Reisikiri: kaks kuud teejumalate maal Sri Lankal

 (1)
Reisikiri: kaks kuud teejumalate maal Sri Lankal
FOTO: Ericius T. Mariana

Reisijuht.ee reisijutuvõistlus kestab endiselt ja seekordne reisilugu Ericius T. Marianalt saabus lausa raamatu kujul - kahekuisest reisist Sri Lankale. Avaldame siin katkendi reisi algusest.

Päevaraamat veebruar-märts 2013. a.

Proloog

Sri Lanka Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik ehk endise nimega Tseilon on olnud iseseisev vabariik alates 4. veebruarist 1948. Saareriik asub Hindustani poolsaare lõunatipus India ookeanis, mõnekümne kilomeetri kaugusel Indiast ja veidi enam kui 800 kilomeetrit ekvaatorist põhja pool. Saare pindala on 65 610 ruutkilomeetrit, rahvastikuarv ca 20 miljonit, neist väidetavalt umbes 75% on singalid, 20% tamilid ja ülejäänud buergerid või vedad. Enamik singaleid on budistid, enamik tameleid on hindud, lisaks leidub islamiusulisi ja katoliiklasi. Ametlik pealinn on Sri Jayewardenepura Kotte, de facto pealinnaks peetakse aga Colombot, rahaühikuks on ruupia ja ametlikuks riigikeeleks sinhala ja tamili keel.

Sri Lanka pisarakujuline õnnemaa asub troopilises vööndis, mida iseloomustavad eelkõige tihedad dzunglid, kõrgmäestikel (enamas jaos Kandys) kasvavad tseiloni teeistandused, kilomeetrite viisi palmidega ääristatud liivarannad, Buddha templid, elevandid ja metsikud ahvikarjad, kes liiguvad vabalt looduses.

Päike tõuseb aastaringselt kell pool seitse ja loojub samal ajal õhtul. Keskmine päevatemperatuur on 30 ja hilisõhtul 25 kraadi. Saareriik on kuulus oma imekauni looduse, kalliskivide ja tee poolest. Paljud reisibürood maailmas on tänavu kuulutanud Sri Lanka aasta soositumaiks reisisihtkohaks.

Sissejuhatuseks

Hommik. Silmi avades avaneb trööstitu pilt: taevaväravad on valla ja sajab lund. Või oleks ehk kohasem öelda - lörtsi. Ja nii iga jumala päev. Argielust tulenev rutiin ja stress on muutunud minu igapäevase elu lahutamatuks osaks. Täna ei suuda isegi austraalia karjakoer Elvis maandada minu negatiivseid ja kõiki elundeid pärssivaid tundeid. Mis on väike ime selles suures majas! Minu mõistus ja süda kuuluvad küll Maarjamaale ja abikaasale, aga hing ihkab aeg-ajalt muud.

Võib-olla päikesest kõrvetavat kuldkollast liivaranda, mis soojendaks põhjamaises kliimas külmetanud ja kuivetunud jalataldu? Või ehk erkrohekas-siniseid merelaineid, mis paitaksid üht vananevat torsot?

Asjaajamisteks kulub nädal ja ühel varahommikul seisamegi pojaga Lennart Meri nimelises lennujaamas, taskus vormistatud viisad ja lennupiletid marsruudil Tallinn - Stockholm - Doha - Sri Lanka. Algab planeerimata nipernaadilik seiklus, mille kestvuseks on planeeritud kaks kuud.

Lend Tallinn-Stockholm ei vääri äramärkimist. Põhjamaiselt viisakas, mugav, kuid jahe. Hoopis teine lugu on aga Katari lennukitega. Juba lennukisse sisenedes tervitavad sind vaevumärgatavalt meigitud, imeilusad, särava naeratusega neiud, kes pärinevad tõenäoliselt Malaisiast, Indoneesiast või vähemalt kuskilt sealtkandist. Eelooteks pakutakse snäkke ja aperitiiviks Beefeater Gin'i, Long Johni või klaasikest ehtsat šampust. Maitsva lõunasöögi juurde kuulub vääramatult Prantsuse Reserva veiniklassi kuuluv märjuke, mida võib soovi korral manustada, kuni lend kestab või janu kustub. Aeg möödub märkamatult ja peagi puudutavad lennukirattad maad. Ärkad unelemast, kell on kolm öösel. Aeg on lahkuda lennukist, mille teenindav meeskond jättis su mällu positiivsed emotsioonid, millega on iga reisi meeldiv alustada.

30.01 - 04.02.2013. Negombo.

