pakuti kulus igal juhul ära, sest õhk oli külm aga tee kuum - see kooslus oli sel hetkel täiuslik. Millegipärast oli tee väga magus, aga ju sellel magusal maitsel pidi siiski põhjus olema, tunda oli ka õrna eksootiliste puuviljade maitset.

Tasuta tee ja kallid tekid

Kohalikud, kelle tööks oli ilmselt nii tee keetmine kui soojade tekkide väljalaenutamine, teenisid öö jooksul meeletult hästi, sest tekkidega turiste istus ja astus kõikjal. Tee, mida pakuti, oli küll tasuta, aga soojade tekkide laenutuse hind oli seevastu päris krõbe. Ma ei kujutanud õieti ette, kuidas saab, raske villane tekk ümber keha mäest üles ronida. Seepärast ma ka teki laenutamisele ei mõelnud, olgugi, et pisut külm oli.

Siis nägime ka bussis olnud seeliku ja paljaste säärtega prouat. Ta astus meile nüüd vastu ja tagasi alla bussi poole.

Kõlasidki jälle piiksud ja aeg oli edasi liikuda. Rada tundus meile alguses samasugune, nagu enne. Veidi enam oli tunda jahedamat tuult, ning kohati lõppesid raja kõrvalt metsikud teepõõsad, millest enne libisemise puhul oli hea kinni haarata.

Nüüd pidi igaüks astumisel ettevaatlikum ja teistega arvestavam olema, muidu oleks oht tagumisele lihtsalt selga libiseda. Jalad hakkasid väsima. Tõusud muutusid üha keerulisemaks, tuli paluda üksteiselt abi ja anda tuge. Läbi kaljuprao trügides, et paremini läbi mahtuda, pidime isegi kõhu sisse tõmbama. Ajataju kadus. Polnud enam aimugi, kui kaua ronimise algusest möödas on, ei tunnetanud enam ka ei vahemaad ega kõrgust. Oli lihtsalt pime ja taevas paistis tagurpidi kuu.

Järelikult pole pool maad läbitud, arutlesin, ja praegu oleks hea oma tundeid abikaasaga jagada. Tema aga kaasa ei tulnud.

Nüüd oli Maribelli kord astuda meie kõigi ees. Oli tunda, et kogu astumise tempo aeglustus ja see tekitas kõikides üksjagu segadust. Kas oli see liigsest ettevaatlikkusest või märgid väsimusest, ei tea.

Nüüd virgutas meie meeli järjekordsest praost läbi pugemine.

Piiks-prääks!

Oh, lõpuks ometi!

Teejoomise paus sattus olema täpselt õigel ajal. Pea kõigil meist oli ka vetsuhäda aga siis muidugi selgus, et „peent” ja hästi korraldatud kohta turistidele neis mägedes polegi. Teejuhi sõnul sobivat aga nõlvaku üks pool oma häda õiendamiseks küll.

Teejuhi suunatud nõlvakul oli juba väga palju rahvast. Jah, midagi pole teha, tuleb minna järjekorda.

Ootamine võttis aega paarkümmend minutit. Saime omavahel pisut tuttavaks, lobisesime niisama ja pakkusime huupi, et pool maad võiks juba möödas olla küll.

Maribell teadis aga täpselt: „nüüd olemegi poole peal. Tegelikult on lõpuni minna veel veidi üle poole maa, aga seda pausi peetakse justkui poolitavaks," rääkis ta. "Ees ootab meid veel üks teejoomise punkt ja siis mäetipp, mille pärast me siin oleme. Tegelikult aga ei olegi mäel niivõrd tippu, kui pigem sile platoo.“

Seda oli ta kodus mäe kohta enne uurinud.

Järjekord jõudis tasapisi meieni. Maribell jutustas, et tagasi võib pöörduda ka peale järgmist teejoomispausi, kui lõpuni on jäänud veel üks lõpuspurt. Tagasi ei saavat pöörduda kohe, sest tõusjad on siis ees. Tuleb ära oodata, kui kõik grupid on jõudnud üles ja alles siis saab alla laskuda, küll aga teab ta ühte teist rada, kust saab ka alla laskuda.

„Sellest rajast giid ei rääkinud,“ ütles Kairi.

„Jah, aga leidsin selle raja kirjelduse kodus foorumist,“ jutustas Maribell õhinal edasi.

Päikesetõusu lühike hetk

Piiks-prääks kõlas jälle giidi signaal. Piiksutati seetõttu, et kogunetakse - päike hakkas tõusma.

Olin elevil. Püüdsin omasid leida, aga kõikjal istuti tihedalt üksteise kõrval, vaatajaid oli palju. Nüüd kahetsesin, et mul polnud seda sooja tekki, mida allpool kohalikud kalli hinna eest laenutasid. Nüüd mõistsin ka, miks selle teki laenutuse hind nii soolane oli. Kahjuks sellel platvormil keegi tekke enam ei laenutanud. Platvormil askeldasid kohalikud teekeetjad, kes ise olid muidugi tekkidesse mähitud. Aga ega nad muidu oma tööd teha ei saakski.

