Reisikiri Kambodžast, 4. osa: Kampoti pipart sulle keelele!
2,5 tundi kokku kahes bussis ja veidi 60 kilomeetrit läbitud nagu naksti. Ega päris täpselt aru ei saa, miks ühistransport siin niivõrd kaua aega võtab, sest teed on selles Kambodža osas mitu kraadi paremad kui Tallinna linnas, buss väljus õigeaegselt ja bussijuht teadis ka parempoolse pedaali ülesannet.
Igal juhul jõuame kohale Kepi-nimelisse Kambodža lõunapoolseimasse linna ning üllatume kohe, kui bussijuht käskis meil välja minna kohas, mis nägi esmapilgul välja nagu Kanama viadukt Tallinna ringteel. Siiski on siin maju ning ringristmiku keskel ilutses kullatud Buddha-kuju, aga lubatud Prantsuse koloniaalarhitektuuri maju ei kuskil (aga ega me nüüd õppinud arhitektuurispetsid ka ei ole). Kohe ilmub maa alt välja üks tuktukijuht ja soovib meid viia kuhugi. Probleem on selles, et me ise ka ei teadnud, kuhu täpselt. Asume kohaliku mehega kaarte võrdlema ja uurima, mis suunas on kesklinn ja kus krabiturg, mille naabruses teame Lonely Planeti andmetel majutuskohti olevat. Selgub, et olemegi üsna kesklinnas ja krabiturust oli buss juba mööda sõitnud. Lihtsalt eeldasime eelneva kogemuse taustal linnana ridamisi maju ja müügilavkasid täistopitud mustavõitu lärmakat moodustist, mitte aga hõredamat asustust kui keskmises Eesti külas.
Kepi linnaga ongi see lugu, et see algselt 20. sajandi alguses Prantsuse eliidile kuurordiks loodud asum lookleb 5-6 kilomeetrit mööda rannikut ning sellest ka väga hajus asustus. Ühel pool meri, teisel pool mäed. See asub Kampoti provintsis, mis enne kodusõda oli üle ilma kuulus oma piprakasvanduste poolest. Ükski Pariisi restoran polnud väärt vähematki ilma Kampoti maakonna piprata. Punaste khmeeride terrorirežiim aga hävitas pipraistandused, kuna nemad uskusid riisi ja maamiinide viljelusse, mitte aga vürtsidesse. Nüüdseks on pipramajandus taastatud ning Kampoti eriline pipar on saanud esimese Kambodža produktina geograafilise päritolumaa tähise (GI) – täpselt nagu Prantsuse juustud, Kreeka feta või Champagne maakonna mullidega vein.
Igal juhul saame tuktukkarilt asjalikke soovitusi majutuskohtade osas ja juhatuse keerata tuhandekäelise Avalokitešvara juurest paremale (see oli vaid kuldne kuju järgmisel ringristimikul, siiski mitte maine kehastus) ning kohal me olemegi.
Muidu on Kadri teinud suurepäraseid edusamme oma ämblikukartuse osas. Toas avastab ta kohe neid neli ja vaatab huvitatult, kuidas lubjaämblikele sarnanevad elanikud oma võrgus kiikusid. Krabiturul otse mere ääres on ta peaaegu näppupidi küljes elusatel krabidel, keda punutud püünistest välja võetakse, aga krabi on teatavasti Kadri arvates ämblikuga äravahetamiseni sarnane. Söögikohas on ta isegi valmis proovima krabi Kampoti kuulsa rohelise pipraga, aga siin peab Ain enne elukalt “ämblikujalad” ära murdma.
Päev hiljem võtame ette umbes 30 kilomeetrise teekonna Phnom Chhnorki nimelisse koobastemplisse, aga sellest veidi hiljem. Kui me tuktukiga sinnapoole tuhiseme, selgub ühtlasi, miks kohalikud motoriseeritult liigeldes ja ka muidu sageli suu ees näomaske või salle kannavad. Nimelt näeb siinne teetööde hea tava ette, et vana asfalt freesitakse maha 10 kilomeetrilt või rohkemalt, kuid töid toimetatakse mõnesajal meetril kahe teemasinaga ja kolme mehega. Ülejäänu on puhtalt tahkete osakeste sissehingamise polügon, kui veokid või bussid vaevaliselt roomavast tuktukist mööda tuiskavad. Päeva lõpuks krigiseb hamba all liiv ning suu on kuiv nagu Sahara.
