Reisikiri Kambodžast, 21. osa: meie esimene koolipäev


Reisikiri Kambodžast, 21. osa: meie esimene koolipäev
Foto: Ain Parmas

Suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu võtavad seekord lääne turisti asemel Kambodžas endale uue rolli - hakkavad õpetajateks.

On esimene koolipäev, aga ei ole valgeid pluuse ja põlvikuid, poelõhnaseid ranitsaid ega värvilisi astrikimpe. Õigus jah, oleme õpetajad ega pea seda komejanti kaasa tegema. Aga siiski ei tooda ka meile astreid, sest alustame keset kooliaastat kahenädalast õpetajatööd Wat Kok Chorki templis tegutsevas kloostrikoolis Siem Reapi linna lähistel.

Foto: Ain Parmas


Wat Kok Chork on üks paljudest templitest Kambodžas, kus mungad lisaks valgustatuse otsimisele ja hingeasjade eest hooltkandmisele on võtnud endale kohustusele ümberkaudsele inimestele kooliharidust jagada. Nii nagu see on olnud alates 13. sajandist, mil Khmeeri impeeriumi esimeseks progressiivseks juhiks peetav kuningas Jayavarman VII hakkas rajama koole üle riigi ning pani munkadele kohustuse ümberkaudseid poisse õpetada. Siinpoolsel templiseinal on muide stseenid põrgust – neid sanskriti keeles naraka’teks nimetavaid sfääre on budistidel vastavalt temperatuurile kaheksa külma ja kaheksa kuuma. Mõju õppetegevusele on loodetavasti distsiplineeriv.

Seotud lood:

Foto: Ain Parmas


Juba ammu ei ole kloostrikoolid ametliku haridussüsteemi osa, kuid vaestest peredest lastele võib see vahel olla ainus kokkupuude haridusega. Nii õpib ka Wat Kok Chorkis 150 inimest vanuses 5-25 inglise keelt, arvutikasutust ning kunsti: alates sealsamas asuva ülivaese küla lastest ja riigikoolides käivatest koolinoortest kuni üliõpilaste ja täiskasvanuteni. Lisaks loomulikult omad - noored mungad ja noviitsid nii sellest kui ka teistest lähikaudsetest templitest, kes samuti soovivad õppida või lihtsalt inglise keelt praktiseerida. Sest munga töö on eeskätt õppimine – sellest saame teada õige pea.

Õppima tullakse siia sellepärast, et riigikoolides on inglise keele tase sageli kehvakene või puudub sootuks, kuna ei leidu piisavalt häid inglise keele õpetajaid. Sama kehtib kunsti- või arvutiõpetuse puhul. Erakoolis pole nendel noortel rahaliselt võimalik käia, kuid siin on kõik tunnid tasuta. See tähendab, et kõik õpilased on tulnud siia omal initsiatiivil, oma vabast ajast sooviga ennast täiendada ja paremaks saada. Seda motiveeritust ja indu tunnetame juba esimestes tundides.

Foto: Ain Parmas


“Lähme nüüd kooli,” leiab meid üsnagi suure templi õuel ekslemast koolidirektor Daro Keb. Ta ei kanna vesihalli või kastanpruuni ülikonda nagu tema Eesti ametivennad tihtipeale, vaid hoopis erksavärvilist oranži rüüd. Sest tegemist on auväärse Daro Kebiga, Wat Kok Chorki budistliku templi vanemmungaga.

Daro juhatab meid nö õpetajate tuppa – kuusnurksesse palmilehtedest ja plekk-katusega varjualusesse, mille seintel ripuvad tahvlid tunniplaani ja õpilaste fotodega ning keskel troonib ümmargune laud. Siiski ei mahu selle ümber kõik kuningas Arturi ümarlaua rüütlid ning õigupoolest pole ka vaja, sest selles koolis on õpetajad märksa vähem – koos direktoriga kokku seitse. Järgemööda tutvume nende kõigiga ning püüame nimesid meelde jätta: inglise keele professoriks ihkav säravvalgete hammastega munk Tho Sothy, kahtlemata kooli parimat inglise keelt kõnelev templipoiss Lum El, esimese kursuse IT-tudeng Mongkol Sok, ülipeente näojoontega meeskunstiõpetaja Hoeun Vanny ning Chhengoun Hoeurng – vabatahtlik nagu meiegi, kuid kellele lihtsalt meeldib õpetada. Lõpuks kooli ainus daam Sara Chhat, kes on alati ja iga kuumusega rangesse pükskostüümi riietatud, kui ta igal hommikul kooliesisel liivasel platsil rolleri seljast maha hüppab. Vaatamata karmile koorikule on õpetaja Sara sisemuselt soe ja siiras, käitudes iga õpilasega nagu ema.

Direktor tutvustab meile reegleid: tunnid on iga päev kella 13-st 18-ni, alguses väikeste laste omad, siis juba kesktase ja edasijõudnud. Selliste väheste instruktsioonidega lähemegi esimest inglise keele tundi andma koos khmeeri õpetajaga.

