Reisikiri Kambodžast, 19. osa: vaimude järve äärest kalliskivi-kaevandusse

 (2)
Reisikiri Kambodžast, 19. osa: vaimude järve äärest kalliskivi-kaevandusse
Kohalik improviseeritud kaevandus.Foto: Ain Parmas

Suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu leiavad Ratanakiri kuppelmaastikus teatavat sarnasust kauni Haanjaga.

Ratanakiri oma kuplilise maastikuga on ringi sõites iseenesest sama kaunis nagu Haanja ja Šveits üheskoos. Kui muu Kambodža kipub praegu, kuiva- ja kuumaperioodi tipul olema pruuniks põlenud, siis siinne maastik on roheline ja metsane.

Foto: Ain Parmas


Siinsamas Ban Lungi linna lähedal on kaunis sinirohelise kristalse veega järv Boeng Yeak Lom. Kohalikud hõimud vannuvad, et selle lõi maa sisse meteoriit, kuna 50 meetri sügavune ja 800-meetrise läbimõõduga järv moodustab täiusliku ringi, nagu oleks siin looja sirklit kasutanud. Lähemad uuringud on siiski näidanud, et järv on tekkinud umbes 700 000 aasta eest vulkaanikraatrisse. Kohalike animistidest vähemusrahvaste jaoks on järv ja seda ümbritsev mets olnud aegade algusest peale püha paik: maa-, vee- ja metsavaimude kodu. Nende legendid räägivad, et selles sügavas järves elavad suurepärased veeolendid.

Foto: Ain Parmas
Seotud lood:

Too ei ole vist ikka see müstiline veeolend, vaid harilik tavaline järvevaim (spiritus stagnum vulgaris). Igal juhul on alati siia järvekaldale ehitamine olnud keelatud ning ka seda ümbritsevat metsa ei tohtinud langetada. Kuid khmeeri enamusrahvas seda ei uskunud ning nii kerkis 1960ndatel siia kuningas Sihanouki suvemaja koos abihoonete ja ümber järve kulgeva teega. Loomulikult vihastasid järve- ja metsavaimud selle peale ning kõik see tehti maatasa juba vähem kui kümne aasta pärast, kui kommunistlik Khmeer Rouge ja kindralist peaministrile Lon Nolile ustavad valitsusväed siin üksteist pommitasid.

Foto: Ain Parmas


See siin aga on poliitiliselt ebakorrektne ehituskunst: peigmehe maja on kõrgemal, sümboliseerimaks tema staatust suhtes, pruudi kodu on maalähedasem. Kus on soo- ja rabavoliniku silmad? Sellist ametiisikut kohalikul Tumpouni hõimul kardetavasti siiski pole. Küll on sel rahvakillul kuni aastani 2021 kehtiv leping järve äärde sissepääsu korraldamiseks ning käsitöö ja muu nänni müümiseks. Kogutav piletiraha kulutatakse lähedalasuvate külade eluolu parandamiseks. Siiski avaldavad poliitikute turvatud khmeeri kinnisvaraarendajad survet, et see leping ennetähtaegselt üles öeldaks. Ikka selleks, et järverand tihkelt hotelle täis tuupida ning lähedalasuvale pühale mäele kasiino rajada.

Foto: Ain Parmas


Praegu on järve kaldale rajatud vaid ajutised varjualused pikniku pidamiseks, paar ujumissilda ning ainsa toekama ehitusena kultuuri- ja keskkonnakeskus koos ümber järve lookleva teega. Pildil võtab lõunaeinet kohalik järvekoer, lastes hea maitsta Angkori õllel ning riisil ingveri ja praelihaga.

Foto: Ain Parmas

Juba mõnesaja meetri pärast muutub järve ümbritsev tee metsarajaks, möödudes... 

Foto: Ain Parmas

... tõeliste džunglihiiglaste kõrvalt ning ...

Foto: Ain Parmas

... sukeldudes vaatamata keskpäevale hämaratesse bambuskoridorisse. Siin ei ole ühtki inimest, ei kohalikku ega turisti. Mööda vuhisevad näpupikkused džungliputukad ning metsahääled muutuvad järjest valjemaks. Üks neist on elektrihöövli läbilõikav kriiskamine ning metsavaim üksi vaid teab, kas see kuulub mõnele eriti mürgisele satikale, verejanulisele linnule või lihasööjataimele. Aeg-ajalt krabistab keegi teerajale mahalangenud lehtede all, mis paneb tahtmatult tarduma ning palavikuliselt päikeselaigulist maapinda põrnitsema, otsides mürkmao ründevalmis sihvakat keha. Esimest korda on Kambodža džungel päris hirmus, sest ihuüksi võõra floora ja fauna keskel viibida on hoopis midagi muud, matšeetega kohaliku giidi juhtimisel džunglimatkal käia. Järgneb kiire ringi ümbermõõdu arvutamine ning kohale jõuab teadmine, et kui peaksin madu-ussilt või kelleltki muult mürgiliselt salvata saama, olen teistelt hingelistest 800-meetrise läbimõõduga järve teisel kaldal vähemalt 1,3 kilomeetri kaugusel. Aga tõenäoliselt leiavad laiba enne mõned suured sipelgad või muud satikad ja närivad tunniga luudelt liha kenasti maha, nii et vahet pole.

