Reisikiri Kambodžast, 23. osa: olukorrast teedel ja tänavatel

 (4)
Reisikiri Kambodžast, 23. osa: olukorrast teedel ja tänavatel
Foto: Ain Parmas

Kambodžas rändavad suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu tegid kindlaks, et kambodžalasest sõidukijuht on tavaliselt värvipime, ei tea parema käe eriõigusi, järgib üheaegselt nii parem- kui vasakpoolset liiklussüsteemi.

Ütleme nii, et sellise liiklusolukorra peale Jüri Pihl siseministrina vihastaks ilmtingimata ning asuks ka koheselt politseid reformima, sest mitte midagi ei taasta meelerahu paremini kui üks korralik reform. Igapäevaste teaduslike katsete tulemusel tegime kindlaks, et kambodžalasest sõidukijuht on 100% värvipime, ei tea parema ja vasema käe eriõigusi, järgib üheaegselt nii parem- kui vasakpoolset liiklussüsteemi ega pole midagi kuulnud peateel liikujale teeandmise diskursusest kui sellisest.

Lisaks ei viitsi ta nüüd päris igal õhtul pimeda saabudes sisse lülitada sõidutulesid, sest elekter on ju Juhan Partsi süül teadagi sigakallis. Enam kui kuu aja jooksul Aini poolt läbiviidud osalusvaatlused näitavad, et eelpool toodust kõrvalekalduvate kohalike hulk jääb lubatud statistilise vea piiresse teaduses igati aktsepteeritaval usaldusnivool 95%.

Aastas sureb Kambodžas liikluses ligikaudu 1900 ning saab viga üle 7000 inimese. Kuningriigi transpordiministeeriumi andmetel on umbes pooled õnnetustest põhjustatud kiiruseületamistest, ülejäänud jagunevad purjuspäi sõitmise ja hooletu juhtimise vahel. Siiski juhtuvad fataalsed õnnetused pigem maanteedel, sest linnades jäävad kiirused enamasti 40-50 km/h piiresse ning motoriseeritud kohalikud on ülimalt osavad ümberpõikeid ja muid äkkmanöövreid sooritama. Ainuke kahju väljapoolt tulnule on tapetud närvirakud, mis ei pidanud ju taastuma isegi alkoholi mõjul.

Seotud lood:

Foto: Ain Parmas


“Mis värvilised tuled need seal tänavanurgal on? Ahh, kindlasti hiina uuest aastast jäänud bling-bling kaunistused. Oo, punane süttis, see loob õdusa jõulutunde ja ärgitab gaasi lisama,” mõtleb kambodžalane valgusfoorile lähenedes ning tuiskab üle ristmiku.

“Krdi ***********, õpi ükskord tulede värvid selgeks,” ei jää Ainil muud midagi üle karjuda, kui rohelise tulega ristmikku ületades Lexuse luksmaastur kõrvalteelt ette keerab või süüdimatu tuktukijuht teeandmiskohustusega vasakpööret sooritades meist üle püüab sõita. Seejuures on tärnide asemel aeg-ajalt kasutusel olnud sõna “idikas” ilmselt kõige enam poliitiliselt korrektne. Kadri õpib kiiresti selgeks, et rolleri tagaistmel tuleb kodurahu huvides targu vait püsida.

Kui Kambodžas peaks kehtima liikluseeskiri, siis ei oska öelda, mis seal kirjas võiks olla. Vist midagi sellist: “Sõida, mees, sõida, muidu oled lammas!” Või: “Teeandmine on nõrkadele, valgusfoorituled laste rõõmustamiseks!”

Igal juhul on liikluseeskiri – kui selline peaks eksisteerima – siin riigis üksnes soovitusliku jõuga.

Enam kui kuu ajaga ei õnnestunud meil kohata ühtki koduselt tuttavat liiklusmärki “Anna teed”, mis on teatavasti ainus kolmnurkse kujuga märk, mille teravik on suunatud allapoole. Ikka selleks, et lumme tuisanuna või teiselt poolt vaadates oleks märgi mõte arusaadav. Kuna siinmail ei kohanud ka lumetuisku, ei olnud ka seda liiklusmärki ega teist teed andma kohustavat viita “Stopp”. Loogiline.