Nii me beduiinidena sihtmärgi poole töristame, kui äkki juhtivtöötaja rolleri pidamasaamise võime äkkpidurdusega proovile paneb. Märkame teel mingit vibalikku voolikutaolist takistust ja imestame, miks osav mees sellest elegantselt ümberpõiget ei sooritanud, samaaegselt üht kätt kiivri all moblaga kõnelemiseks hoides. Voolikujupp on hallikasbeež, umbes 1,5 meetrit pikk, 5-sentimeetrise läbimõõduga ja üks asi veel – ta on elav. “Dangerous!” võdistab tuktukkar üleõla vaadates õlgu ning tema ülestõstetud kiivrivisiir ei varja enam üsna hirmunud nägu. Küsimatagi on selge, et tegemist ei ole turisticotele nalja tegemisega, vaid konkreetne madu-uss on tõesti mürgine. Komplimendina võib maole öelda, et ta siugles väga voolavalt ja elegantselt edasi maanteekraavi.
Aga koopast ise. Juba enne, kui tuktuk mäejalami lähistel riisipõldude keskel peatub, haagivad meile sappa mõned teismelised poisid velodel. Nii uskumatu kui see pole – me pole varem nii head inglise keelt siinmail kuulnud ei häälduse ega sõnavara osas, lauseehitus on ka täiesti okei. Üks kutt on õppinud inglise keelt kolm aastat, teine kõigest paar kuud, aga suudab ka end arusaadavaks teha.
Masina peatudes soovib tuktuki juht meile ühe poisi müüa, aga ilmselt käib ikka jutt giiditeenusest. Nimelt on kohalikel koolilastel tavaks käia vabal ajal mitte kaubanduskeskuses hängimas, vaid koobastempli juures koolis omandatavat inglise keelt praktiseerimas ja väikest taskuraha teenimas. Meid jalutava noorsandi pere sissetulek tuleb suhkruroo kasvatamisest, kuid ta selgitab tõsiselt ja vaiksel häälel, et kool on tema jaoks väga-väga tähtis. “Kui osad noored käivad siin ka koolipäeviti, et raha teenida, siis mina mitte, kuna haridus on tähtis,” lubab poiss. Parem kui see nii oleks, sest haritud inimesi on sel riigil tõesti vaja – kohalikest majutus- või söömakohtadest mööda jalutades võib praktiliselt iga 10 meetri järel märgata mõnd kitsaskohta, mille kõrvaldamine aitaks ettevõtmisel end paremini turundada-arendada.
Aga see ei ole majandusõpik, vaid reisiblogi ning nii me kõmbimegi 203 trepiastet mäest üles koopasuuni. Koobas – vägev kui gooti katedraal – laiub meie ees ning meid tervitavad kaks stalaktiitidest-stalagmiitidest kasvanud elevanti, üks neist nagu kuju, teine pigem kui bareljeef koopaseinal. Mitmekümne meetri kõrgusel laeorvades, laenatud taskulambi valgusvihus, magavad oma igapäevast und kümned ja kümned nahkhiired. Keset koobast juba 7. sajandil rajatud väike telliskividest tempel, mis on pühendatud Shivale, ühele hinduismi kolmest olulisele jumalale. Altar on samuti ise kalju seest kasvanud stalagmiidist, laes rippuvad stalaktiidist tilgub püha vett, mille täpp otsaees mõjuvat meie giididemeeskonna sõnul positiivselt õnnele, rahalisele bilansile ning hea töökoha väljavaadetele.
Poisid oskavad templist ja koopast täitsa põhjalikult rääkida ning on ise kõik tunnelid ja kitsukesemad lõhed läbi uurinud. Ain valibki koopast lahkumisest ühe lihtsamini läbitava koopakäigu, mis lõpeb viieminutise turnimise järel mäejalamil piletimüügikoopas. Kadri lahkub väärikalt mööda treppi, mis ehitati siia alles 2000. aastate alguses. Enne seda oli kogu koobastempel suhteliselt ligipääsmatu, ümbritsetuna võsast ja maamiinidest.