Ratanakiri provintsi nimi tähendab tõlkes “kalliskivide mäge”. Siin mägises piirkonnas leidub hulgaliselt kõrge kvaliteediga poolvääriskivi tsirkoon ning kuuldavasti pestakse mõnes paigas maa seest isegi kulda välja. Maandamaks võimalikke likviidsusriske juba eos, rendib Ain rolleri ja väisab kalliskivikaevandust üksinda ilma Kadrita.

Kuid enne tuleb see üles leida provintsisüdamest 29 kilomeetri kaugusel asuva Bokheo linna lähistelt ning see pole teps mitte kerge, kui khmeeri keelt mitte osata. Lisahüvena ei tööta rendirolleril ei läbitud teekonda näitav odomeeter ega ka kütusenäidik, nii et navigatsioon käib tunde järgi ning järelejäänud kütusekoguse mõõtmine vana heal kütusepaaki sissekiikamise teel.

Bokheo autoremonditöökoja juures lapsega patseeriv mees pakub inglise keeles lahkesti abi, kuid inglisekeelsed sõnad “gem,” mine”, “zircone” ei tekita temas mingit äratundmist. Ain proovib universaalselt kehakeelt ja teeb koera maakraapimise liigutusi, kombineerides seda verbaalselt sõnaga “digging”. Ei midagi. “Ah, diamonds, stones?” taipab mees lõpuks ja juhatab kõrvateele, kus lähedalasuv küla juures pidi kaevandus välja peal kätte paistma. Siiski on seda teele sama vähe näha kui Kambodžas leidub teemante.

Ain sõidab mööda tolmuteed edasi-tagasi ja püüab poemüüjatelt aru pärida. Härra toob ilma pikema jututa koti kalliskividega lagedale ja soovib kaupa teha. Ta on ilmselgelt pettunud, et osta ei taheta ning näitab ebamääraselt käega kuhugi lõuna ja loode vahele, kus kaevandus pidavat paiknema. Järgmises poes mõistab üks tütarlaps ka inglise keelt ning käsib ära pöörata pärast suurt mangopuud ning olevatki kaevandus peagi tee ääres.

“Milline neist puudest võiks küll olla mangopuu,” jõllitab Ain sõites iga teeäärset puud, sest ülesande muudavad keerukamaks puult puuduvad mangoviljad. Lõpuks leiab ta puu ja leiab tee, sõidab kilomeetri, saab kaks korda ebamääraseid juhiseid koos lahke pakkumisega asuda talumaja ees puude vilus lamasklevate härradega riisiviina jooma ning otsustab ise kõik metsa vahele keeranud kõrvalrajad läbi kammida. Ühel neist tuleb vastu mitu rollerit ja üks masin jääb seisma. Rollerijuht ei saa küll inglisekeelsest jutust aru, kuid toob taskust lagedale väikese ümmarguse karbi punaste kividega. Bingo!

Foto: Ain Parmas


Selline on sissesõidutee piirkonna juhtivasse kaevandusettevõttesse: paksu pehme liivaga kaetud künklik jalgrada, mis on pigem jõukohane läbida krossimotikale. Aga kus toda nüüd võtta ja nii peab Aini läbi oranži liiva vedama tavaline motoroller.

Foto: Ain Parmas


Four dollars! Five dollars for big!” hõiguvad Aini ümber troppi kogunenud viis-kuus kohalikku läbisegi khmeerikeelsete väljenditega, ise koledaid tumepruune kive nina alla toppides. See ongi nö kaevandus, mis maa pealt vaadates tähendab sadakonda auku maas koos kaevurakete moodi asjandustega keset punasest pinnasest välja ning liivahunnikuid. Lõõskava päikese katteks on vaiade vahele tõmmatud riidepalakad, mille all üleni oranži tolmu kaetud inimesed mullahunnikutes sobravad.