Jääme punase tule taga seisma. See on igati moodne, näitab sekundeid rohelise tuleni ja puha. Teised rollerid tuhisevad mööda, tuktukid, veoautod ja maasturid samuti. Mõni annab isegi signaali, et “miks sa liiklust blokeerid, valge ahv, näed ju, et lõunaaeg ja mul on turule kiire”. Siiski, aeg-ajalt õhtupimeduses ja vahel ka päeval jäävad mõned kohalikud punase tule taga seisma. See vajab täiendavat antropoloogilist süvauuringut, et selgitada sellise karjakäitumisest kõrvalekalduva toimimisviisi põhjuseid. Uurimisrühm kahtlustab lääneliku tsivilisatsiooni lämmatavat mõju, mille tulemusel inimesed on hakanud käituma alalhoidlikult ning kaasliiklejaid austavalt. Häbiväärne!

Foto: Ain Parmas


Liikumahakkamine teepeenralt või parkimiskohalt väljatagurdamine – siin kehtib alati ja üksnes tugevama jõud. Peeglisse ei vaadata, suunda ei näidata, rääkimata teeandmisest. Lihtsalt libised toore jõuga tänavale ja mida suurem oled (näiteks maastur), seda väiksem on tõenäosus, et otsa sõidetakse. Edasi on kõik peateel liikuja otsustada: väljamaalased sageli peatuvad, kuid kohalikud siuglevad mööda nii vasakult kui paremalt, võimaluse korral ka takistuse alt ja pealt läbi voolates. Seismajäämine võrdub nende jaoks kaotusega liiklusdžunglis.

Seejuures pole vahet, mis suunas liikuda. Ühekorraga toimuv parem- ja vasakpoolne liiklus tähendab seda, et liigutakse vastassuunas seni, kuni liiklusvoos tekib tühimik ning saab põigata oma suunavööndisse. Milleks raisata aega tagasipööretele eraldatud suunavöönditega teedel või ületada teed risti, kui saab lõigata.

Kogu see anarhia ristmikel toimub sageli Kambodža liikluspolitsei rolleripatrullide silme all. Nagu Lonely Planet tabavalt sõnastab: “Kambodža politsei on parim, mida raha eest saab osta.” Näiteks tõend kuriteo ohvriks langemise kohta on tasuline, makstes tavahinnakirja kohaselt 5-20 USA dollarit. Varastatud telefoni saab tagasi näiteks 60 dollari eest, aga lisahüve on see, et telefon enam ei toimi.

Foto: Ain Parmas


Politseipatrullid ei märkagi ristmikul toimuvat ega ilmselt peagi, sest nende jaoks on see normaalne. Nemad ootavad oma saaki, et andamit koguda. Nimelt valgeid kiivriteta motosõitjaid. Kambodža seadusandluse kohaselt peab kiivrit kandma vaid rollerijuht, kuna ilmselt on kaassõitjate koljud õnnetuse puhul oluliselt tugevamad või väheväärtuslikumad. Siiski oleks võinud austatud seadusandja lisada seadusesse klausli, et see kiivrinõue kehtib vaid valgete kehkenpükside jaoks, kuna kümneid ja kümneid kiivrita kohalikke näeme politsei võrku langevat haruharva. Juhindudes seadusest, saame rollerilaenutusest vaid ühe kiivri kaasa ning ostame teise Honda kirjade ja peegelklaasist visiiriga oma raha eest lisaks. Pole paha ost 5 dollari eest, kuid kahtlane on, kas selle kiivri kandmine võib elu päästa või pigem säästab seda ohutusvarustuse mittekasutamine.

Foto: Ain Parmas


“Näita mulle valget meest, küll ma leian paragrahvi,” tundub olevat Kambodža politsei moto. Trahvi saab ju ka teha puuduva juhiloa eest, kuna Eesti juhiluba siin riigis kahtlemata ei toimi ning rahvusvahelist juhiluba Kambodža samuti ei tunnusta. Võimalik on raha nõuda ka mõne puuduva tahavaatepeegli eest või koguni juhul, kui oled päevasel ajal unustanud rolleril sõidutuled põlema. Viimane on kahtlemata ülimalt liiklusohtlik rikkumine, mitte aga hämaras tuledeta sõit, mida mõned kohalikud politsei silme all segamatult harrastavad.

