Reisikiri Kambodžast, 5. osa: "esimene" Kambodža

 (2)
Reisikiri Kambodžast, 5. osa: "esimene" Kambodža
Foto: Ain Parmas

Suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu on rännates jõudnud "esimese" Kambodžani ehk kuningate, kalliskivide ja hõbedaste pagoodide keskele.

Phnom Penh. Peatrotuaaridel lämmatavad heitgaasid ja tolm. Hullumeelne liiklus kulgeb kõikides mõeldavates suundades, kuid jälgides kohalikke taipab peagi ära viisi, kuidas end vigastamata teed ületada. Endas tuleb leida julgus, et hoolimatult autoteele astuda ja pidurdavate sõidukite ees vabandavalt käsi tõsta.

Mekongi jõe ääres on igasugu rahvast – õhtujooksu tegevatest kontoriinimestest kudrutavate paarideni, sekka kerjuseid, taskuvargaid ja lesivaid narkomaane.

Esmapilgul hullumeelne linn peidab endas siiski lihvitud kalliskive.

Foto: Ain Parmas


Rahvusmuuseum. Siin on kõige täiuslikum kogu khmeeri skulptuure, ehkki aines on siiski piiratud: eeskätt hinduismist pärit Shivat, Vishnut, vähem ka Lakshmit ja Brahmat. Lisaks hinduismi jumalatega võrdselt austatud Buddhat. Pronksit valatud, kiviblokkidest tahutud safiir- ja rubiinsilmadega (viimased on küll juba ammu templiröövlite ohvriks langenud), puidust nikerdatud ning kuldseks lakitud. Sadu ja sadu variante.

Seotud lood:

Kambodža usundilugu on huvitav seetõttu, et hinduism ja budism jõudsid siiamaile üheaegselt ning on siin kõrvuti eksisteerinud. Algne Shiva kultus asendus kosmilises unes suikuva Vishnu kummardamisega, mis seejärel sulasid üheks jumaluseks. Seejärel alates kuulsast kuningast Jayavarman VII muutus populaarsemaks budism. Tema oligi põhimõtteliselt viimane kuulsatest kuningatest, kelle valitsemisajal oli Khmeeri impeerium veel oma võimu tipul, laiudes Hiinast tänase Malaisiani. Maailma suurim religioosne kompleks Ankgor oligi toona kogu Kagu-Aasia tõmbekeskus. Iga valitsev kuningas püüdis üle trumbata oma eelkäijate ehitusprojekte, aga sellest edaspidi.

Foto: Ain Parmas


Järgmine peatus - Kambodža kuningaloss. Kahjuks polnud sees pildistamine lubatud, seega on fotol troonisaal väljastpoolt. Kambodža on selles mõttes huvitav, et pärast lõplikku vabanemist punastest khmeeridest, 10 aastat riiki “vabastanud” vietkongidest ning ÜRO rahuvalvemissioonist, oli too lõpuks ligi 4 aastat tavaline demokraatiat mängida püüdev riik. Ja siis, voila, aastal 1993 sai Kambodžast uuesti kuningriik ning eksiilis elanud siniverelised kutsuti tagasi maad valitsema. Kus on Lembitu, Vambola ja teiste kuulsate vanemate vereliinid, et nad võiks uuesti Muinas-Eestit valitseda?

Kadri piidleb altkulmu kuninga varakambrit (avapilt, vasakul). Käisime, nägime. Likviidseid vahendeid on. Kõige toredam on see, et traditsioonilised Kambodža naised riietuvad päevade järgi eri värvi. Punane pühapäevaks, oranž esmaspäevaks, lilla teisipäevaks, kolmapäev on rohuroheline, neljapäev kollakasroheline, reede sinine ning laupäev violetne. Miks Eestis nii ei võiks olla? Ei kuuleks hommikuti riidekapi juurest mantrat: “Mul ei ole midagi selga panna!”

Foto: Kadri Talvistu


Kuningalossi aed Hõbedase Pagoodi ees. Väga lopsakas ja hoolitsetud.

Foto: Ain Parmas


Kuulus Hõbedane Pagood. Ega siin muud ei olegi, kui et põranda on nad millegipärast lasknud hõbedast teha – üle 5000 põrandaplaadi igaüks kaaluga 1 kilo. Kuid see pole sugugi kõik. Sees on tuhandeid buddhakujusid, portsigareid, majapidamistarbeid, lilli – kullast, hõbedast, kalliskividega ja ilma. Keskel troonib üleni rohelisest vääriskivist emeraldist valmistatud taies ning temast veidi allpool elusuuruses Buddha, mis on tehtud 90 kilost kullast ja kaunistatud 9584 teemantiga. See oli muljetavaldav... hiilgus. Kuid vägisi kiskus mõtte sellele, kas tõesti soovis kogu oma rikkusest loobunud ja askeesile pühendunud prints Siddhartha, et teda seesuguse kulla, karra ja toretsemisega austatakse?

Foto: Ain Parmas


Siinkohal on siis tegemist tavalise logistikateemaga nagu Eesti Raudtee uued perroonid või Elroni eepos uute rongidega. Saage tuttavaks: kullast karniisiga elevandidokk. Mõnus kasutada elevandi selga minemiseks ja mahatulekuks nii kodus, kontoris kui ka kaubanduskeskuse parkimismajas. Uhkemaid istmeid kaunistasid baldahhiinid ja siidkattega padjad.

Foto: Ain Parmas


Kogu selle hiilguse taustaks pisikesi tähelepanekuid pealinna kaasaaegsest eksterjöörist. Kuningalossi väljapanekul nähtud joonistustelt oli näha, et Angkori-aegsed daamid varjasid ennast päikese eest sirmidega – hele nahk oli moes. Sama kehtib ka tänapäeval. Kui Eestis pakutakse naistele isepruunistuvaid kreeme, siis siin vastupidiselt valgendavaid kehavõideid. Potsikutel demonstreeritakse nahatooni muutust tumedast heledamaks, määri ainult seitsmel järjestikkusel päeval.

Foto: Ain Parmas


Ja võrdluseks “teine” Kambodža. Vaade 30 meetrit eemal hotellist, umbes 300 meetrit Mekongi kaldapealsest, 500 meetrit kuningalossist. Selles riigis muutub kõik kiiresti. Aga õhtuti on nende akende taga põhiline perekeskne tegevus televiisori vaatamine. Lääs on jõudnud ka siia. Hoolimata sellest, et khmeeri keelt silpigi ei oska, tunneb värelevalt ekraanilt ära “Kambodža otsib superstaari” ja muud meilgi populaarsed teleshowd. Glitterit ja arvutil lisatud eriefekte on palju, rahvas kiljub ja mornid kohtunikud istuvad staatiliselt.