Foto: Ain Parmas


Klassiruum nimega B koosneb betoonpõrandast, plekkseintest ja –katusest, paarist hõreda puitvõrega kaetud klaasimata aknast, tosinast laudadest kokkuklopsitud kipakast koolipingist ning õpetaja lauast ja plasttoolist nurgas. Otsaseinas troonib moodne valge tahvel ning laes kahe ähmase päevavalguslambi vahel vänderdab ventilaator. Selliseid klassiruume on koolis kokku neli, lisaks sarnase disainilahendusega raamatukogu mõnesaja kirjavara ühikuga, kunstiklass molbertite ja muu vajalikuga ning arvutiklass kümmekonna päevinäinud sülearvuti ja isearetatud väljatõmmatavate klaviatuurialustega.

“Meie nimed on Kadri ja Ain ja me tuleme Eestist. Kas te teate, kus Eesti asub?” Nii algavad esimesel päeval kõik tunnid, sest loomulikult ei tea ükski õpilane ega õpetaja, kus Eesti paikneb. Sest miks nad peaksidki teadma maad, kus on oluliselt vähem elanikke, kui nende enda pealinnas Phnom Penhis. Sellele järgneb loomulikult õpilastega tutvumine: nimed, vanus, huvid, elulood. Kui muidu on kõik arusaadav, siis ei tea, mida peab tegema selleks, et nende nimesid meelde jätta. Need kõlavad kõik nagu Pun Min, Tsau Tau, Mau Vau. Ainult ühe neiu nimi on Lynda ja see hää kodumaine nimi koos näoga kinnistub mällu.

“Sa oled nii hea õpetaja, parem kui meie enda oma,” kilkab 25-aastane neiu Kadrile pärast esimest tuleproovi pedagoogina. Oma õpetaja mängib solvunut, kuid niisama nalja viluks. Aga tegelikult ei olegi asi naljast kaugel. Templipoisina töötav noormees on küll lõpetanud keskkooli, kuid mitte kaheaastaseid kursuseid, mis õpetajakutse siin riigis annavad. Kutt räägib küll vaieldamatult kõige paremat inglise keelt siinsetest õpetajatest, kuid pedagoogikast kui sellisest on tal tagasihoidlikud teadmised.

Tulemuseks on see, et õpilastele taotakse lähtuvalt kasutusel olevatest Lääne õpikutest pähe mõttetult keerukat grammatikat, nii et sellisel edasijõudnute tasemel peaks nende inglise keel olema väga hea. Aga ei ole, sest rääkimisele, vestlustele pinginaabriga ning praktilisele keelekasutusele pannakse vähe rõhku. Klassides on küll tahvlid, kuid millegipärast on sealsetele õpetajatele tundmata fraas “Juku, tahvli juurde!”

Tahvlid paistavad siin olema selleks, et õpetaja saaks sellele ülestähendusi kritseldada, kuid mitte selleks, et kontrollida õpilaste arusaamist õppetükkidest ning toodud näidetest.

Last, but not least – inglise keele hääldus on õpilastel muidugi rahvuslikest omapäradest tulenevalt veelgi halvem kui väga halb. Kurja juur on maetud sinna, et sõnu hääldatakse khmeeri õpetaja etteütlemise järgi. Paraku on aga tema hääldus üsna sageli metsa poole ning see ei luba paremat saavutada ka õpilastel. Esimene kuulamisharjutus lõppeb sellega, et Kadri loeb ise õpikust tüki ette, sest perfektse native speakeri hääldusega helisalvestust neil kasutada polnud ning õpetaja hääldusoskusest jäi väga tublisti vajaka.

“Ma pole abielus, kuna pole raha!” tutvustab end edasijõudnute tunnis 19-aastane noormees. Ta õpib ülikoolis turismimajandust ning töötab Apsara Authority’s, mis teeb järelevalvet ajalooliste templite ja muude turismiobjektide üle ning koordineerib turismipolitsei tööd. Kuti nupp jagab nagu koorelahutajal ning juba minuti pärast jõuab jutt vene turistideni, kes tema sõnul käivad inglise keelt oskamata Angkor Watis ringi, kuid midagi ei mõista. Ain kiidab takka tema mõttele alustada venekeelset giiditeenuse ja sildimajandust, rääkides vene turistide suurest potentsiaalist Eesti näite varal ning nende ennekuulmatust rahakulutamise võimest. Ei teagi kuidas, aga kohe selle järel jõuame Vabadussõja, küüditamise ja Sinimägedeni, sest õige eestlane räägib neist asjust kõva häälega ka Kambodža noortele. Tegelikult tahtis ta Eesti ja Kambodža ajaloo võrdleva analüüsiga tõmmata paralleele küüditamise ja Khmer Rouge’i vennatapurežiimi vahel, aga välja kukkus nagu alati. Nagu eestlastel tavaliselt.

Igal juhul kella 18ks oleme nelja koolitunni järel üsna läbi ning võtame austusest kõigi Eesti õpetajate ja nende igapäevase töö ees mütsi maha. Kuid see-eest oleme täis tahtmist Kambodža haridussüsteemi reformida. Sest iga normaalse eestlase jaoks on permanentne reformisoov midagi sellist nagu Meka vastupandamatu tõmme moslemile.