Lennujaamast väljudes tabab meid lämmatavalt sumbunud õhk. Higinäärmed töötavad täisrežiimil. Peagi kostab kõrvu meile tuttav keel. Ootesaalist väljub kätega vehkides meie oma staar(moe)nõustaja Ženja Fokin, kes lubab esimesel võimalusel Facebooki logida ja maailmale teavitada eestlasest, kes rahavahetuspunkti oma rahakoti unustas.

Selline info äratab üles isegi minu reisikaaslasest poja, kes üllatusega märkab, et see hajameelne unustaja on ta ise. Nojah, pikk lennuaeg, hea vein ja ajavahe, mis on kolm ja pool tundi, tegid oma töö. Tuleb ilmselt aeg maha võtta ja aklimatiseeruda.

Selleks aga on vaja esmalt pääseda siit hullumeelsest transpordijaamast ja kulgeda sinna, kus asub tsiviliseeritud puhketsoon.

Tuk-tuki mehed üritavad oma teenust meile müüa esmapilgul kallilt. On ikkagi öö, valged inimesed (nüüd ja edaspidi pean ma silmas neid inimesi, kes ei ole jõudnud veel päevituda) kuskilt neile tundmatust riigist, üks neist veel ülekaaluline kah - järelikult peab neil raha olema. Veidi kauplemist ja 1000 ruupia eest (kohaliku pangakursi järgi maksab 1 euro 166 ruupiat) ollakse meid nõus sõidutama sinna, kus asuvad hotellid. Meie mikrobussi mahub koos rohke pagasiga veel kolm-neli inimest, kes tõenäoliselt on saabunud kuskilt tööalaselt lähetuselt. Algab sõit, mis kestab tunde ja mille kestel veetakse meid pilkases pimeduses mööda auklikke kruusateid džungliagulitesse, kus väidetavalt pidavat elama meie bussikaaslased.

Mind tabab kohati hirm. Meid ümbritsevad lühikest kasvu tõmmud reisikaaslased, kes omavahel vahetpidamata millestki mulisevad. Mulle tundmatu keel ja keskkond, kus elavad varaanid, skorpionid, mürgimaod ja -ämblikud. Ja kõike seda kogeda kohe esimesel reisipäeval ja veel öösel!

Õnneks kulgeb sõit viperusteta ja varahommikul möödudes ühest igahommikusest kohalikust kalaturust, mille eripärast lõhna võib tajuda läbi bussiakna juba kaugelt, peatub peagi buss ookeani ääres, kust on võimalik saada ajutiselt öömaja. Või mis ööst saab siin varahommikul rääkida?

FOTO: Ericius T. Mariana

Ühel järjekordsel ümbruskonna tutvumiskäigul peatub mu reisikaaslase juures viivuks sõiduauto, millest pakutakse lahkelt abi linnaga tutvumisel. Vahetatakse viisakalt telefoninumbreid ja minnakse lahku. Sellist vahetut ja siirast külalislahkust kohtame siin saarel väga tihti, mida on paestel Läänemere kallastel üles kasvanud põhjaeurooplastel ilmselt raske mõista.

Otsustame seda südamest tulevat lahkust ära kasutada ja helistame järgmisel päeval numbrijagajale. Kohtume peagi inimestega, kes osutuvad intelligentseks haritud perekonnaks: mees (erialalt elektriinsener, kes pidavat töötama ühes riiklikus elektrifirmas) ja tema võluv, igati särav koduperenaise rollis olev abikaasa, kes valdab inglise keelt suurepäraselt. Sellest perekonnast saab meie mentor, kohaliku elustiili ja vaatamisväärsuste nõustaja ning nõuandja nii täna kui järgneva kahe kuu jooksul.

Aklimatiseerumine nõuab meilt mõned päevad, mille jooksul jõuame vahetada nii elupaika kui harjumusi. On aeg edasi liikuda. Meie mentor, Geetha Croos, lubab meid autoga sõidutada Colombosse, mis on siinse riigi pealinn.

Colombo

Vasakpoolne liiklussüsteem ja meile harjumatu liiklemiskultuur, kus enamus sõiduaega hoitakse käsi signaalil või eesõigus on sellel, kellel on suurem sõiduvahend või nahaalsem mentaliteet, ehmatab meid. Uitmõte siin iseseisvalt ja igasuguse kõrvalise abita seigelda tundub olevat hullumeelne idee, mis haihtub peast linnasudusse üsna kärmelt. Metropolis ekslemine võtab aega mis võtab, aga lõpuks leitakse üles Booking.com vahendusel meie poolt broneeritud 4* hotell Supun Arcade Residency.

Lahkume sõpradena ja lubame uuesti kohtuda pereliikmetega meie reisi viimasel nädalal. Ja miks ka mitte? Pealegi lubas pereema mulle siis õpetada kohaliku rahvusköögi saladusi ja siinseid toiduvalmistamise nippe.

