REISIKIRI KAMBODŽAST | Šokeeriv turg! Hinge vaakuvad kanad ja lihakäntsakad tänaval, kärbsed ja 30-kraadises kuumuses leviv roiskunud liha lehk

 (13)
5. osa!
Reisikiri Kambodžast 3
Reisikiri Kambodžast 3Foto: Markus Holst, Erakogu

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki, Balkanimaadesse, Gruusiasse ja Lõuna-Koreasse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Laose ja Kambodža reisikirja viimane, 5. osa.

Pärast kolme Koh Rong’il veedetud päeva võtsin suuna Kampot’i peale. See on väike jõesuudmes asuv rannikulinnake Sihanoukville’is 100 km ida pool ning erinevalt viimasest pole hiinlased sinna veel jõudnud. Põhjus on väga lihtne — tänu jõele puuduvad Kampot’is ilusad valged liivarannad ning hiinlased ei näe linnal nii suurt potentsiaali. See ei tähenda aga üldse, et linnas midagi teha pole või et linn külastamist ei vääri. Pigem otse vastupidi — Kampot on suurepärane koht aja maha võtmiseks. See on võrreldes ülejäänud Kambodžaga kuidagi palju rahulikum ja meenutas mulle oma olekult väga Laost. Vähe liiklust, prantsuse koloniaalarhitektuur ja keegi ei üritanud sulle pidevalt midagi pähe määrida.

Kampotis oleksin veetnud hea meelega veel päeva või kaks, et rohkem linna sisse elada, seda tunnetada ning mis seal salata, ka veidi aega maha võtta. Viimast ma kahjuks teha ei saanud, sest aega lihtsalt polnud. Pidin Kampotis piirduma ainult pooleteise päevaga, aga suutsin sellest võtta maksimumi. Minu suurim eesmärk oli külastada Kampotist umbes 40km kaugusel asuvat 1000m kõrgust Bokori mäge, kuhu prantslased olid 20. sajandi algul rajanud „kliimajaama“, et puhtamas ja jahedamas õhus end Kambodža niiskest ja lämbest kliimast kosutamas käia. Kõige populaarsem viis mäe külastamiseks on laenutada roller, kuna mägi on tegelikult üks suur platoo ja kõik huvipakkuvad kohad ei asu üksteise lähedal. Kuna ma suurem asi rollerimees ei ole, laenutasin jalgratta ja jäin väga rahule, sest sain ühendada füüsilise aktiivsuse ümbruskonna avastamisega.

Tänaseks päevaks on enamus kliimajaama hoonetest veel endiselt püsti ning nendest kõige uhkem, „Bokori palee“, on äsja renoveeritud ning muudetud luksuslikuks viietärni hotelliks. Üheks paremini säilinud hooneks on prantslaste poolt eelmise sajandi 20ndatel ehitatud katoliku kirik, mille võimas ja paks torn hakkab silma juba kilomeetrite tagant. Kõik ehitised pole vanas kliimajaamas aga üldsegi nii vanad. On ka uusarendust, mis pole kahjuks küll väga hästi välja kukkunud. Näiteks on mäe keskossa püsti pandud üks kolossaalne kasiino ning palju on alles ehitamisjärgus olevaid maju. Need kõik mõjuvad taustsüsteemi teades ning ümbritsevat loodust nähes väga võõralt ja isegi koledalt. Bokori mägi kuulub ju tegelikult tervenisti Preah Menivong’i rahvuspargi alla, kus on ilus metsik mets, joad ja järved, aga ju siis on Kambodžas kombeks rahvusparki kasiinosid ning uuelamurajoone rajada.

Oma Kambodža seikluse lõpetasin ma pealinn Phnom Penh’is. Sada aastat tagasi Aasia pärliks hüütud linn on pehmelt öeldes üsna trööstitu olemisega, sest 70ndatel punaste khmeeride poolt läbi viidud genotsiidi käigus suudeti enamus linnast hävitada. Tänasel päeval ongi genotsiidi mälestusmärk koos kurikuulsate Choeung Ek’i tapaväljadega Phnom Penh’i suurim „turismiatraktsioon“. Seda täiesti õigustatutult, sest ainult sellistest sündmustest rääkides ja nende tagajärjel hukkunud inimeste jubedaid lugusid jutustades on võimalik rahvast harida ning võib-olla tulevikus sarnaseid genotsiide vältida. Tapaväljad olid kindlasti väga mõtlemapanev külastus. Kui varem oli Kambodža genotsiid taandunud lihtsalt arvudeks — nelja aastaga umbes kaks miljonit hukkunut — ja see oli kuidagi hoomamatu, siis pärast tapaväljade külastust, inimeste lugusid kuulates ning massihaudu oma silmaga nähes, muutus kõik kuidagi palju reaalsemaks. Hukkunud ei olnud lihtsalt üks suur mass, vaid neil kõigil oli oma väikene elu, oma isiklik maailm, mis tänu väärastunud ja haigetele inimestele enneaegselt lõpetati. Kohutav.

Nagu enne öeldud, siis jättis genotsiid suure jälje ka linnapildile. Ilusast prantsuse koloniaalarhitektuurist on järel kahjuks ainult riismed ja linna peal kõndimisest mingit erilist esteetilist naudingut ei saa. Samas ei saa öelda, et Phnom Penh’is igav oleks. Lisaks tapaväljadele on ju võimalik külastada väga ilusat kuningapaleed ning lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja kohalikku elu jälgida. Mina keskendusin turgudele, mis olid mõnes mõttes veidi šokeerivad. Juba Laoses olin ma näinud läbi lõigatud jalgadega elusaid konnasid, aga Phnom Penhis nägin ma samas situatsioonis oma suremist ootavaid kanu. Üleüldse oli lihasektsioon täielikult puuduvate sanitaarreeglite tõttu üsna eemaletõukav. Suured lihakäntsakad vedelesid põhimõtteliselt tänaval maas, kärbsed lendasid ning 30-kraadises kuumuses oli tunda roiskunud liha lehka. Samas ega ma liha järgi ju ei läinudki. Minu eesmärgiks oli osta lihtsalt värsket mangot ja see oli kergemast kergem. Mangot müüdi igal turul ning see oli lausa ebareaalselt odav. Ma sain näiteks 1,5 dollariga kaks suurt mahlast mangot ja nagu sellest veel vähe poleks — mulle lõigati puuvili ka ilusti tükkideks. Minu ülesanne oli lihtsalt nautida.

Phnom Penh’iga lõppes ka minu kuuajane Kagu-Aasia seiklus. See oli mu senise elu kõige pikem reis, mille jooksul ma nägin ja avastasin täiesti fantastilist loodust ning õppisin tundma kolme uut riiki koos nende kultuuri ja ajalooga. See reis oli ka esimene kord, kui võtsin rännaku ette seljakotiga. Selle otsusega sisenesin täiesti uude ning avastamata maailma, seljakotirändurite maailma. Õigemini, ma sain sellest maailmast ainult veidi aimu, sest kuigi kuu aega võib tunduda pikk aeg, ei ole see seljakotiränduri ajaskaalal midagi. Seal mõõdetakse aega mitmetes kuudes ja aastates. Aga siiski, ma sain tunda seda erilist vibe’i, mis selles maailmas valitseb ning kohtuda inimestega kõikidest erinevates maailma nurkadest, neil kõigil jutustada oma huvitav lugu. See kogemus oli äärmiselt rikastav ja põnev ning ma veendusin selles, et ühel päeval tahan ma seljakotiga ka ümbermaailmareisi ära teha. Maailm on nii huvitav ja täis nii imelisi paiku, et oleks patt seda mitte avastada.