Foto: Ain Parmas


Kohalikud kaevur-Matid ja –Katid on ilmselgelt pettunud, kui Ain seletab, et ei soovi sugugi neid väga kahtlase väljanägemisega kive osta, vaid lihtsalt vaadata, kuidas nad oma kaevandusettevõttes tööle pihta annavad. Nad ei taha, et Ain isegi pilte teeb, aga nüüd on tema kord teeselda, et ei saa aru ei sõnast “No!” ega pearaputamisest.

Lõpuks ilmub motorolleril laigulises sõjaväejakis kootud mütsi ja sõrmkinnastega mees, kes tundub olevat kaevanduse ülevaataja, valvur või midagi sellist. Sõjaväelase olekuga tüübiga kaasas üks noormees, kes mingil määral räägib inglise keel ja avab lünklikult siinsete kalliskivide kaevandamise imelist maailma.

Foto: Ain Parmas


Mäenduse aluseks on auk maapinnas nagu ikka. Ainult et siin on see püstloodis maa sisse uuristatud inimeselaiuse läbimõõduga šaht, millel on sügavust 10-20 meetrit olenevalt sellest, kui sügaval “kullasoon” asub. Mööda kitsast auku ronib kaevur alla, pealamp kükloobisilmana otsa ees kiirgamas. Loomulikult käib maa-alla laskumine ja tõus ilma igasuguse redeli või turvaköieta, sest need on nõrkadele. Lihtsalt tuleb end kitsas šahtis kümne küünega kinni hoida, otsides kätte, jalgade ja küünarnukkidega lohke augu seinas toetuspunktideks. Alla jõudes hakatakse risti-rästi kaevama horisontaalseid tunneleid, ühendades need ventilatsiooni eesmärgil teiste vertikaalsete šahtidega.

Foto: Ain Parmas

Järgmisena on vaja maa-aluste kitsaste tunnelite rajamisel eralduv pinnas koos vääriskivide maapinnale toimetada. Selleks pannakse vertikaalse šahti kohale midagi meie vintsi ja vändaga kaevu rakete sarnast. Palgijupist poolile konksuga köis peale, konksu otsa ämber ja see kolksti “kaevu põhja”.

Foto: Ain Parmas


Minutike passimist, kuni maa-alune lahingpaariline on ämbri täis kraapinud ning siis väntab maapealne ekipaaž oranži mulda täis anuma maapinnale ja tühjendab sinnasamasse augu kõrvale.

Liivane pinnas sobratakse kiiresti läbi kivide leidmiseks ning kogu protsess algab otsast peale. Kui maapind aukude ümber mitmekümne meetri sügavusel on risti-rästi tunnelitega tühjaks õõnestatud, kolib “kaevandus” kogu täiega mõnele teisele väljale ning uuristab sinna uued augud-käigud.

Loomulikult on taoline sügaval maa all ringi tuhnimine kõike muud kui ohutu. Ettevaatlikumad isendid siiski toestavad kitsad tunnelid puidust klotsidega, kuid sellegipoolest saab mõni kaevur igal aastal varingu tõttu surma. Siiski tulevad endised põllumehed kaevandusse tööle, sest kella 7-st hommikul 4-ni pärastlõunal maa all roomates võib hea õnne korral teenida kuni 1000 dollarit päevas. Selles konkreetses kaevanduses pidavat töötama umbes 900 inimest, enamik lähedalasuva küla elanikest.

Kaevandusväljal jääbki arusaamatuks, kuid punakaspruunidest, ainult õige vähe läbikumavatest kividest saab selline tsirkoon nagu meie seda poes oleme harjunud nägema. Hiljem asja uurides selgub, et mängu tuleb kulinaaria ehk kivide küpsetamine-kuumutamine. Siin on siiski üks väike “aga” – temperatuur peab vähemalt 1000 kraadi, et kivid muutuks erksalt helesiniseks nagu Ratanakiri tsirkoonile omane. Selleks suletakse kivid järjest suurenevatesse kuumakindlatesse sulatusnõudesse ehk tiiglitesse nagu matrjoškad, mis kinni tsementeeritakse. Mitte niivõrd kuuma kinnihoidmiseks, vaid igaüks õhu juurdepääsu takistamiseks, sest vastasel juhul muutuvad kivid kollaseks, oranžiks või punaseks. Siis on veel vaja spetsiaalset ahju ja erilist tüüpi puusütt, milles peitubki tsirkooni kuumutamise peamine saladus. Nüüd kaks tundi küpsetamist söega ümbritsetult ning pruunid koledad kivid on justkui nõiaväel muutunud ainulaadselt säravsiniseks ja läbipaistvaks.