Broneeritud kaheinimesetuba osutub kolme magamistoa, kahe duširuumi, köögi ja suure puhketoaga apartmendiks. Rõdult avanev vaade, mida ilmestavad räämas, kohati poollagunenud ja tolmused väikeeramud, et mitte öelda barakid, on nukker. Otsime üles kümnendal korrusel asuva välibasseini ja üritame seal ennast reisiväsimusest väheke turgutada. Katuselt avaneb juba parem loojuva päikese valguses vaade ookeanile, teiselt poolt aga suurlinnale, mis ulatub silmapiirini.

Kohe kuidagi ei meeldi meile see slumm. Edasi ja võimalikult kiiresti. Veidi internetis surfamist ja saame homse suhtes targemaks. Otsustame sõita hommikul rongiga Anuradhapurasse ja sealt edasi Trincomaleesse, mis asub saare idarannikul.

Hommikul rongijaama jõudes ostame kaks piletit luksusvagunisse, mis tõenäoliselt on mõeldud nn rikastele reisijatele.

Kliimaseadmetega varustatud vagunis on 40 lennukitooli meenutavat istekohta. Jätkub nii ruumi kui tegutsemisvabadust. Isegi WiFi on siin tasuta. Reisi kestel pakutakse sööki ja jooki.

Meelelahutuseks asub seinal suureekraaniline monitor, millest näidatakse vahetpidamata mingisuguseid filme. Ja ei mingit reklaami. Uskumatu!? Selle igati laheda ja mõnusa olemise eest tuli meil maksta ainult 1400 ruupiat, ehk siis 8,4 eurot inimese kohta. Mida sa hing veel ihkad?

04.02.2013. Anuradhapura.

Anuradhapura kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on Sri Lanka Põhjakeskprovintsi halduskeskus. Linn oli 5. sajandil eKr saarele saabunud singalite riigi pealinn. Linnas asuvad mitmed haruldased templid ja püha viigipuu (Sri Maha Bodhiya), mis pärimuse järgi on sajandeid tagasi bodhipuu võrsest kasvama pandud. Viigipuu on budistlike palverändurite üheks meelisvaatamisväärsuseks ja sihtkohaks tänaseni.

Enne keskööd jõuame pärale. Esmapilgul tundub linn olevat välja surnud. Mõned üksikud jaama eksinud tuktukimehed ja meid ümbritsev ühtlaselt sume pimedus.

Üksikud hõõguvad tänavalaternad jaamas ja ongi kõik! Aga ei - meile läheneb ladusa jutuvadina saatel üks kohalik linnakodanik, keerutades sõrmede vahel väikebussi võtmeid. Otse loomulikult on esimeseks küsimuseks meile: kust kohast me tuleme? Eestist, mis siinkandis paiknevatele pärismaalastele ei ütle mitte kui midagi. Lisades märgusõnaks Põhja-Euroopa, noogutatakse mõistvalt pead ja antakse kehakeeles märku, et küllap ikka sealt, kus rahapuud kasvavad.

Soovime öömaja ja meid ollakse nõus sõidutama 100 ruupia eest soovitud kohta. Olgu vahemärkusena lisatud, et praktiliselt kõik tuk-tukiga teenuseosutajad Sri Lankal teevad koostööd majutusasutustega. Iga hotelli toimetatud kliendi eest ootab neid vaheltkasu, mille suurusjärk on seni meile teadmata ekvivalent.

Igatsetud öömaja osutub üllatusena täiesti igati Euroopa tasemel olevaks ja eurokvaliteedile vastavaks kolmetärnihotelliks, mille hinna sisse kuulub TV ja WiFi olemasolu. Milline pärl keset küla!

Ja oh üllatust. Peale meie leidub seal teisigi valgeid inimesi. Suurepärane teenindus ja uskumatu kvaliteediga ruumid osutuvad meeldivaks tõeks kesk kohalikku arhitektuurset anarhiat. Ah jaa, veidi kadedaks teeb asjaolu, et siinsetes koduaedades - mändide ja kuuskede asemel - on igal majaomanikul oma palmi- ja banaanipuud, mille vilju võivad nad aastaringselt nautida.

Juues hommikul väga head ja maitsvat kohvi, saabub külla meid eelmisel ööl teenindanud bussijuhi vend koos oma pojaga, kes soovitavad meile Habaranasse sõita autoga, et sealt siis omakorda edasi Trincomaleesse kulgeda rongiga. Loomulikult on soovitatud sõiduvahendiks neile kuuluv sõiduauto. Olevat parim võimalus. Tõsi, pääsemaks otse soovitud kohta, puudub siinses rongijaamas mõni teine võimalus.

