Reisikiri Kambodžast, 13. osa: kohalikud kauplemis- ja äritavad

 (9)
Reisikiri Kambodžast, 13. osa: kohalikud kauplemis- ja äritavad
Kambodža kaubandusvõrgu süda on turg.Foto: Ain Parmas

Suhtekorraldajad Ain Parmas ja Kadri Talvistu sukelduvad seekordses reisikirjas kohalikesse äritavadesse. Need tavad näevad ette eurooplase lüpstasaamise, kuid teinekord võib ka paremini minna ehk vähem lüpsta saada.

"No have!" on Kambodža inglisepäraste sugemetega ärikeeles asendamatu väljend, millega saab vastata valgete põhimõtteliselt kõikidele tüütutele küsimustele. Teine peaaegu samapalju väärt ärivormel on "Same-same, but different".

Soovime Sihanoukville´is kuuks ajaks korterit üürida ning teeme tutvust Kambodža kinnisvaramaastikuga. Rannaäärsed bangalod on kõrghooajale omaselt sigakallid, kesklinna üürikorterid täis või meenutavad kohati oma kitsaste järskude treppide, hämarate läppunud tubade ja trellitatud akendega kohalikke julgeolekuasutusi. Ettenäidatud korterid on üsna jubeda väljanägemisega või veidi hullemad.

Lõpuks leiame kinnisvaramaakleri kaudu paar kuud tagasi avatud apartemendi, mis on tõesti ilus ja puhas. Siiski sisaldab aga mõningaid üllatusi:

1. Saame vaid ühe rätiku ja 0 tekilina ("No have!" ütleb retseptsionist, lisades kähku, et "all room are same-same"). Pärast mitmepäevast pindakäimist ja valvetöötaja korduvaid katteta lubadusi niivõrd strateegilist küsimust omanikuga arutada vannume alla ning ostame puuduolevad esemed turult.
2. Kambodža ehituskunsti meistrid on küll paigaldanud köögilakke tiiviku, kuid jätnud vaid neile arusaadavatel põhjustel paigaldamata lüliti. Ventilaator saab korda teisel päeval, kui drellpuur on korra katki läinud ja tund aega rolleriga uue tööriista järel käidud.
3. Lubatud külmkapi tassime ise teiselt korruselt alla, muidu oleksime seda oodanud ilmselt päevi.
4. Lisaks soetame ka majapidamiskindad, lapid, puhastusvahendid. Põhjus on selles, et koristajamutt sisustab oma aega maja ees pingil pikutamisega või hari ja ämber käes ringikooserdamisega. Koristamas ei näe me teda kuidagi. Igal juhul sisustab Kadri esimesed tunnid koristatud korterit päriselt puhastades.
5. Traditsiooniliselt algab igal hommikul meie kortermaja juures reibas puurimine ja ehitustöö. Äratuspuurimine tehtud, lasevad aga ehitusmehed enamiku päevast maja ees pinkidel ilu-und või vestlevad suhteliselt lärmakalt. Tööriistad on laiali laotatud, redelid üles pandud, maja ees seisavad pahtli- ja mördiämbrid.
6. Ühel õhtul koju jõudes avame ukse ja... "Mulle meeldib hommikuse napalmi lõhn," tavatses öelda kolonelleitnant Bill Kilgore Kambodža-ainelises kultusfilmis "Apocalypse Now". Antud juhul on siiski õhtu ning napalmi asemel lehkab värske puidulakk. Nimelt on töömehed meie äraolekul otsustanud üle lakkida täispuidust mööbli. Just päev varem oli Kadri sarjanud nende lühinägelikust, et puidukaitsevahendita lauaplaat on mõne kuuga juba üsna rohkelt klaasivõrusid ning muud ornamentikat täis. Justkui pealt oleks kuulanud, aga meie jaoks tähendab see magamist lakiaurude keskel.

Seotud lood:

Veel ehitusalaseid arusaamatusi:

Foto: Ain Parmas

2012. aasta juulis avati Sihanoukvilles ligi kilomeetri pikkune ja 12 meetri laiune sild Koh Morakoti saarele. Otsustasime minna saart avastama ning tegime kaardil kindlaks silla asukoha. Eemalt ühendus täitsa paistis, kaardudes võimsalt üle lahe. Kuid mida me ei leidnud, oli pealesõit. Üksik pleekinud viit käskis pöörata võserikku auklikule liivakattega teele. Ei miskit. Teisel katsel saime hästivarjatud saladusele järele – silla ots oli nimelt kahemeetrise plekktaraga ümbritsetud ja vaid väikesest praost oli näha värskelt triibutatud sile asfalt. Valvuriputkas konutav tegelinski tegi meile üheselt selgeks, et sillale "suvakaid" ehk meiesuguseid ei lubata. Situatsioonikoomika ajas ikka muigama küll.