Ain asutab end kaevandusest minekule ning noormees küsib, kas ma saan ta oma rendirolleriga välja pealt suuremale teele viia. Miks ka mitte. Sellal, kui Ain oma väheste krossisõiduoskustega haljas liivas rolleriga jukerdab, tuleb tal tagaistmel uus mõte: “Tule korra farmist läbi, ma annan sulle ühe jackfruit’i. Suure.” Ei oska kuidagi keelduda ning sõidetaksegi paar kilomeetrit noormehe tallu, mis osutab samaks kohaks, kust Ain enne kaevandusse pääsemiseks juhiseid küsis ning kus seepeale lahkesti riisiviina pakuti. Üle tolmutee ja maanteekraavi ongi võimas leivapuude salu, kus okstel ripuvad ogalised viljad: jakad ehk inglise keeles jackfruit’i. Noormees ronib ahvina puu latva ning Ain püüan talle hõikuda, et andku ikka väike vili maitsmiseks.

Foto: Ain Parmas

Selle peale prantsatab maapinnale 6-7 kilone ogadik. Noormees haarab selle vilunult õlale, astub tagasi maja juurde ning toob varju alt veel ühe veelgi suurema vilja välja. “Sa meeldid mulle, ma annan sulle mõlemad suured!” Ei midagi isiklikku, aga kas saaks logistilisel põhjustel vahetada enam kui 15 kilogrammi jakat mõne kahekilose vilja vastu? Aga ei saa.

Vestluse käigus selgub, et võõrustajast noorfarmer õpib Bokheo keskkooli 12. klassis, pärast lõpetamist tahab aga minna ülikooli turismimajandust õppima. “Ma tahan väga välismaalastega rääkida, et inglise keelt harjutada,” paljastab ta oma kohatise pealetükkivuse põhjuse. Noormees palub, et Ain viiks ta rolleriga tema oma majja. Kutt elab perest eemal hoopis teisel pool linna, et oleks lähemal koolis käia.

Päike tiksub madalamale ning tuleb teele asuda, kuna provintsi pealinn on enam kui 30 kilomeetrit ning roller raskes laadungis. Külateele pöörates ja kohalike söögikohast möödudes saadavad meid äkki hõisked ja plaksutamine. “These are my friends,” selgitab noormees. Ju noorsandid pole varem näinud, et rollid kohe 180 kraadi pöörduvad ja valge jorss khmeeri koolipoisile motoveoteenust osutab.

Jõuame veerand tunni pärast poisi majani, mida too lahkesti vaatama kutsub. See on viiemeetristel sammastel nagu khmeeri majad tüüpiliselt – tavaline abinõu vihmaperioodi üleujutuste vastu ja niiskuse väljaventileerimise eesmärgil. Pigem tundub olevat see üürituba, sest maja on üsna suur ja siin elab ka teisi inimesi. Aknaavad on kaetud luukide, mitte aga klaasiga. “Oota!” hõikab noormees ja lükkab kahe poolega uksed seina sees valla. Seal võiks ju midagi balkoni või prantsuse rõdu sarnast olla, aga ei – viis meetrit vabalangust maapinnale. “Siia peaks tulema trepp, aga pole veel jõudnud,” lisab tüüp vabandavalt.

Puitmaja on kenasti kuiv ning õhk käib mõnusalt läbi: nii seintest kui põrandast. “Näed, siin on minu tuba,” näitab noormees ja viitab suuremas ruumis ühele nurgale, kus seisavad virnas mõned raamatud, magamismatt ja seinale kinnitatud moskiitovõrk. Teises nurgas on kirjutuslaud, kus noormees oma koolitükke poolpimedas teeb. Sellist elektrivarustust nagu meie tunneme majas ei ole, kuid see-eest on ukse taga korralik autoaku. Ka praegu laeb seal üks mobiiltelefon, kenasti krokodillidega klemmide külge kinnitatud. Küllap toidab see ära ka mõne väiksemad “seasilmad” toa valgustamiseks, raadio ja võibolla isegi teleri, kui poiss selle kunagi soetada suudab.

Foto: Kadri Talvistu


Ain sõidab nagu kohalik muiste, leivapuuvilju täis riisikott ristipidi rollerile köidetud. Kingime ühe jaka hotellipidajast prouale, kes annab meile köögikiini ja kandiku teise vilja puhastamiseks. Selgub, et söödava osa vahel olev juur ei ole muud kui loodusliku ülitugeva PVA-liimi allikas ning varsti käib Kadri mööda tuba ringi, kirves käe külge kleepunud. Kätele moodustub valge liimikiht, mille nake on vähemalt sama tugev kui kuusevaigus suplemise järel. Seep seda ei eemalda, vaid naha külge kleepub ka käterätik. Õnneks on olemas küünelaki eemaldaja, mis lõpuks jackfruit’i juurika mahla lahustab või võtab ta selle maha koos käenahaga – mine võta nüüd kinni.