Seega tuli meil paratamatult kokku leppida hinnas ja teha diil. Hinna sisse kuulus kohalike budistlike vaatamisväärsuste (Abhayagiri Stupa, Ruwanveli Seya Stupa, Thuparamaya dagoba) külastamine.

Juba esimene vahepeatus Ruwanveli Seya Stupa juures jättis meile kustumatu mulje. Selle läheduses anusid väga noored imikutega kerjusnaised turistidelt raha ja need metsikud ahvikarjad ka veel...

Järgmises peatuskohas (Abhayagiri Stupa) oleks aga justkui tegemist olnud suure rahvapeoga. Inimhordid, kes enamasti rõivastatud valgetesse hõlstidesse, kulgemas voolava jõena pühitsetud templisse.

See oli huvitav kogemus, mida silmad nägid ja mõistus (loodetavasti) talletas.

Sõit Anuradhapurast uude linna oli aga väsitav. Eelmise aasta suurest veeuputusest räsitud auklikud teed raputasid kogu reisi kestel meie siseorganeid märgatavalt tugevalt. Mõned tunnid kannatamist ja olimegi avastamas juba uut kohta, mille nimeks Habaranara.

05.02.2013. Habaranara.

Meid sõidutanud isehakanud giidid peatusid hotelli ees, mis asus kohalikust raudteejaamast ca 1,5 km kaugusel. Piisavalt lähedal, et järgmisel hommikul iseseisvalt jaama jõuda, kust rong meid soovitud sihtkohta edasi viiks. Hotell, mis meid esmalt üllatas oma suure söögisaaliga, oli turiste puupüsti täis. Meie õnneks pakuti siin lõunasööki üksnes transiitreisijatele, mille järelkajana jäi ruumi hulk musti nõusid, 12 tühjaks joodud õllepudelit ja tülpinud ning väsinud klienditeenindajaid.

4500 ruupia eest võis siin hotellis oma aega surnuks lüüa küll. Hilisõhtul soovisime tutvuda meid ümbritsevaga, kuid paraku oli ettevõtmine tühi töö ja vaimu närimine. Väljudes majast, ümbritses meid pilkane kottpimedus, milles kumasid üksikud kohalike müügiputkade lambikesed. Meile jäigi selgusetuks, mida sealt osteti või mida seal müüdi. Tuli paratamatult leppida kohalike oludega ja tellida hotelli a´la carte´ist kõhutäie.

Rong pidi hommikul väljuma kell 11 kohaliku aja järgi. Varakult maksime arve ja tellisime tuk-tuki, mis meid rongijaama viis. Kohale jõudes tõdesime üllatusega, et siinne ootejaam kujutas endast meie mõistes kolkaküla puidust ühekordset ehitist, mille ette oli rajatud üks betoonist platvorm.

Kohalikeks vaatamisväärsusteks osutusid jaamas kaks politseivormi kandvat mundrimeest, üks klähviv ja kirpe otsiv külakoer, perroonil nukralt tilkuv veekraan ja üks väidetavalt tervisele mittekasulik ämblik, kelle raudteejaama eksinud külaelanik oksaraagude abil kaugele põõsastesse taris. Veidi hiljem lisandus meie lõbusasse seltskonda üks valget ihuvärvi maadeavastaja oma kohalikust saatjast giidiga. Ja oligi kõik.

Rong saabus hilinedes. Hea, et üldse saabus. Ronisime esimesse ettejuhtuvasse vagunisse, kus peale meie oli veel ainult kolm inimest.

Suurtest ja mugavatest nahkistmetest avanes läbi lahtiste rongiakende suurepärane vaade maale, mida läbisime. Tõenäoliselt paremat ja ohutumat moodust valgetele inimestele, kes soovivad tutvuda troopilise looduse ja metsiku džungliga annab välja mõelda.

FOTO: Ericius T. Mariana

Möödusime väikeasulatest ja meie seljataha jäid keset puutumatuid metsi üksikutel rohuväljadel uhkelt oma sabasulgi lehvitavad paabulinnud, kuivanud puulatvades norutavad pikkade värviliste sulgede ja kotkast meenutava nokaga linnud, lugematul arvul kitselisi ja jumal teab mis päritolu loomi ja sulelisi veel. Silm suutis vaevu tabada looduses varjudena liikuvaid isendeid, kelle nimi ja sugu jäi meile selgusetuks. Meid tabasid ehedad emotsioonid, mida võivad tunda urbaniseerunud linnakeskkonnas üleskasvanud inimesed, kelle kodumaal elutseb ainult üks mürkmao liik. Ja nende vingerjate hammustamisest ei sure Maarjamaal mitte keegi.

Loe edasi siit: