Reisikiri Kambodžast, 3. osa: Aegluubis saareelu

 (14)
Reisikiri Kambodžast, 3. osa: Aegluubis saareelu
Foto: Ain Parmas

Kambodžas rändavad suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu räägivad reisikirja kolmandas osas sellest, kuidas nad kohaliku aeglase elutempo omaks võtavad.

Sina ei saa muuta Kambodžat, vaid Kambodža muudab sind. Aeglaseks ja pooleldi apaatseks. Võtame näiteks Kadri. Kes oleks suutnud uskuda, et ta läheb erinevalt Eesti südaööst siin magama veidi hiljem kui kanad ning ärkab koos kukkedega. See tähendab umbes pool seitse hommikul või nii. Öösiti peab ta muidugi poolunes ühe silmaga ämblikuvalvet.

Päikese loojudes kohalikel muidugi sagimine alles algab. Saabub veidi jahedam aeg toimetuste tegemiseks ja laste-meeste kasimiseks. Samuti tulevad teadvusele ja asuvad baaride poole liikvele koomasõdurid, kellel tuleb kõht taastäita ja hiliste öötundideni "buy 3 - pay for 2" jooke serveerida. Turiste siin on. Vastupidiselt Lonely Planeti (2012. aastast pärit?) kirjeldusele ei ole siin sugugi Tai 15 aastat tagasi. Kõik muu võib olla ehe ja autentne, kuid mitte kahvanägude hulk. Meie muidugi kaasa arvatud.

Tagasi tulles äratuskõnede juurde on need selles majutuskohas kõigil vaikimisi tellitud. Veel enne, kui ehitusmehed saed ja höövlid käima panevad ning vasaratele valu annavad, hiilib majaseina taha üks kukk. Kuna seinad on palmilehtedest, siis põhimõtteliselt teeb see sama kui kukk oleks moskiitovõrgu all. Kohe on näha, et siinsed kuked ei ole kursis Eesti folklooriga, mille kohaselt piisab vanakurja minemaajamiseks vaid kolm korda kiremisest. Siinsed lasevad ikka üheksa või kaksteist ning parimad isegi kuusteist korda järjest. Igaks juhuks, sest mine tea, äkki on vanakurja kuuldeaparaadil patareid tühjad.

Seotud lood:

Kui öösiti pole Kadri ämblikuvalvet saatnud edu, siis päeval küll. “Appppppppiii, tule siia!” kostub toast sellal, kui Ain duši all on. See saab tähendada ainult üht – Kadri radaril on ämblikulaadne toode. Laadne seepärast, et kui Ain seebisena tuppa ilmub, oli seal üks õige väike sitikas. See võis olla ämblik, aga ei pruukinud, kuna hüppas nagu kirp. Mees nagu muiste püüab kirpämbliku kinni ja läheb tollega koos duši alla loputama. (Kadri: "absoluutselt kindlasti oli see ämblik – mind juba ei peta. Samasugune, kui kodumaal pesitsev paksu tagumikuga tolmuämblik. Ainult selle vahega, et see siin hüppas 8 cm korraga. Samas – so far, so good. Suhteliselt suure tõenäosusega kohtame ka suuremaid, hüppavaid või siis mitte. Parem on Aini juba kohe harjutada...")

Kadri avastas ka kõrtsilaua alt elukad, keda detektor ämblikuna ei defineerinud.

Elukad kõrtsilaua all, keda seekord ei saanud ämblikuna defineerida. Foto: Ain Parmas

Muidu on need mõned päevad kulgenud väga ühtses mittemidagitegemise rütmis. Hommikusöök, randa, pesema, õhtusöök, väike naps, jutuajamine ja kirjutamine-tšillimine. Ainil tundub ehk pisut igav olevat, pidades silmas rannapuhkuse osa. Seniks, kuni naisolevus tegeleb ühe oma peamise tegevusega, milleks teda siia ilma on loodud – nimelt päevitamisega - püüab meesolevus leida endale muud tegevust. Näiteks omakäeliselt ujumisprillidega snorgeldades, päikesekreemi kaitseta rannas magama jäädes, ühe purjeka kesiseid seilamisoskusi arvustades ("keera veel natuke rooli ja kohe on iseeneslik halss, saad poomiga piki pead"), niisama nohisemisega või paljutähenduslikult kaugusse vaatamisega.