Seda hetke, mil päike tõuseb, ei jõua kaua imetledagi ja juba ongi ta tõusnud! Sel ajal jõuavad kaljutipud kiiresti värve vahetada - näha saab toone ploomilillast vaarikapunaseni, violetsest porgandioranžini. Värvid kisuvad järk-järgult tumedamaks ning leekivpunane värv annab vihje, et nüüd, kohe nüüd ongi päike tõusnud. Ja siis on toonid sametised, pehmed ja pruunikas-kollasemad. Samal hetkel läheb taevas heledaks, aga ilm mitte veel soojemaks. Vaade on lummav, vaikus ja ootus on meeldejäävad.

Vaatemängu lõpetasid erinevad piiksud-prääksud. Ka meie oma kõlas, andes märku, et aeg oli hakata edasi liikuma.

Tõusin, kuid istusin kohe soojale kohaliku teepakkuja ürbile tagasi. Soojus väljus hetkega ja mul hakkas kohe eriliselt külm. Kuid midagi polnud parata, tuli end edasiminekuks kokku võtta.

Mäetipul ootasid pilvemassid

Nüüd tuli leida endale paariline, see oli edasirändamiseks vajalik – sest edaspidi tuleb rajal üksteisest veel enam sõltuda, seega tuleb ka paarilise eest enam hoolt kanda.

Vaatasime üles, mis meid siis ees ootab. Mäetipul magasid suured pilvemassid ja kõrgeima tipu siluetti polnudki näha. Ees ootasid meid peamiselt punasest kivist rohked järskude lõhede ja ähvardava sügavusega kurud ja kuristikud - ebatasane kõrgustik heitis pikki varje ja tõi meisse kõhedust, mis sest, et allpool oli maastik osaliselt kaetud pehme ja maheda rohelusega. Kuu oli taevas veel päikese kõrval, kõrgemal kui meie ise.

Taevas oli nüüdsest juba heledam.

Aga enam ei olnud võimalik ühes tempos ja üksteise järel hanereas püsida. Vahemaad meie grupi liikmete vahel olid veninud nii pikaks, et eelmisi peaaegu ei näinudki. Aeg-ajalt istusid mäenõlva raja kõrval kössitades võõrad paarid või kolmikud, kes kas puhkasid või pidasid plaani tagasipöördumiseks. Võimalik, et mõni ei olnud oma jõuvarusid õigesti hinnanud, võimalik, et kellegi oli murdnud külm.

„Huvitav, kaua meie vastu peame?“ küsisin Kairilt. „Kahju, kui peaksime enne tagasi pöörduma, kui tipuni pole läinud.”

„Mina lähen igatahes lõpuni, alati!“ Vastas Kairi naljatades. Ning uuris, mida ma arvan sellest Maribelli plaanist - teist teed mööda tagasi minna?

„Ei teagi," vastasin, "pole sellele mõelnud, kuidas sina arvad?“

„Peaks giidilt või teejuhilt üle küsima, mida nemad teavad,“ pakkusin.

Üksik mägitempel

„Vaata, seal paistab üks puudega ümbritsetud, õigem oleks vist öelda, et võssakasvanud tempel või midagi sellist, lähme selleni ja ootame teisi,“ soovitasin.

Kirik see polnud. Klooster samuti mitte. Pühapaika see eemalt meenutas, seega võis mingit sorti tempel olla küll.

Hoone oli ehitatud niivõrd kalju servale, et kui kindluse poollagunenud aknaavadest alla vaadata, siis oli lähedalt näha lausa kuristikku kukkuvaid vaateid. Treppidest, mis kunagi templini ja selle hoovist lausa kahele poole tornidesse viisid, polnud kahjuks enam suurt midagi alles - sinna torni polnud keegi ammu astunud. Kindluse sisemiste, siledate punaste kivimüüride vahel leidusid kambrid ja kojad, neis kasvasid aga mõned juhuslikud jändrikpõõsad.

Puhas tuul vihises kõikides katmata avades.

Kairi istus „kindlustempli“ ees olevale suurele ümmargusele kivile ja tegi mõtlikult suitsu. Edasi kaua oodata polnud vaja, meieni jõudsid väsinud ilmega Maribell ja Marek.

Marek seletas meile oma seiklusi: kuidas ta oli libisenud ning näitas põlvepiirkonnas päris tõsist haava. Haav aga ei valutanud, kuid verd tuli sellegipoolest tublisti.

Olime valmis juba teele asuma, kui meie juurde tuli eikuskilt hoopis teise grupi teejuht ja ütles, et oleme lausa tublid, et oleme nii kaugele jõudnud. Tema grupi liikmed olevat juba ammu erinevatel aegadel alla andnud ning hakanud iseseisvalt tagasi minema. Teejuhil olevat pikk staaž, kuid samas ka põhimõte - tema ise poole teekonna pealt tagasi ei pöördu.

