REISIKIRI KAMBODŽAST | Hiinlaste peatamine näib võimatu, paradiisi näeb ainult kiiresti tegutsedes ja juba paari aasta pärast võib olla hilja…

 (4)
Reisikiri Kambodžast
Reisikiri Kambodžast Foto: Markus Holst, Erakogu

Reisijuhi kaasautor Markus Holst on meile kirjutanud juba oma reisidest Lõuna-Aafrika Vabariiki, Balkanimaadesse, Gruusiasse ja Lõuna-Koreasse ning rahvas nõuab juurde. Sinu ees on Markuse Laose ja Kambodža reisikirja 4. osa.

Esimest kolme osa saad lugeda SIIT, SIIT ja SIIT

Järgmise päeva veetsime elevantidega, kes liikusid Mondulkiri projekti aladel väidetavalt täiesti vabalt ringi, kuigi tegelikult valvas nende liikumist ikkagi mahout ehk elevanditaltsutaja. Elevante oli kokku viis ja nad olid kõik ostetud eraomanikelt, kes kasutasid elevante suurtes kuurortides turistide sõidutamiseks. Võib ju tunduda, et elevant on nii suur loom ja üks või kaks inimest ta turjal ei tee loomale midagi, aga tegelikkuses on päevast-päeva inimeste vedamine isegi elevandile liiast. Elevant pole mõeldud veoloomaks ja nii polegi üheski endast vähegi lugu pidavas varjupaigas elevandile selga ronimine isegi võimalik. Nii ka Mondulkiris, kus hommikupoolikul saime elevantidele süüa anda ja neid katsuda ning õhtul koos nendega väikesesse jõkke ujuma minna.

Ujuma on muidugi veidi liialdatud väljend, sest reaalsuses seisid elevandid jalgupidi jões samal ajal kui meie viskasime neile ämbritega vett peale, et neid vette külili saada. Lõpuks andiski üks neist alla ja viskas end külili, tekitades sellega jões ühe korraliku minitsunaami. Kokkuvõtteks pean kindlasti ütlema, et vangistuses olnud elevantide päästmine ning kohaliku metsa kaitsmine on Mondulkiri projekti poolt väga tänuväärne töö ning isegi kui matk pole nii raske kui lubatud ja elevandid ei liigu metsas tegelikult täiesti vabalt ringi, siis väärib projekt igal juhul tunnustust ja kiidusõnu. Kui Kambodžas olles peaks tekkima võimalus antud projekti külastada, siis soovitan seda igal juhul teha. Annate panuse kohaliku looduse ja Aasia elevantide kaitsmisele.

Mondulkirist liikusin edasi Kambodža lõunaranniku vahetus läheduses asuvale Koh Rongi saarele, kuhu viib inimesi riigi suurimast sadamalinnast Sihanoukville’ist päevas mitmeid kordi käiv kiirpraam. Tegelikult oli mul plaanis ka üks öö Sihanoukville’is veeta, aga linna kohale jõudes loobusin sellest ideest kohe. Ma sain kinnitust kõigile varasematele reisi jooksul kuuldud hoiatustele, mille kohaselt Sihanoukville’is ei tasuks veeta aega rohkem kui läheb vaja paadipileti ostuks ja paadile minekuks. See tundus veidi uskumatu, kuna olin piltidelt näinud fotosid linnas asuvatest paradiisirandadest ja linn tundus üleüldiselt sümpaatne. Kahjuks oli mind hoiatanud inimestel õigus — see linn oli lihtsalt kole.

Kuidas sai vaid mõne aastaga mõnusast rannakuurordist linn, mis ei vääri mitte mingit külastamist? Siinkohal tuleb järjekordselt otsa vaadata hiinlastele, kes on linna põhimõtteliselt endale ostnud ja rajavad sinna nüüd kümneid kasiinosid ning hiiglaslikke hotelle. Õnneks sain sealt ruttu põgenema ning kõigest 45 minutiga leidsin end kui täiesti teisest maailmast. Kontrast Koh Rong’i ja Sihanoukville’i vahel ei saaks olla suurem. Koh Rong on tõeline paradiisisaar lumivalge ning ülipeene liivaga randadega. Kui Laoses võis 4000 saart kutsuta seljakotireisijate paradiisiks, siis Koh Rong on paradiis kõigile alates väikeste lastega peredest ja lõpetades seljakotiränduritega. Sõltuvalt sellest, kui suurt luksust te ootate, siis üheks ööks on võimalik leida katus pea kohale nii viie kui ka mitmesaja USA dollari eest.

Kuna mina kuulusin seljakotireisijate kategooriasse, siis mingit luksust ma taga ei ajanud ja veetsin oma esimese öö noortehostelis 5 dollari eest. Probleem oli ainult selles, et see asus kohe Koh Rongi „peaküla“ keskel, kus käis hommikul kella kaheni kõva pidu ja möll. Muusika peksis ning eriti magada ei saanud, aga 5 dollari eest ei saagi midagi enamat soovida. Järgmiseks ööks kolisin saare teise otsa Coconut Beach’ile, kus ööbisin randa püsti pandud suures telgis. Seal valitses rahu ja ainsaks heliks oli lainete vaikne laksumine. Väga mõnus koht. Mida Koh Rong’il teha? Jällegi sõltub kõik inimese soovidest. Laisemad saavad päevad mööda saata rannas või võrkkiiges lesides, käes kokteil või smuuti. Kellel rohkem viitsimist, võivad osa võtta ühest mitmetest pakutavatest paadisõitudest. Võimalik on näiteks külastada Koh Rongi metsikumat naabersaart Koh Ron Sanloem’i. Saab ka lihtsalt paadiga merele minna, snorgeldada ja kala püüda. Eriti energilised võivad saart jala avastada.

Erinevaid randu on seal kümneid ja osade juurde neist on võimalik minna ainult kas merd mööda või võttes ette pikka jalgsiretke üle kogu saare. Tegu pole kerge ülesandega, kuna tervet saar katab tihe mets, mis paljudes kohtades on ilma spetsiaalse varustuseta praktiliselt läbimatu. Mina võtsin seekord rahulikult ning risti üle saare matkama ei hakanud. Tegin hoopis ühe väga lühikese matka, et jõuda Koh Rong’i peakülast saare suurimale ja pikimale rannale Long Beach’ile. Nagu nimigi ütleb, siis on tegu väga pika rannaga ja seal oli tõesti tunne nagu viibiks paradiisis. Väga meeldiv oli ka näha, et erinevalt ülejäänud Kambodžast suudetakse vähemalt Koh Rong’il prügi majandamisega ilusti hakkama saada ning kõik rannad, mida ma külastada jõudsin, olid äärmiselt puhtad.

Ma tahaks loota, et see polnud lihtsalt juhus ning see ongi Koh Rongi reaalsus. Kuigi Koh Rong jättis väga hea mulje ja see saar sobib puhkuseks igale inimtüübile, siis õige pea võib paradiisist saada põrgu. Väidetavalt on hiinlased ostnud endale saare kasutusõiguse 99 aastaks ning plaanivad sinna rajada hiiglaslike hotellidega kuurordi, muutes sellega Koh Rong’i Sihanoukville’i sarnaseks jõleduseks. Hiinlaste peatamine näib võimatu ja nii ongi paradiisi nägemine võimalik ainult kiiresti tegutsedes. Juba paari aasta pärast võib olla hilja…