Teadjamad soovitavad, et trahviraha tasub politseinikule ilma pikema jututa ära maksta, sest protestimine ja vaidlemine võib kohale tuua veel mundris kolleege. Loomulikult kasvab ka nõutav summa võrdeliselt lisanduvate mundrimeeste arvuga ning trahvikviitungit vaevalt välja kirjutatakse.

Just nii toimib ka üks rollerimees, kes meid mägises Ratanakiri provintsis hiljem etniliste vähemuste küladesse sõidutab. Politseipatrull peatab ta maanteel ning suunab nagu kord ja kohus teepeenrale. Seejärel aga kommunikatsioon katkeb ning politseinik ei lausu ühtki sõna ei tuvastatud liiklusrikkumise ega edasiste käitumisjuhiste kohta, rääkimata siis dokumentide kontrollimisest ja veendumisest, kas juht sai ikka oma veast aru. Ilmselt on ka antud juhul probleem puuduvates peeglites ja valgel ajal sisse lülitatud sõidutuledes. Igal juhul vaikus kestab minutit viis, ehkki mõlemad osapooled saaksid ju suhelda oma emakeeles nagu khmeerid muiste. Kentsakas olukord lõppeb alles siis, kui noormees jätab politseipatrulli juurde üles seatud kokkupandavale klapplauale kaks dollarit, istub rolleri selga ja sõidab lihtsalt minema. Korravalvurid, neid on seal kokku kolm, ei tee katsetki teda takistada.

Foto: Ain Parmas


Igal juhul ei muuda sina Kambodža liikluskultuuri, vaid muutub sinu liikluskäitumine. Kuu ajaga rolleriga liigeldes jääb üha vähemaks nii vandesõnu kui suunatulede sisselülitamist. Vastassuunas liiklemine on vajaduse korral saanud igapäevaseks, sest milleks pagaripoest hommikusi värskeid baguette tuues mitusada meetrit valesse suunda sõita – saiad jahtuvad ju ära! Vasakpööre käib nii valges kui pimedas end vastutuleva liiklusvoo sisse vaikselt, ent pidurdamatu jõuga rammides, sest tipptundidel võid muidu ristmiku keskele sisse kolida. Siiski, kui kohalikud kamikazed sooritavad seda manöövrit ka lubava punase fooritulega, siis Ain ootab rohelist tuld.

Ainil on küpsenud mõte mõnda autokooli märgates sisse astuda ning liiklusõpetajana tööd nõutada. Ta ei kavatse teha oranži revolutsiooni khmeeri liikluskultuuris, kuid õpetaks neile selgeks Leedu lipuvärvide tähendused ning annaks väikese kreedo siinses teeliikluses osalemiseks. “Eelda alati, et eranditult kõik kaasliiklejad on kroonilised liiklusmaniakid ning täielikud psühhopaadid!” võiks see tähendussõna kõlada. See aitab siinses liikluspildis 24/7 hakkama saada, sest ka rohelise fooritule süttides sööstab mõni tuktukar sulle peaaegu alati garanteeritult kõrvalteelt ette.

Foto: Ain Parmas


Nüüd siis ka mõned olupildid: toolide vedamine rolleriga pole veel midagi, aga kahjuks ei õnnestunud pildile saada järgimisi situatsioone, kus rolleriga veeti:
a) aknaklaase umbkaudse suurusega 1,5x2 meetrit, loomulikult kahe sõitja vahel risti moto pikiteljega, et märulifilmilikust läbi klaasi sõitmisest jäi õige vähe puudu;
b) pimedas kahemeetriseid torusid või ritvu, jällegi risti rolleriga;
c) umbes viie meetri pikkust bambustoru, seda küll piki rollerit, kuid välja nägi see umbes nii nagu Erki Nool võtaks motoga teivashüppekatseks hoogu;
d) külmkappi kahe sõitja vahel.

Foto: Ain Parmas


Kui kolm sõitjat rolleril on Kambodžas tavaliselt tavaline, siis viieliikmeline pere motol on juba korralik tulemus ning 6-7 reisijat ühel sõiduvahendil vaieldamatult hooaja tippmark.

Lõpetuseks lühike video, mille ülesvõtmise järel sai levinud kõnekäänd “sildu põletama” Kambodžas sootuks uue tähenduse. Nimelt tegeletakse prügipõletamisega, antud juhul silla all.