Hiljem omal käel asja uurides selgub ka nõukogudeaegse piiritsooni sisseseadmise põhjus. Vene investorid on sõlminud Kambodža valitsusega 99-aastase lepingu, et rajada kogu saarele 120 hektarit kattev luksuslik puhkepiirkond. Alates tipptasemel sadamast, villarajoonidest kuni 5- ja 6-tärni (!) hotellideni, rääkimata privaatrandadest, restoranidest, kauplustest, fitnessi- ja tennisekeskustest, golfiväljakutest, luksusspaadest, kasiinokompleksist. Ilus metsik saar usutakse lõplikult betooni valatavat aastaks 2016, kuid esimesed paarkümmend villat olevat juba valmis.

Lüpsta saab alati

Liikudes kinnisvara juurest Kambodža kaubandusvõrku, on kohane küsida: “Millal võib siin lüpsta saada?”

Alati võib. Valgena on see siin riigis peaaegu garanteeritud, kuid pead olema valvel, et see oleks mõõdukas.

Foto: Ain Parmas

Kambodža kaubandusvõrgu süda on turg. See on koht, kus kohalikud enamasti ostlemas käivad. Siin on kõike: alates riietest ja ehetest kuni pesukausside ja kodutehnikani. Kindel on see, et nagu Tais ja mujal Aasias, nii öeldakse ka Kambodžas turul valgetele hinnad, mida kohalikelt kunagi ei söandataks ei küsida. Õigetest hindadest saadki aimu kohalikega koos turul käies.

Foto: Ain Parmas

Loomulikult on iga turu uhkus toiduosakond. Garanteeritud on värske ja veel värskem kraam.

Turul on tingimine igati õigustatud, kuid vaevalt seda iga porgandi või sidrunheinakimbu pärast teha tasub. Hinnad on ju niigi madalad ja palgad kohalikel väiksemad kui eurooplase keel paindub ütlema.

Foto: Ain Parmas


Kui rääkida värskusest, siis siin pildil on elustoidu osakond. Kukk või kana, noor või vana – ise valid. Valikus on kanad ja pardid, veidi eemal igasugu mereannid. Elusalt ikka. Hais on üsna tappev, sest kohe sealsamas kõrval on mitte-elusa liha osakond, kus prouad vilunult lihakirvest viibutavad. Ilmselt on kirve alt läbi käinud ka kõiksugu sanitaarnõudeid, sest neid pole näha.

Foto: Ain Parmas


Võibolla pesukausitäis sulistavaid kalmaare või....

... korvitäis aelevaid hiidkrevette.

Foto: Ain Parmas


Turg on ka populaarne toitlustuskoht, kus kohalikud tavatsevad lõunat käia söömas.

Foto: Ain Parmas


Lisaks müügikohtadele on turg täis ka teenusepakkujaid, näiteks juuksurisalonge. Peale söögipausi on mugav läbi hüpata, et juukseid sirgendada või kukalt piirata.

Lisaks kohtab tänaval jalutavaid või sõitvaid lette, millel kuivatatud teod, puuviljad, suupistevardad või suhkruroomahl.

Foto: Ain Parmas


Kui on juba tuktuk, siis on juba väikeäri püsti pandud. Selles pressitakse suhkruroost värsket mahla, kuid põhimõtteliselt samasugustes tehakse-müüakse fritüüritud vardaid, vokke, puuvilju, shake’e, grillitud rohutirtse ja tarantleid, mida iganes.

Foto: Ain Parmas


Äri alustamiseks FIEna kõlbab ka käru, mis on sobilik näiteks pirukaliste valmistamiseks. Võib juba ette kujutada Eesti tervisekaitseametnike nägusid, kui oleks soov Eestis mõnes kärus mobiilne toitlustuskoht avada.

Tingimisest

Kambodžalased ei ole niivõrd varmad tingijad kui näiteks taid. Erinevalt paljudest lõunamaadest on siin kõigis väheke suuremates poodides kaupadel kenasti hinnalipikud peal ning seda mitte ainult selvepoodides, vaid ka väiksemates riidekauplustes ja mujalgi. Nii et sellistes kohtades erilist läbirääkimisteruumi pole.

Kui aga on soov tingida, siis tasub seda teha taksojuhtide või röövellike tuktuki-meestega. Viimase jaoks on valge enamasti kõndiv rahakott, kelle arvelt saab tuktukkar enamuse osa päevast oma vankris rahulikult põõnata, aeg-ajalt laisalt viibates: “Tuktuk today, sir?” Reegel number üks: enne igat sõitu tuleb hinnas alati kokku leppida. Teiseks, kui tuktukar enne sõitu kirvehinda nõuab ning läbirääkimised osutuvad viljatuks, siis jaluta lihtsalt minema. Kolme meetri kaugusel on ju tema konkurent ning tuktukimeeste kartelle on täheldatud vaid suuremate linnade bussijaamades.

Foto: Ain Parmas


Uudiskirjandust raamatukaupluse letilt. Aga kui midagi siin näed, siis tuleb see kohe ära osta – seda oleme kogenud korduvalt ning üle kogu Kambodža. Näiteks esmapilgul tundub, et tuktuki pealt toitlustajaid on rohkelt, kuid piisab vaid soovida vähisabavarrast hommikul, küpsetatud maisitõlvikut keskpäeval või krõbedat baquette’i õhtul, kui pakkumine on null. Sama ebastabiilne on ka kaupluste kaubavalik.