Ükspäev tegime paadisõidu sõsarsaarele Koh Rong Samloemile, mis on kuulus oma hobuserauakuju ning täiskuupidude pärast. Aga mitte sinna me ei läinud, vaid pärast poolkohustuslikku snorgeldamispausi ning soolase vee allaneelamist ühte väikesesse kalurikülla saare teisel poolel. Valgeid on siin vaid mõni üksik, ülejäänud kõik kalurid ja nende pered. Nägime, kui vaeselt mõnel pool elatakse. Tont-teab-millest kokkuklopsitud onnid, küla ühine veevärk palmi alt väljaturritava toru näol, lapsed ja kutsikad läbisegi peatänava liivas. Aga see ei takista inimestel õnnelik olemast. Aga – vähem juttu, pikemalt pilte:

Küla sadamasillalt vaadates. Foto: Ain Parmas
Peatänav. Ei ole MuPo-t ega tasuta ühistransporti. Foto: Ain Parmas
Inimesed elavad siin üsna luksuslikult (kohaliku standardi järgi)... Foto: Ain Parmas
...ja siin vaesemalt (säästukas elamine). Foto: Ain Parmas
Sel kanal on veel pea otsas tegelikult. Foto: Ain Parmas
Kadri loeb kutsikal ribisid. Loom on nii kõhn, et normaalse tugevusega paitamise korral kukub ta ümber. Foto: Ain Parmas

Aga tagasi suuremale sõsarsaarele – Koh Rongile.

See on muidugi laialdaselt teadaolev fakt, et palavus muudab inimesed aeglaseks. Aga niivõrd slow’ks muutuvad Koh Rongi saarel ainult majutus- ja söögikohti pidavad eurooplased, nii et nendega asjaajamine on nagu hammaste väljatõmbamine mittesuukaudselt. Võibolla mängib siin oma rolli teravatipuliste kitsaste lehtedega taim, mille sissehingamise mõjudega tunduvad asjamehed ja –naised kohati olevat 24/7, et isegi kolme külastajaga söögikohas on õigete toitude tellimine köögist täiesti võimatu ja käelabad näivad teenindajatele ka nii imelikult suured. Kui tahad saada mõistliku aja eest mõistlikku tulemust, vali söögikoht, mida majandavad justnimelt kohalikud. Hea maitseelamus lisaks topeltgaranteeritud!

Valged sarjavad kohalikke, et nendega ei saa asju ajada, see on crazy country, nad on laisad ja kokkulepped ei pea. Kuid võtkem võrdluseks Coco Bungalows, mida peab valgete omanduses ja juhitav Koh Rong Divingu nimeline ettevõte. Tehes saarele broneeringut, öeldi meile selge sõnaga, et see on “fully refundable” ehk kui soovime varem lahkuda, saame raha tagasi. Tahtsime tulla kaks ja pool päeva varem. Raha nõustuti maksma vaid ühe päeva eest, kuna me ei suutnud lugeda mõtteid, et sellest tuleb teatada 24 tundi varem. Pika uurimise peale kästi meil mandrile naastes tagasi minna reisibüroosse, kust me broneeringu olime teinud. Küsisime saarel kaks korda mingit dokumenti või kviitungit. Öeldi, et kõik on korras, me teatasime juba kontorisse mandril, probleemi pole. Loomulikult saadeti reisibüroost meid asja uurimisel Koh Rong Divingu peakontorisse, kus esimese asjana küsiti kviitungit. Sealt taheti meid tagasi jooksutada reisibüroosse. Lõpuks nõustuti maksma 3 dollarit vähem ühe päeva eest, kuna see olevat reisibüroo vahendustasu. Kui me püüdsime seletada, et lubadus oli “fully refundable”, siis teatas hispaanlasest asjamees, et kas teie usute Eestis sõnu, kui mingit paberit ei ole. Nojah, eks usume küll, sest meil Eestis on suuline kokkulepe samuti kokkulepe. Aga süsteemi vastu pole mõtet kakelda ja nii lahkusimegi oodatud 20 dollari asemel 17 dollari võrra rikkamana. Abiks ikka.

Õpetlikel lugudel on kombeks lõppu lisada moraal. Moraal nr 1 on siis järgmine – turist saab kirikus ka peksa. Moraal nr 2 – nõudke igalt poolt pabereid, ähvardades mitte lahkuda (ja äkki ka kisama hakata?) enne, kui paberikonts käes. Moraal nr 3 – ärge broneerige midagi ette, sest ei või iial teada, kuidas selle organiseerimine läbi mitmete asjaajajate käib ning kuidas tegelikult tellitud majutuskoht või midaiganes välja näeb. Loogiline ju tegelikult? Aga siin Aasia kaguosas tuleb nende lihtsate teadmiste eiramise eest maksta dollarite ja mõningase närvikuluga.

Et liiga depressiivseks ei läheks, siis mõned pildid ka:

Kas punane värv ja ogad tähendavad meritähtede keeles, et ära näpi? Foto: Ain Parmas
Päikeseloojangud on Eestis siiski kenamad: pole sellist värvidemängu, päike kukub lihtsalt - tolaki - horisondi taha. Foto: Ain Parmas