Ta jutustas, et nii on ikka olnud, et keegi grupist pöördub enne raja lõppu tagasi, aga varem pole seda juhtunud, et tippu ei lähe tema grupist mitte keegi. Mispeale ta palus võimalust koos meiega edasi minna.

Tutvusime edasi liikudes oma uue teejuhiga lähemalt. Ta oli täitsa normaalne giid, arusaadava inglise keelega. Osutus ka täpselt selliseks meheks, nagu enne reisi lubatud - tundis hästi siinseid radu, eraldatud paiku ja vanu lugusid. Kõikide teiste lugude kõrval rääkis ta meile ka ühest oma traditsioonist, mille ta ise oli kunagi ammu välja mõelnud selleks, et kõikidel koos huvitavam matkata oleks. Ta ise oli selle üle väga uhke – oskas kõikide gruppide puhul osavalt inimesed end avama panna, et kõik olid nõus oma lugusid jutustama: „Uskuge või mitte, aga tavaliselt on nii, et jätkub nii lugusid kui ka jutustajaid.“

Juba ta rühkiski meie ees kiirelt edasi, nagu poleks takistused üldse tema jaoks, nagu osav metskass. Meil nii libedasti see liikumine ei läinud.

Natuke ka lumist kliburada

Ees ootas veel üks pikk rada oru ohtlikust servast mäekitsuseni, mille kaudu pääses viimase platvormini. Siis võime juba rahulikumalt hingata, arvasime naiivselt. Aga platvormile pääses ringselt astudes mööda kohati lumist kliburada. Kasutada saime juba spetsiaalselt paigaldatud jämedatest nööridest käetugesid, kuid neist kinni hoides ja end üles vedades ei osutunudki see edasitõmbamine nii lihtsaks. Ja see oli lausa ohtlik, sest ringselt libedal teel astudes võis kergesti kaotada nii jalgealuse kui suunataju. Seega muutuks teekond veelgi ohtlikumaks.

„Selleks need köied seal ongi, et neist enam mitte lahti lasta,” õpetas teejuht.

Astusime nüüd sellel libedal õrna lumevaibaga rajal aeglaselt ja ettevaatlikult edasi, alatasa köitest kinni hoides. Mõte tipu lähedusest tekitas juba elevust. Möödunud mägised kaugused, kõrgused ja raskused tundusid nüüd – lõpusirgel - juba tühised. Taeva taustal meie ees mustendasid mäed nagu müür, pilt oli kaunis. Vasakule jäi pilvedeni küündiv kaljumassiiv, mis tekitas jaheda varju.

Turistid Moosese mäel. FOTO: (CC) Tamerlan, Wikipedia

Kui väsinud Maribell mainis, et õhk on tema arvates nagu veelgi jahedamaks läinud, sai ta kaua vaikinud Kairi poolt sõnavalingu osaliseks: „Juba vähemalt kakskümmend korda selle päeva jooksul pean ma kuulma, et sul on külm, et tuul on kõva või jalanõud pigistavad. No kaua võib,” pahandas ta.

Lõputu janu ja kontide pehmuse tõttu oli ta ilmselt vägagi pahuras meeleolus. Veepudel, mis meile teekonna alguses kaasa anti ja mida ta kord juba jões täiendas, oli ammu otsas.

„Kas sa käimiskeppe ei taha?” lisas Kairi peale hingetõmbepausi.

Nüüd naersime kõik tahtmatult.

„Mul on ka paha olla!” lisas ta siis justkui vabandavalt.

Mäletan seda tunnet lõpuks tippu jõudes hästi, ahmisin õhku ja nautisin imelist vaadet. Karge õhk puhastas kopsud ja vabastas pingest. Tuuleiilid olid küll tugevad ja jäised, kaua seal platool püsida ei saanud.

Kõik oli justkui peo peal. Kõrgelt allapoole vaadates paistsid mäeahelikud. Kaljuseinad olid siledad ja püstised. Rajad, mida mööda me just alles sinka-vonka ja ringselt üles liikusime olid näha.

Punane mahe kuma paistis üha hoogsamalt kõikjal ja andis aina pehmemaid ja soojemaid toone. Alla laskusimegi seda erilist salateed mööda – üle kolme tuhande trepiastme. Sääremarjad värisesid sellest turnimisest veel nädala jagu. Keegi teine peale meie sealt treppidest ei laskunud.

Siinai ehk Moosese mägi

(Allikas: Wikipedia)
Siinai mägi on Vana Testamendi järgi koht, kus Issand tegi Iisraeli rahvaga lepingu ja andis neile Moosese vahendusel oma seadused - kümme käsku. Mägi on 2285 meetrit kõrge. Selleks, et jõuda mäe tippu, on kaks põhilist teed, mis algavad Katherina kloostrist. Pikema ja tasasema tee Siket El Bashait läbimiseks kulub jalgsi 2,5 tundi. Järsem ja otsesem tee Siket Sayidna Musa koosneb niinimetatud 3750 patukahetsuse sammust ning algab kloostri tagant jäärakust.